Mõtlesin mitu hetke, enne kui seda siia kirja panema hakkasin. Et mis õiguse ma endale võtan sellist üleskutset teha, arvestades mu hiljutist äpardust seoses saabi ja postiga.
Kuid võibolla olen just õige inimene - keegi kes on olnud või vahel on senini liikluses liiga ettevaatamatu, kellel on teine sünnipäev ja kes on vaatamata oma noorele eale vististi juba liiga palju raskeid liiklusõnnetusi näinud ja kes tahab end liiklemises parandada.
Täna hommikul, olles oma Saabi nina Lasnamäel Laagna teel keeranud kesklinna poole, olin sirgel lähenemas ülekäigurajale esimeses reas, kui teises reas nägin rohelist väikebussi tegemas äkkpidurtust ....ja seejärel juba lendasid käed-jalad ning väiksest kilekotist kohvikoor, vorst ja sepik. Ligi 80-aastasel mehel jäigi hommikusöök söömata, tema elutee lõpetas minuga samal aastal sündinud noormees.
Pool tundi tagasi selgus, et kuni ma mehe pulsil kätt hoidsin, oli ta veel elus, ehkki mitmeid kordi tundus mulle juba, et ma enam pulssi ei tunne....mees suri pool tundi hiljem kiirabis.
See täna juhtunu tuletas mulle meelde eelmise aasta novembri, kui me pea samamoodi sattusime sündmuskohale, kus maanteel oli taksobuss jalakäija alla ajanud...kahjuks ei olnud seal enam midagi teha...ja kuidas ma aastaid tagasi, olles sõjaväelasena kiirabis praktikal, Pärnumaal ühe Saabi esiust painutasin, et arstid saaksid kätte turvavööta sõitnud naise...
Loodan, et see lugu ei puuduta kedagi siit otseselt...panin selle kunagi kirja aasta peale neid sündmusi ja tundsin, et sain midagi hingelt ära räägitud. Ometi ununes ettevaatlikus ja mõni aasta hiljem tegin äärmiselt tõsise avarii...mille tagajärjed oleks arvestades kõiki asjaolusid võinud olla mitmele inimesele ....ei taha öeldagi.
Olin siis noorem, rumalam, uljam, lollim, hoolimatum. Mina tahan end parandada ja et oleks mul elutarkust olla liikluses ettevaatlik, hooliv, arvestav ja rahulik.
Kui keegi viitsib lugeda, siis siin on see lugu liiklusest, mille aastaid tagasi kirjutasin.
Tiblagorski
17. november 2002
Poisid istusid soojas toas ja vaatasid telekat. Kasesalk ja Kallas olid juba mõnda aega tagasi frentši seljast võtnud. Nüüd istusid nad oma roheliste sviitritega, punane jakk põlvedel. Saare oli ühe diivani vallutanud ja norises seal õndsalt. Pirk oli väljakutsel.
Kõik peale Saare olid juba mitut kõrge vererõhuga tädikest vaatamas käinud. Kallasel oli tänase õhtu huvitavaim hetk olnud siis kui arst ei saanud ühel kortsus tädil, kelle nahk tundus paberist olevat, kanüüli sisse. Viis korda üritas enne kui õnnestus. Iga kord läks veresoon lõhki.
Kasesalk jällegi oli rääkinud teistele milline näeb välja maohaavadega inimese okse. Pirk oli kogu aeg sõidus, mis oli imelik, sest ta tüdruk oli külla tulnud. Seega oli üks ääretult rahulik õhtu ja poiste laud hakkasid kinni vajuma. Saare vist juba magaski. Kallas oli oma nöörsaabaste asemele mugavad tossud jalga pannud. Kasesalk vahetas puldiga kanaleid.
Kõlas tuttav signaal ja Kasesalk ning Kallas teritasid kõrvu. Aeg justkui peatus hetkeks nende ümber, sest neid teateid kuulati alati täie tähelepanuga. Igas toas krägises üks ja seesama tekst.
“Pärnu-Ikla seitsmendal kilomeetril raske avarii, kannatanuid vähemalt viis. Kõik sõidavad.”
