Ette kujutades mõttelist piiri dokumentaalfoto võrdluses, on antud pilt selgelt fotokunsti poole kaldu. Kuna kunsti mõiste ei ole nii üheselt defineeritav, vaid paljuski tunnetuslik, siis raskused selle mõtte selgitamisel võin suuresti kirjutada oma rumaluse arvele, aga on ilmne, et pole keskendutud niivõrd hetkeolukorra realistlikule talletamisele kui lähenetud läbi isikliku taju.
Pisivigu esneb, aga ei taha seda üdini positiivset üldmuljet kahjustada.

Mulle meeldib. Maastikupilt aga dünaamiline. "Pisiveadest" ma kaotaks selle jalakäija sealt ära

Mõtlik jalakäija annab pildile filosoofilise alge. Pisiveaks võib lugeda seda, et ta peaga taevast toetab, sama kehtib vasakus servas kasvava tuustiku kohta. Mulle väga meeldib autoripoolne teemakäsitlus, tavaliselt piirdutakse objektide ülespildistamisega. Kiidaks veel harmoonilise dünaamikaga kompat ja Saabi temaatikaga hästi haakuvat kidura taimestikuga põhjamaist keskkonda kus see kõik on tulemuseks vormistatud.

Üheskoos auto paksema poole joondumisega paremale, männipuu hargnemisega paremale ja lainurga objektiiviga on saavutatud selline mõnus "tuulest viidud" mulje kogu sellele pildile. On nagu tunda justkui merelt puhuks mõnus tuul. Võib-olal tegelikult ei puhunud, aga selline kift mulje jääb. Värvid on super. Miinustena toon välja selle, et kui natukenegi Photoshop selge oleks, siis reegel number üks - alati cropi pilt merepiiri järgi horisontaalselt loodi. Ja nokitsedes saaks ka sellest kodanikust lahti.