Algselt postitas: Nastix
Ausõna Henrique, sa oled ikka üks sinisilme inimene
Kusjuures ma ei ironiseeri, usun, et sellevõrra on ka sinu elu probleemivabam.
Täitsa võimalik... tegelikult mis puutub sellesse kohtusse kaebamisse jne, siis ega ma NII sinisilmne ka pole, et arvaks, et toon Saksast 10a vana auto, avastan siin, et odomeetrit on keritud ja hakkaks kellegagi kohut käima, samuti, nagu olen korduvalt maininud, ei usalda ma kunagi pimesi spidomeetri all olevat tablood.
Algselt postitas: will
to Henrique
1. Seadus pole kedagi keelnud-kes enne keris see kerib ka edasi.
2. Läbisõidu nubrite panemine vin koodi, võimusega jne ühte patta on ikka allaigasuguse arvestuse argument-laisa lapsik
3. Küsimine on ok aga ei oma sõiduki seisukorra kohta mingit tähtsust. Olen kohanud 30 tuh sõitnud sõidukeid, mis on rimakad mis rimakad. Seega on muud asjad palju tähtsamad, kui läbisõit, sest see ei anna mitte mingit INFOT SÕIDUKI SEISUKORRA KOHTA.
4.EV pole algatatud ühtegi krim asja service raamatu võtlsimise /ametlim dokument/ võltsimise kohta ühel lihtsalt põhjusel-võimatu on tõendada, kes seda tegi.
1. Varem tõesti seadus ei keelanud, nüüd aga keelab. Mis sa arvad, miks Ameerikas võrreldes Euroopaga odomeetreid ei praktiliselt üldse ei kerita? Vastus ongi seadusandluses ja kohtupraktikas. Seal nimelt vastutab auto seisukorra eest vaid müüja ning pettus toob kaasa kriminaalkaristuse. Loomulikult võib esineda väheseid juhtumeid kus tõesti on näiteks ainult ekspordiks müüdavatel autodel odomeeter keritud kuid võrreldes Euroopaga on need juhtumid harvad. See ei ole ka normaalne suhtumine, et "pohui, las kerivad".
2. Miks lapsik? Mida ütleb auto seisukorra kohta VIN-kood? Näiteks oli eelmisel talvel Pääskülas ühe mu tuttavaga selline lugu, et üheliigiliste tänavate ristmikul ei andnud üks uljaspea talle teed ning selle tagajärjel toimus avarii. Kuna uljaspeal polnud juhtimisõigust ja tuttav tuli peolt ning ei olnud päris 100% kaine, siis leppisid nad omavahel kokku, et lähevad mõlemad laiali nagu midagi poleks juhtunud. Kirjutasid teineteisele veel mingid paberid ka (a la, et mina olen süüdi) et järgmine päev kumbki politseisse ei läheks ja kogu süüd teise kaela ei veeretaks ja asi oligi lõppenud. Loomulikult ei tea LKF sellistest juhtumitest mitte midagi. Lisaks, ka VIN koodi on võimalik võltsida ja on olnud ka juhtumeid, kus eraisikud (ja ka autoplatsid) on ostnud/müünud paar korda üle katuse käinud masinaid ainult dokumentide ja tehaseplaatide pärast.
Mis kw-desse puutub, siis paar aastat tagasi tuli teha lausa piltidega illustreeritud kampaania, kuna massiliselt inimesi, kes enda teada olid ostnud BMW 318iS-i, kuid tegelikult oli kapoti all tavaline 318i mootor (vahe on 103kW vs 83kW + muud viled-kellad). Lisaks, kui viia stendi 20000 km sõitnud 200kW (stock) mootor, jääb selle võimsus reeglina ka sinnakanti, kui viia sama 200000 km läbinud mootor stendi, ei tasu imestada kui neljandik kilovatte on kadunud.
3. Omab tähtsust. Tublisti vähem kui see, kuidas autot hooldatud on, aga siiski omab. Olen näinud autosid, mis on sõitnud üle 400'000 km ja on täielikud rondid, samas olen näinud 400'000 km sõitnud autosid, mis on veel päris heas seisukorras. Esimesse kategooriasse läheb palju Kiasid ja Peugeot'e, teise läheb palju Audisid ja Mercedeseid. Et komistada 30000 km sõitnud täieliku rondi otsa, peab ikka tublisti "õnne" olema. Tunnen kaasa.