Kasesalk ja Kallas ajasid end erutatult mugavatest toolidest püsti ja juba liikumise pealt tõmbasid oma punased jakid selga. Seekord ei öeldudki 9-1 või 9-3 või midagi seesugust. Kõik sõidavad. See näitas, et asi on tõsine. Kallase hääl oli erutusest valjenenud kui ta Kasesalule ütles, et tema võtab esimese. See tähendas esimese brigaadi, parima varustusega niiöelda elupäästmisauto. Kasesalk ei hakanud vaidlema. See oli esimene kord kui poisid nägid, et autojuhid ja arstid jooksevad. Ja esimene kord, kui nad ei ütelnud sõnagi. Ei visanud ei enda, patsientide, poiste, autojuhtide ega situatsiooni üle ühtki nalja.
Veel enne kui nad linnaservale jõudsid oli lörtsisadu nii tihedaks muutunud, et autojuht pidi kiirust tugevalt vähendama. Sadu oli nagu sein ees, millest läbi ei näinud. Tavaliselt mõtles Kallas öösiti pataljonist mööda sõites kuidas teised magavad. Selgi korral oli südaöö peaaegu käes, kuid Kallas ei vaadanud väeosa poolegi. Kui ta üldse midagi nägi, olid need vilkurite sinised valgusvihud, inimtühjad tänavad ja see märg lörts. Ja siis ei osanud ta midagi mõtelda. Linnaserval, kui autojuht tugevas sajus kilomeetreid luges, pani velsker kokku kaks kaelalahast. Kallas vaatas seda pealt ja tundis kuidas aeg venib.
“Kui meil kohapeal sidemeid ja lahaseid on vaja, siis vaata, need on sul selja taga,” ütles velsker. Kallas vaatas. Vaikus oli murtud.
“Mida me teeme, kui kohal oleme?” küsis Kallas. Velsker naeratas kurvalt.
“Eks me näe.” Jällegi vaikus.
Krudistades tõmbas Kallas kätte talle veidi väikesed kummikindad. Ta vaatas läbi tuuleklaasi kuidas rasked helbed meeletu kiirusega vastu sööstsid. See mõjus nagu hüpnoos. Järsku vähenes kiirus, auto peatus risti teel ja kui prožektorid põlema süttisid muutus kogu ümbruskond valgeks nagu päeval. Ja Kallas hüppas välja ning jooksis autode juurde. Nüüd oli ta siin. Kõike-kõige-kõige esimesena. Ja kaks lömmis rauakola olid keset teed. Ja kõik oli vaikne. Sadu ja pime mets.
Autod olid ses vaikuses kohtunud tee keskel. Nad olid täpselt ninapidi koos. See nägi kohutav välja. Tõenäoliselt polnud kumbki jõudnud pidurdada.
Kallas ei julenud midagi puudutada. Ta käis kaks tiiru ümber rusude. Siis püüdis akendest sisse vaadata. Ta ei näinud mitte midagi. Ikka veel üksinda autode juures tajus ta järsku, milleks ta siin oli. Pilt jäi seisma ega käinud enam ringi nagu karussell. Enam ei tõusnud vilkurite valguses taeva poole nähtamatud hinged. Ja vaikus oli saabuvate päästjate sireenidega murtud. Kallase pea oli selge ja metsik jõud voolas ta kehasse.
Ta kangutas auto ust. See ei aidanud, siis sai ta meeleheitlikult näpud katuseluugi taha. Kasutu tegevus. Kuid see oli Kallase jaoks hetkel ainuke tegevus. Siis vallandusid ta häälepaelad. “Siia, tulge siia,” karjus ta päästekomandole. Hetke pärast oli uks lahti murtud. Kallas pistis pea autosse ja sealt lõi talle pahvakuna näkku vänge lehk. Alkohol.
Ähmaselt nägi Kallas tagaistmel segipaisatud käsi-jalgu. Siis eristas ta kahte meest. Haaras ühest kinni ja sikutas ukse poole. Autojuht võttis jalgadest, Kallas õlgadest.
