Üks test meestele:
Gay or not Gay
Ja jutuke:
Intelligentsi surm
Silmad rähmased, habe ajamata, väsinuna, istus pohmane Intelligents laua taga ja luristas õlut. Mitte esimest ja karta on, et ka mitte viimast. Vahune habe sügelemas ja kosutav märjuke kurku kõdistamas ta haigutas. Jälle oli eelmine päev käest ära läinud. Vaid viivuks oli marssinud ta Rokusse lõunast õlut tegema. Nagu alati, sai sellest lõunast püha söömaaeg, mis lõppes kell pool ükskõik hommikul. Väriseva käega tõstis ta õlleklaasi laualt. Õlu, solidaarne jook, nagu ta oli, värises klaasis kaasa. Ta jõi, pikalt, mõnuga. Haigutades vahtis ta Woodstocki aknast välja. Inimesed sibasid mööda tatari tänavat. Näod tülpinud, tööst ja teistest inimestest väsinud. Intelligents keeras pilgu kõrvale. Inimlikud mured olid talle täna võõrad.
Uks kääksatas. Valge ülikonna, musta särgi ja ilusa puanse lipsuga astus sisse isand Idiootsus. Ainult täielik idioot suudab olla sellisel nõmedal hommikul asjalik. Idiootsus tellis päevaprae, mustsõstra tee ja viipas Intelligentsile käega.
”ahoi vanapoiss, juba varakult platsis täna?”
Intelligents ainult mõmises vastuseks ja vaatas, kuidas Idiootsus kerge sammuga ta laua poole astus.
”noh, mis lakud siin?” uuris Idiootsus.
”niisama. Ootan”
”keda siis?” päris Idiootsus ja rüüpas teed. Ise kingade sees varbaid sirutades.
”ma ei tea. Keegi ikka tuleb ja kui ei tule, mis seal ikka, joon üksi.”
Ettekandja tõi lauale prae. Seda jõhverdades silmitses Idiootsus kaastundlikult Intelligentsi. Kunagi olid nad isegi koos töötanud. Isegi saavutanud midagi. Inimesed olid neid ülistanud, aukartusega vaadanud. Nende paarisrakendile oli isegi nimi pandud:”Geniaalsus.”
Intelligents vahtis niisama. Pilk peaaegu tühi. Mis seal peale tühjuse oli, polnud arusaadav, liiga hägune oli see vaade.
Idiootsus puhastas viisakalt rätikuga oma suu ja tõusis.
”olgu vanapoiss, edu sulle. Ma lippan tööle”
Intelligents vaid mõmises vastuseks. Ajas end Idiootsusega koos püsti ja vaarus lauast eemale. Idiootsus läks uksest välja ja Intelligents läks tellis omale veel kolm õlut. Ta vihkas ühe õlle kaupa edasi tagasi jooksmist. Pealegi oli oht, et liigutamine teeb kainemaks ja seda polnud täna küll vaja. Õlu maksab raha, ja raha on loetud. Raha oli üldse paras litsakas tegelinski, talle meeldis kui teda loeti. Loeti rohkem, kui ajalehti. Lugesid pankurid, tööandjad, müüjad ja ostjad, ka Intelligents luges raha. Seda, mis taskus oli.
Istudes uuesti laua taha, loksus ühest tema klaasist õlut lauale. Intelligents vaatas seda laiali voolavat loiku nukralt ja ohkas. Ta kummardas laua kohale ja surus habetunud näo vastu lauda, otse loigu keskele ja luristas selle ära. Kui oleks võimalik, oleks ta ka oma särgi seest eilset, särgile loksunud õlut välja imenud. Vaadates õlleklaasi peegelduselt oma paistes nägu, tabas ta ennast mõtlemas, et kõige rohkem kardab ta jagada Kultuuri saatust.
Kultuur oli olnud õnnelik, habras tabamatu, kuid samas tajutav udukogu, kuni ta endale keha hankis. Ta läks uhkeks, vahetas isegi nime. Kehakultuuri nime all esines ta inimeste ees, isegi võistlustel käis. Ja siis ühel päevl, kui keegi kibestunud inimene sõnas: ”kurat, keha on, aga kultuuri pole mitte kusagil." varises ta põrmu. Temast sai vaid keha. Ta muutus inimlikuks, surelikuks ja ta suri.
Parasjagu, kui ta juurdles selle üle, mis tunne oleks olla surnud, astusid üksest sisse Vaimupimedus ja Roppus. Vaimupimedus tellis maasikalikööri ja Roppus võttis kohvi. Mingisuguse kreemisaiakese kah sinna kõrvale. Ka nemad viipasid talle rõõmsalt.