4. Lause on õige, aga põhjus vale: Eesti Vabariik ei ole tõesti algatanud ühtegi sellist kohtuasja, aga põhjusel, et see ei ole Eesti Vabariigi asi neid algatada. Selliseid kohtuasju algatavad füüsilised või juriidilised isikud ja kohtupraktika on täitsa olemas nagu ka süüdimõistavd lahendid! P.S. Ma ei taha selle kõigega öelda, et igaüks kes petta saanud iga si*a asja pärast kohe kohtusse peaks jooksma, aga minu arvates suhtutakse sellesse kerimisse Eesti liiga leebelt (a la kui sul hommikuks autost makk ära varastatud, siis võib ka küsida, et mis sa, loll, pargid kesklinnas). Ma ise tõenäoliselt ei jookseks kohtusse, kuna ei viitsiks jamada ja ei soovitaks teistele ka kui kahju just väga suur või kannatanuid väga palju ei ole. See kohtu teema on ilmselgelt üle vindi läinud siin.
Algselt postitas: krss
Iisaku jutu kinnituseks ütleks ka omalt poolt, et selliseid näiteid teada ajalooga autode puhul oleks võtta omalgi palju. Samas 90% võõraste inimeste näited on vastupidised (et 200tkm auto on juba seest kulunud). Ma ei tea kus on tõde, aga ma tean, mida ma ise usun.
SIIN on üks pilt ühest tuttava poolt 2002a uuena ostetud auto juhiistmest. Mõelge, mis võiks olla selle auto läbisõit?
Vastus on
SIIN (vt ka rooli kulumisastet).
Vt ka
SELLE auto müügikuulutust: olen omanud ise mitut sellist suurema läbisõiduga (ja veel kapremontimata mootoriga!) autot, kuid Eestis ei õnnestuks vist ilma valetamata sellise läbisõiduga autosid üldse müüa...
Vastupidiseid näiteid toovad reeglina millegipärast need inimesed, kes ei ole ostnud autot uuena, vaid ostnud Saksast serviseraamatuga paari aasta vanuse ja "väga vähe sõitnud" auto.
Siinkohal on juttu vanematest autodest. Ma arvan, et neid ei saa päris ühte patta panna. Nagu juba varem mainisin, ei oma ka minu arvates 20 aastat vana auto puhul, millel on olnud 4-5 omanikku mitmest riigist, enam läbisõit või odomeetri näit praktiliselt mitte mingit tähtsust, aga veelkord - need on väärt näited, kuid samuti võin öelda, et vanu ja odavaid autosid lausa reklaamitakse sageli sellega, et hiljuti olnud avarii ja selle tagajärjel korda tehtud, samas paari aasta vanust avarii teinud ja seejärel korda tehtud autot ei tahaks keegi.
Olen ise ostnud Saksast auto, millel odomeeter keritud ja hooldusraamat puudu (põhjuseks tõenäoliselt väike esiotsa avarii), aga auto ise oli väga heas korras (eriti mootor ja kere) ning normaalse hinnaga ja ära ostsin ma selle siiski. Esimesed amordid hakkasid läbi minema, aga see oli ka (enne ostu) proovisõitu tehes tunda. Hooldusraamatu kohta küsimise peale vastas müüja, et seda ei saanud juba tema autoga kaasa ning viitas ka põhjusele. Kuid, tookord oli tegu ka üle kümne aasta vana masinaga. Kolm aastat vana masinat, millel hooldusraamat puudub või on võltsitud, ma osta tõenäoliselt ei riskiks.
Asju, mille järgi vanema auto seisukorda hinnata on veel palju - auto summuti, põhi, vaip ja selle alune, uksehinged ja -tihendid, kapotialused kontaktid jne jne ja läbisõit ei ole loomulikult selle kõige juures väga tähtis, aga kolm aastat vana auto puhul, kus sul on valida umbes näiteks kümne auto vahel, millest tõenäoliselt kõigil on veel sisu korras, uksehinged-tihendid korras, põhi eriliste mõlkideta, mootori töö ühtlane ja sinise/musta suitsu vaba, kontaktid puhtad, rooste puudub jne jne, siis kuidas sa nende kümne vahel valid? Ilmselgelt probleemsed autod oled sa juba tõenäoliselt niikuinii välja praakinud ja ma ei usu, et kõik inimesed tahaksid kümnel autol lasta Unitedis/Revalis/Vikingis täistesti teha ja kokku 20000 selle eest maksta, rääkimata sellest, kui plaanid auto välismaalt tuua.