“Ai, valus,” pobises mees segaselt.
Ta vasak jalg tundus murdunud olevat. Kuid Kallas sikutas juba järgmist meest. Too oli teadvuseta. Siis lükkas ta kõrvalistuja tooli taha ja rebis sealt veel ühe tuima keha kanderaamile. Rohkem ei näinud ta kedagi. See oli käinud kiirelt. Ta sirutas ja vaatas kohta kus autod kokku puutusid. Vanem auto oli kaheukseline. Ja mootor oli tal peaaegu salongis. Uuem auto oli praktiliselt terve. Kuid tuuleklaasis oli imelik ümmargune auk kõrvalistuja kohal.
Kallas jooksis ümber auto ja nägi eesukse juures arste.
“Me ei tohi teda liigutada!” “Peaks ta koos tooliga välja võtma!” rääkisid nad. Rääkisid teiste või iseendaga, suurt vahet polnudki. Kallas ronis tagaistmele ja vaatas salongi. Nüüd nägi ta seestpoolt seda auku klaasis. Ta puges peaaegu kahe esiistme vahelt läbi, teadmata isegi mida teeb. Ta vaatas vasakule ja nägi turvapatja, kuid inimest polnud. Siis vaatas ta paremale ja nägi naist. Naine oli täiesti liikumatu, käed lebasid rahulikult süles. Kallas kuulis imelikku lurinat ja ta tõstis silmad. Ta nägi selle noore naise nägu ja ta kuldjaid juukseid, mis pimedas tumedamad tundusid. Tal oli hapnikumask kummiga pea ümber. Suust ja ninast oli sinna valgunud verd. Naine hingas raskelt ja lurisedes. Ta nägu oli üleni verine ja segi. Laup oli lõhki ja kummaliselt paistes Kallase arust.
“Sellest siis auk,” mõtles ta. Kallas kangutas istet, kuid sel polnud tulemusi. Ta ronis välja ja läks esiukse juurde. “Me peame selle ukse rohkem lahti saama,” ütles üks arstidest talle. Kallas kuulis seda praegu nagu käsku, sest ta ei suutnud mõelda, ja ta täitis selle automaatselt. Ta pani käed ukse külge ja lükkas seda täiest jõust ette. Plekk vajus aeglaselt mõlki ja uks jäi pärani. Kallas polnud mitte kunagi niimoodi autot lõhkunud. Kuid rohkem polnud tal siin midagi teha. Naist abistasid mitu arsti. Kallas pööras ümber ja nägi meest segaselt ja katkendlikult telefoniga rääkimas.
“Turvapadi,” mõtles Kallas, “tema oli juht.”
Ümber auto minnes ilmus müstiliselt kusagilt üks naine. Ta hoidis tugevalt ühe käega kõhust kinni. Ta käis aeglaselt ja küürus. Naine näis segaduses olevat. Kallas kiirustas tema juurde ja pani käe naise õlale.
“Olete te terve? Valutab kusagilt? Vajate te abi?”
“Kõht,” oli ainuke vastus.
“Selge, turvarihm,” mõtles Kallas. Ta võttis naisel küünarnukist kinni ja talutas ta aeglaselt kiirabiauto juurde.
“Ärge muretsege, kõik saab korda,” lohutas ta. Kallas avas eesukse ja aitas naise autosse. “Istuge siin rahulikult.”
Kallas läks tagasi. Nüüd teisele poole vanemat autot. Seal oli Kasesalk ja kolm arsti. Kallas nägi meest lömastatud rooli ja istme seljatoe vahele. Ta oli nii tihedalt sinna vahele surutud, et polnud ime, kuidas Kallas teda enne ei näinud.
“Kurat,” mõtles ta, “keegi pidi ju autot ka juhtima.”
Arstid panid valmis kanüüli ja tilgutisüsteemi. Keegi katsus pulssi, kuid kõik tundusid nõutud. Kasesalk patsutas Kallase õlavart ja ütles:
“Toome raami.” Poisid jooksid lähima auto poole, Kallase teele sattus politseinik.