Mõlemad istusid lauda, hoides teineteisel käest ja naeratasid, naeratust, mida suudavad vaid need, kes on armunud. Intelligents vaatas neid tuima pilguga. Vaimupimedus, oma särava näo ja roosade prillidega oli õõvastav. Siis, kui ta oli veel pime, oli olnud temaga lõbus. Nad olid Intelligentsiga üksteisele kaikaid kodarasse loopinud ja õelalt itsitanud. Intelligents oli narrinud teda kuidas oskas, Vaimupimedus vastutasuks oli varjutanud peaaegu kogu Intelligentsi poolt loodu. Oli seda kiivalt varjanud tavaliste inimeste eest. Naerdes oma õelat naeru, tantsides ümber inimeste, oli ta neid lolliks teinud. Igati lahe vana oli ta olnud. Kuid ühel päeval, siis kui Vaimupimeduse väike flirt Roppusega oli muutunud millekski ilusaks, avanesid ta silmad. Ta armus Roppusesse, sellesse õrna, haprasse olevusse. Ta armus maailma, lindudesse, loomadesse. Ta isegi armastas poliitikuid ja ühistransporti. Ühesõnaga ta muutus, nagu teisedki muutuvad oma eluteel. Ja Intelligentsi elust oli välja kistud üks parimaid põhjuseid mille üle viriseda.
Roppus naeratas, silus seelikut, hammustas koogikesest tüki ja suudles kelmikalt Vaimupimedust põsele. Jättes sinna pisikese, punase ja koogipuruse huulepulga jälje. Intelligents tundis, et see ajab teda iiveldama. Roppus ja Vaimupimedus olid küll pikalt käsikäes käinud, kuid näha neid sellisena - see oli räige, vastik. See ei olnud loogiline.
”ma ei saa aru, türa te indlete siin,” lällutas purjus Intelligents, ” see, et te nikute, ei anna teile veel õigust teiste ees ameleda.”
Roppus läks juuksejuurteni punaseks. Viskas kohviga Intelligentsi näkku, võttis käekoti ja jooksis nuttes välja.
”Ma ei saa aru miks sa pead kogu aeg nii siivutu olema? Milleks oli vaja talle nii halvasti öelda?” halises armunud Vaimupimedus. ” nagu tal muidu muresid vähe oleks selles maailmas, nüüd ka sina hakkad sellist iba ajama.Intelligents või asi. Kõnts oled!”
Vaimupimedus tõusis, viskas Intelligentsile põlgliku pilgu ja tõttas nutvale Roppusele järele.
Intelligents istus ja vahtis klaasistunud pilgul enda ette. Kohvi tilkus ta näolt lauale. Ta särgile. Nõrgus isegi kõrva tagant kaelale ja sealt õlale. Või siiski mitte, õlal oli hoopis käsi. Ilus, hoolitsetud. Pikkade punaste küüntega. Otstes sillerdamas kivikesed. Iga küünetehniku märg unistus.
See oli Saatan, kes hellalt naeratades, libistas käe üle Intelligentsi põse ja istus. Ta nägi neetult hea välja. Teksades, nabasärgis. Intelligents vaatas teda imestusega, hoolimata sellest, et Saatan oli kaotanud kõik, oli ta veel ikka elurõõmus. Intelligents mäletas, kuidas Saatan suri. Koos jumalaga. Inimesed unustasid jumala ja võtsid üle Saatana kohustused. Tegid halba, kus said, sigatsesid, kuidas oskasid. Isegi kirik muutus sigalaks. Preestritsest said lapsi ahistavad peded. Ususõjad tapsid rohkem kui katk. Saatan kaotas oma töö, oma olemuse, oma identiteedi ja ta suri. Tiba hiljem, kui jumal, aga suri siiski. Ja nüüd ta istus seal, huuled naeratusest praokil ja säras.
”Mis tunne on surnud olla?” küsis Intelligents mõtlikult.
”Super. Lihtsalt super,” naeratas Saatan talle silma, ja tema naer helises üle baari.”Ma pole ennast ammu nii elusana tundud kui nüüd. Ma olen surnuna rohkem elus, kui siis, kui ma elasin.”
Intelligents mõtles vaikselt ja adus, et mõistab teda. Maailm oli muutunud kohaks, kus kõik olid kaotanud oma esialgse mõtte. Oma identiteedi. Jumal oli surnud. Idiootsus oli tark, Vaimupimedus nägija ja Roppusest oli saanud viisakuse etalon.
Saatan ulatas talle sõrme. Intelligents võttis kogu käe. Niimoodi käsikäes avastas ta ennast Saatanaga järsku õlleklaasi servalt. Saatan vaatas talle küsivalt otsa. Intelligents võttis ta käest tugevamalt kinni, hüppas klaasi ja uppus..
Maailmas, aga ei muutunud midagi, välja arvatud see, et õllest sai Saatanlikult Intelligentne Jook.
:D
