Mõni nädal tagasi oli juhus, kus maanteel minu ees sõitev rekkajuht jäi vist roolis magama ja sõitis tipptunnil vastassuunda, ärkas siis kui vasakul teeservas rattad kruusa puudutasid, siis tegi hirmus järsu nõksu tagasi oma ritta (ime et masinat kummuli ei keeranud!) ja mõne km pärast sama asi uuesti (selleks ajaks olin juba jõudnud politsei vastu kutsuda). Samas sõitis mõnikümmend vastutulevat autot selle pärast teepervele ja mõned vastassuuna (kus mina rekka taga sõitsin) kaudu rekkast ümbert mööda. Mõnel inimesel ei juhtu seda kordagi elus, et rekka niiviisi vastassuunas vastu tuleb. Minul juhtus juba 18a-lt selline asi, ainult et siis libises kiilasjäises kurvis rekka haagis külg ees terve tee laiuses vastu ja ei jäänud muud üle mu autos olnud 5 inimese päästmiseks kui teelt välja sõita. Aga sellest alates ei kibele enam kiirustama. Mis oleks teie arvates turvaline kiirus olukorras, kus magava juhiga rekka sõidab teile OOTAMATULT vastu ja pole kuhugi eest ära minna? On see ikka 90km/h meie teede puhul? Kas see on kah pohhuism, kui mina egoistlikult otsustan liikluses ellu jääda?
Eriti vihale ajavadki just need "isehakanud politseinikud",kes nt Järvevanas kõrvuti 65-70km/h kõrvuti sõidavad ja süüdimatult sulle otsa vahivad,kui signaali anda. Krt,keegi ei käse sul eeskirju rikkuda ja kiiremini sõita aga korja ennast esimesse ritta:angry:
Teoorias on Sul õigus. Aga vaatame seda teooriat lähemalt. MItme km pikkune 2-realine kolonn liigub Järvevanal 70-ga. Mis saab siis, kui see 2-realine kolonn tehakse esimesse ritta järsku üherealiseks? Kiirus on järsku 35km/h, mitte enam 70. Miks peaksid esimeses reas sõitjad olema sunnitud sõitma nii aeglaselt ainult selle pärast, et mõned rullnokad teises reas saaks kiirust ületada?
Praktika on natuke teine, nimelt osa inimesi sõidab ikka teises reas 70-ga ja ainult väike osa ronib kiirustajate eest esimesse ritta, mis tõmbab esimese rea kiiruse kohe ca 50-le. Mis saab edasi? Mõnele hakkab see kiiruse pidev muutumine seal esimeses reas pinda käima, läheb teise ritta ja "nõuab" omakorda seda, et jälle keegi teisest esimesse ritta koliks, jälle kiiruste muutus ja nõiaring jätkub lõputult. Äkki oleks KÕIGI JAOKS PAREM, kui kõik sõidaksid mõlemas reas sõbralikult 65-70-ga edasi?
Sama probleemi näeb igal pool välismaal linnast väljuvatel kiirteedel, kus ridade arv väheneb, kuni lõpuks jääb alles nn kolmerealine tee, kus paar km on ühes suunas 2 rida ja teises 1, siis paar km vastupidi jne. Tulemus on see, et tekkivad kümnete km pikkused ummikud. Kus on siis see pudelikael? Ega pudelikaela tegelikult polegi, sest kui enne 3-realist liikusid 2 reas kolonnid kõrvuti nt 100km/h, siis seal vahelduva 1-2 realisel ei tohiks kiirus kuidagi alla 50km/h langeda, aga praktikas siiski liiklus seisab. Tegelikkuses juhtub nii, et kui üherealine muutub paari km ajaks kaherealiseks, algab kange möödasõitmine, kuid nende paari km pärast peavad needsamad autod mahtuma ära kõik jälle ühte ritta, kiirus kukub 100 pealt 50 peale, järgmisel vastaval lõigul kukub 50 pealt 25 peale, ja veel paar korda, ning ongi juba lihtsam jätta mootor 4 minutiks seisma, siis sõidad edasi 50m, seisad jälle natuke aega. Ja seda kõike ainult mõningate üksikute kiirustajate pärast, kes ei viitsi kolonnis sõita. Äkki oleks ikka lihtsam sõita kõik koos lubatust veidi aeglasemalt, kui mõne üksiku pärast kogu liiklus seisma panna? Ehk on see seletus piisavalt "puust ja punaseks" nende jaoks, kes armastavad õigustada oma "natuke kiiruseületamist" maanteel, kus minnakse kolonnis mööda, avastatakse, et pole kuhugi tagasi reastuda, tagumine (loe=terve taga sõitev kolonn) pidurdab et talle koht teha ja nii kogu tee Tallinnast Tartusse, selle asemel, et kõik koos rahulikult ilma möödasõitudeta rekka kiirusel (ca 80km/h) sihtpunkti jõuda.
Miku on kõige lähemal tõele - avariisid põhjustavad oma võimeid ülehindavad juhid, mitte halvad teed või halvad autod. Praegu on endalgi imelik meenutada, kuidas sai vanasti samade kiirustega sõidetud talv läbi absoluutselt siledate (mustrita) suvekummidega ilma probleemideta ja avariisid nägi oluliselt vähem kui praegu (vähem muidugi ka autosid). Totaalne pohhuism on õnneks väljendunud eelkõige pealinnas ja suurtel magistraalidel, mujal näeb seda rohkem metsa all ja randades, mitte liikluses.