“Palju siin kannatanuid on?” küsis mees. Kallas võttis hoo maha.
“Viis, ei, kuus. Ah loe ise, kurat! Üks istub selles kiirabiautos ka…” oli Kallas ärritatud ja kannatamatu. Ta jooksis Kasesalule appi. Jõudnud raamiga tagasi panid nad selle maha ja vaatasid arste.
“Tõstame lähemale,” ütles Kallas. Nad tõstsid raami nii lähedale kui said, püüdes seda mitte arstidele ette sättida.
“Ei, teistpidi,” ütles Kasesalk.
“Vaata kus ta pea on kui ta välja võtta.” Silmapilk pöörati raam ringi.
Nüüd olid nad tegevuseta. Üks velskritest otsis veeni. Mees oli täiesti elutu. Kümme sammu eemal sähvatas välk. Kallas vaatas üle õla tagasi. Siis nägi ta politseinikku pildistamas. Ta pööras end ümber.
“Mida sa teed seal?! Tule aita, kurat. Inimene sureb!!!” röökis ta. Või ainult näis talle see. Vahkviha oli Kallase korraks oma lämmatavasse embusse haaranud. Võimetus tegutseda. See oligi kõige hullem. Mitte midagi teha. Seista ja vaadata. Eemal paistsid päästekomando meeste kohmakad kujud. Nad suitsetasid pundis.
“Kuradi perverdid. Inimesed surevad siin!” kisendas miski Kallase peas. Ta ei suutnud niisama vaadata.
Teiselpool autot sai ta kokku ühega kiirabi autojuhtidest. Mees oli suur ja ta traksidega punased püksid kummasid värvli kohal. “Proovime ta kätte saada,” ütles mees Kallasele. Kallas ronis põlvili kõrvalistmele. Ta nägi autos igasuguseid asju. Kõik segi paisatud. Põrandal vedeles paar tühja ja üks poolik viinapudel. Armatuurlaual ja ka mujal leidus kõikvõimalikke vidinaid. Sentidest mutrivõtmeteni. Kõik segamini. Kallas nägi nüüd kui juhiiste oli veidi tagasi lükatud läbi auto punasejuukselist noort velskrit.
“Vaata kas sa saad ta jala kätte sealt?” küsis naine. Kallas vaatas mehe kinnikiilutud säärt, jalalaba polnud näha. Autoraadio ja mingid juhtmed ei lasknud teda ligi.
“Ei saa,” ütles Kallas. “Ma ei saa seda kätte,” sattus Kallas ahastusse. Ta vaatas üle õla tagasi kuhu olid kogunenud ka paar päästekomando meest.
“Võta see jama sealt eest ära,” ütles autojuht rahulikult. Kallas haaras juhtmepuntrast ja raadiost ning rebis selle kogu täiega auto küljest lahti. Siis heitis ta selle vihaga oma selja taha uksest välja.
Nüüd võttis ta kinni mehe parema jala pahkluust ja sai selle vabaks.
“Ma sain lahti,” rõõmustas Kallas.
“Vaata kas sa saad ta sealt üles tõsta, et me saaks ta välja,” kõlas järgmine ülesanne. Kallas vaatas istet ja meest. Ta nägi põlvi üleval rooli ja paneeli vahel. Ta silmad libisesid mööda reit alla puusadeni. Mees istus auto põrandal. Vähemalt olid ta puusad seal all. Ta oli tohutu jõuga sinna kokku surutud. Ta tundus nii väike. Kallas mõtles, et kindlasti on tal kõik ribid vastu rooli puruks murdunud, ent ta ei saanud pilku kohalt, kus seljale oleksid pidanud järgnema puusad ja siis rooli alla kokku volditud jalad. Mehe selg oli istmeserval ja puusad väga imelikult istme ees põrandal.