Ühesõnaga - ma leian, et on normaalne, et võrdlemisi uus auto on korras ja ilmsete vigadega masinad annab juba põgusa vaatluse ning proovisõiduga välja praakida, kuid ühel hetkel "seda ühte ja õiget" valides jõuan ma ikka punkti, kus ma tahan teada, kui palju see auto võiks olla reaalselt läbi sõitnud. See, kuidas reaalset läbisõitu kindlaks teha, on juba teine teema. Kui liisida uus auto, siis kõige suurema tasuvusprotsendi saab sõites sellega, olenevalt margist, 120000-180000 km, kuna siis tuleb esimene "suur" (ja kulukas) hooldus ning kõige kasulikum on anda auto tagasi ja uus võtta. Selle jaoks, kes vana masina ära ostab, on aga oluline, kas see suur hooldus on tehtud või mitte.
P.S. Alles praegu avastasin, et teema pealkiri on muutunud ja enam ei räägita vaid uuematest masinatest.
Algselt postitas: iisak
Ei taha väga üldistada aga olles ise mingi aja suht aktiivne automüügi-ostu alal siis tundub,et masendav enamus inimesi on sellised "pimeduse vitsaga löödud". Olen oma sõprade-tuttavatega päris tõsiselt riidu läinud auto kõrval seistes ja müügimehe "hosiannat" kuulates. Ilma autot käima panemata-sõitmata küsitakse esimese asjana hooldusraamatut ja läbisõitu..
Kogu selle teemaalgatuse ja jutuga tahan öelda,et inimesed- kui te hakkate autot ostma- neelake oma uhkus ja enesekindlus alla ja paluge abi. Kas kusagil foorumis või mõne asjaga kursis oleva inimese käest. Keegi ei pane pahaks ja kindlasti keegi on nõus aitama.Uskuge,see hoiab hiljem väga palju jamasid ja nuttu ära. Mitte igaüks ei suuda aru saada,kas sõiduk on kahest kokku keevitatud või üldse see modifikatsioon, mis teh.passis. Sageli on potensiaalsel ostjal silmaklapid nii pealigi,et kaob reaalsustaju. Lihtsalt konkreetne auto meeldib väga või on juba siiber otsimisest või naine vingub kodus trolliga sõitmise pärast...
Aga niikaua kui Eesti inimene vaatab autol silti "Otse Saksast, 1omanik(1945a. sünd) 186000km, Serviceraamat,kõik lisad, nagu uus..." niikaua julgevad automüüjad sigadusi korraldada. Ja see ei käi mitte ainult turutšurkade kohta vaid ka vägagi tõsiseltvõetavate salongide kohta:wise:
Lõppu lisaks sellise lingi veel:
http://www.reporter.ee/index.php/2007/0 ... d-bemmiga/
Inimeste "tarkus" ja naiivsus on ikka piiritu.....
Täpselt. Kõigepealt tuleb otsustada, millist autot on vaja, siis koguda kokku pakkumised (portaalid, foorumid, esindused, eraisikud, autoplatsid jne), siis praakida välja ilmselgelt liiga vigased, liiga kallid jne. Alles jäänud autosid käia vaatamas, kontrollida dokumente ja tehasetähiseid ning teha kindlasti ka proovisõitu (kui müüja hakkab ajama mingit juttu, et hetkel aku tühi vms mille pärast hetkel proovisõitu teha ei saa, siis see on reeglina ohuallikas) ja kui üks ja ainuke sõelale jäänud, siis võimalusel kindlasti teha margi esinduses täistest. Kui on mingisuguseid kahtlusi auto suhtes või ei oska ise kõike vaadata, siis targem on tõesti pöörduda kellegi poole, kes rohkem jagab.
Ma arvan, et võiks ka teada anda ebaausatest müüjatest ja kirjeldusele mittevastavatest autodest. Olukord ei hakkagi kunagi paranema kui klientidele on vastuvõetavad müüjate vabandused vigadele stiilis "kõik teevad nii" või "see ongi normaalne".