Mees oli riides ja väljastpoolt ei paistnud mitte kusagilt verd. Kuid juba jalga välja sikutades oli Kallas tundnud, kuidas keha puudutusele ei vastanud nagu Kallas harjunud oli. Puudutades oli see täiesti lõtv ja elutu. Tuim ja sültjas – keha ilma selleta, mis tegi millestki kellegi. Kuid Kallas pidi ta sealt kätte saama. Ta ajas käed ettevaatlikult mehe vaagna alla ja püüdis õrnalt tõsta. Midagi ei liikunud, kuid Kallas tundis kuidas keha vetrus.
“Seda ei saagi õrnalt ja valutult teha,” jõudis Kallas järeldusele ning tõstis kaht kätt alla pannes mehe põrandalt lahti ise kartes justkui võiks keha läbi sõrmede vajuda nagu liiv. Teiseltpoolt võeti mees vastu.
Kallas ronis tagurpidi autost välja ja vaatas oma käsi. Need olid verised ja paremas kindas oli auk. Ta vaatas kohta kust oli välja rebitud raadio. Seal turritasid tujukalt punased, rohelised ja mustad juhtmed. Kusagilt olid pükstele lennanud verepritsmed.
Kasesalk oli kanderaami ees ja Kallas jõudis nüüd jalgade juurde. Nad tõstsid raami üles ja kandsid selle autosse. Kasesalk pani raami autole ja läks taha appi seda kongi lükkama, kuid mehe jalalaba vajus järsku külili ja jäi lahtise ukse taha kinni. Kallas võttis varvastest kinni ja pikemalt mõtlemata pani selle normalasendisse tagasi ning poisid lükkasid raami autosse. Kusagilt ilmus Pirk. Ja erariietes tundis Kallas ära erakorralise meditsiiniabi juhi, kes ka autosse hüppas.
“Meil on veel ühte appi vaja!” kõlas veel enne kui Kasesalk ukse kinni lükkas. “Pirk mine sina,” ütles Kasesalk ning juba olidki Pirk ja auto kadunud. Nüüd järsku seisid Kallas ja Kasesalk kehekesi. Kiirabiautod olid kõik läinud. Poisid olid omapead. Üksi.
“Millega me tagasi saame?” ärkas Kallas. Keset teed seisid kaks lömmis autorusu, mille puutekoht näis täiesti ebaloomulik moodustis nagu liigne käsi või jalg. Kaugemal seisis päästetööde juhi auto ja teiselpool sündmuskohta üks tuletõrjeauto.
“Kuule, küsime sealt,” märkas Kasesalk politseinikke. Kuid nende töö oli siin alles algamas. Päästekomando mehed sättisid metallilõikurit autole. “Aga äkki tuletõrje viskab ära?” mõtles Kallas valjusti. “Einoh, küüti saab ikka, kutid,” ütles kiivriga mees ja hetke pärast ronisid poisid kõrgesse kabiini.
Linna poole sõites võtsid päästjad kiivrid peast ja päästsid kaeluse lahti. Neil olid rasvased juuksed ja habetunud näod. Autos vedelesid kirved ja kangid. Seal lõhnas higi ja veel millegi järele. Kallasel pidi süda pahaks minema kui ta mõtles kuidas n e e d suitsu tõmbasid kui vrakist oli kiirabil vaja see elutu keha välja võtta. Talle tundus justkui oleks ainult tema neetult palju rabelenud.
“Kuhu te minna tahate?” küsis juht linnas. Kallas ja Kasesalk vaatsid üksteisele otsa.
“Kuhu siis nüüd?”mõtlesid nad.
“Tahate haiglasse või sinna Kaarli tänavale?” küsisid mehed.
“Läheks haiglasse, teised on seal,” arvas Kallas.
“Vaevalt, kõik on juba Kaarlis tagasi,” ütles Kasesalk.
“Kuulge, otsustage juba ära,” muutus juht järsku ebasõbralikuks.
“Ah visake meid Kaarlisse,” ütles Kallas.
Tänavanurgal tänasid poisid küüdi eest ja soovisid rahulikku ööd. Nad kiirustasid tagasi majja.
“Mul on jalad märjad,” avastas Kallas.
“Tea kas kedagi üldse on, me ei saa ju sisse!” muretses Kallas. Kasesalk lasi kella. Kedagi ei tulnud. Kasesalk lasi uuesti kella.
“Lähme vaatame tagant,” oli Kallas kannatamatu. Trepilt alla ronides kuulsid nad aga kedagi avama tulevat. See oli Pirki tüdruk.
“Ma magasin. Kus te olite?” küsis ta.
“Ah oli avarii,” vastas Kasesalk. Saare kergitas diivanil pead.
“Maha magasid kõik,” ütles Kasesalk talle. Saare magas edasi.
“Peaks kuidagi teatama, et me siin oleme, muidu hakatakse otsima,” arvas Kallas.
“Prooviks raadiosidega, autod ju kuulevad.” Kallas läks raadio juurde ja võttis mikrofoni kätte.
“Mida ma ütlen?” küsis Kallas Kasesalult.
“Kust mina tean, ütle et me siin oleme.” Kallas vajutas tangenti alla.
“Siin Kaarel, sõdurid on tagasi,” ütles Kallas.
“Selge, sõdurid on tagasi,” vastas hääl raadios. Kallas pani mikrofoni käest ja naeratas.
“Oot, kes on tagasi? Kes seal üldse räägib?” kõlas raadiost. Kallas haaras mikrofoni.
“Kõik brigaadid on väljas, ma tahtsin öelda, et sõdurid on Kaarlis tagasi, et ei muretsetaks,” seletas ta.
“Mis sõdurid?” kostus kõlarist.
“No meie, kes siin abiks on, me saime tuletõrjega sealt avariilt tagasi,” seletas Kallas.
“Ahah, selge,” kõlas kahtlev vastus.
Kallas pani mikrofoni käest ja vaatas kella. Ta oli väsinud ega tundnud midagi. Kell käis juba kolmandat veerandit teisest öötunnist. Kallas võttis tossud jalast ja vahetas märjad sokid kuivade vastu. Autod jõudsid järgemööda tagasi ja maja täitus inimestega. Enamik neist läks kohe magama. Ka Pirk oli tagasi. Ta tuli teiste sekka.
“Kust sina välja ilmusid?” küsis Kasesalk.
“Me tulime otse kutselt,” vastas Pirk.
“Millal te sinna läksite?” küsis Pirk.
“Mina olin esimesega kõige enne kohal,” ütles Kallas.
“Kurat ma tulin selle viimasega ära sealt ju,” seletas Pirk.
“Siis nad ju elustasid teda ja monitor näitas südame tööd. Ma olin tagurpidi esiistmel ja surusin ambuga talle õhku sisse. Iga kord kui arst pumpas, siis verd lendas suust ja ninast. Mul väsis käsi ropult ära. Rõve pilt. Aga temaga polnudki midagi teha. Sõitsime surnukuuri ja ma vaatasin seal ka veits aega. Siis mul viskas täitsa üle kui silt varba otsa riputati…” rääkis Pirk.
Ta võttis oma tüdrukul ümbert kinni ja nad läksid teineteist kaisutades teise tuppa. “Mina joogisena enam autoga ei sõida,” oli viimane lause mida poisid kuulsid Pirki ütlevat. Siis kadusid nad ukse taha üksteisele armunult silma vaadates. Saare magas kõigutamatult.
Kallas otsis padja ja ehitas endalegi diivanile aseme. Kasesalk rääkis avatud ukse taga ühe arstiga.
“Noh, mis meil siis seal oli,” seletas arst.
“Seitse kannatanut, kaks väga raskes seisus ja üks surnud. Selle uue auto juhil polnud midagi viga, tal oli turvapadi ja sel taga istunud naisel oli ainult siuke, noh, turvavöö põrutus,” jätkas ta. “Aga vat sel kõrvalistunud naisel polnud turvavöö kinni. Nägid teda? Ta lendas peaga klaasi,” muutus arsti hääletoon nukraks. “Vaata kuidas ta aju kasvas, nagu nokamüts.”
Ja Kallasel tuli silme ette lurisev veri läbipaistvast plastist hingamismaskis.
“Seal Tiblagorskis on iga aasta mitu siukest õnnetust,” seletas kusagil kaugemal toanurgas üks meeshääl.
“See kes oli seal nende joodikute juht, noh tema on surnud. Siis see kõrvalistuja on raskes seisus ja see naine, kes peaga klaasi lendas. Kaks teist meest, kes selles vanas autos olid, on päris terved. Aga kõik olid päris noored mehed, nii 27 ja 31, roolis oli 40neaastane. Aga see naine jah…” jätkas arst.
“Jääb ta ellu?” küsis Kasesalk.
“Ei tea. Nad opereerivad teda. Aga jah, ainult 32-aastane ja kaks last ka kodus. Oleks pidanud ikka turvavöö kinni panema.”
“Miks küll seal turvapadi ei avanenud?” mõtles Kallas. Siis aga jäi ta täiesti rahulikult magama, hoolimata kõigest. Ta kaitses ennast nii. Kuid ärgates ei suutnud ta iseenda eest põgeneda.
***
Esmaspäeval oli jälle pidulik pataljoni rivistus. Esimene ja kolmas kompanii, nooremallohvitseride kursus ja staap – kõik olid seismas suurel riviplatsil. Reamees Kasesalk, reamees Pirk ja reamees Kallas kutsuti viis sammu rivi ette.
Lumesadu oli juba väga varajastel hommikutundidel lõppenud. Sillerdav novembripäike lõikas oma kiiri puhtal, puutumata lumel. Puud olid külmast kanged. Ja seal nad seisid. Mehed rivis, osad kadedad, osad uhked kaaslaste üle. Kõik valvel. Ja kolm poissi vaatasid klaasistunud silmil kaugusesse. Nende näod olid tuimad, kehad pingul, vaid vaikivad pilgud reetsid nende mõtteid. Pataljoniülem luges ette käskkirja millega kolmele poisile avaldati kiitust.
Ere valgus paistis nende nägudele. Hinges oli tühjus. Nad pöörasid end kannal ümber, just nii nagu neid oli treenitud; ja marssisid oma kohale rivis.
Nad olid kangelased.
Kes olid näinud Elu lahkumas.
Ja see oli neid kahandanud
ning nad ei teadnud, kellele neist
juba praegu lüüakse hingekella…
Saablased, olgem ettevaatlikud
-
Cyber
- Täiesti Mõttetu Mölaööbik
- Postitusi: 14295
- Liitunud: K Mär 03, 2004 9:25
- Asukoht: Tallinn
- Auto: 9000 '96, V70 '03
- Kontakt:
Blogi ma leidsin praegu üles küll, aga et ma seda lugesin ilmselt päris pikka aega tagasi, siis ma ei mäleta tõesti, kus ja miks ma seda lugesin...
[Kaarel]: Ka pealtnäha süütu vikatiga memm kuskil tee ääres võib olla Aero omanik...
Kohustuslik sait kõigile, kel kunagi tsikliga maanteele asja ja tugevalt soovituslik sait kõigile motoriseeritud liiklejatele:
http://home1.gte.net/res0ak9f/bike.htm
NB! Kogu materjal on reaalelust! Nõrganärvilistele ei soovita!
http://home1.gte.net/res0ak9f/bike.htm
NB! Kogu materjal on reaalelust! Nõrganärvilistele ei soovita!
Vabaduse pst.. Comarketi pood. Seal ees parkimine.
Tulen poest välja.. Üks naisterahvas hakkab tegema oma väikse autoga parklast tagasipööret linnapoole. Ootab.. Kaugel jäävad foori taga autod seisma.. Ju ta peeglist nägi, et kedagi ei tule..
Väike masin risti tee peal.. Kuskil kuulda mingi hiirepirinane signaal.. Ja viiuuuuuuuuuuuuuuu.. Üks motikas läks oma vähemalt sajaga. Õnneks - mööda..
Erand, aga mõttes oli kohe 'miks meid ei märgata' KAMPAANIA.
Tulen poest välja.. Üks naisterahvas hakkab tegema oma väikse autoga parklast tagasipööret linnapoole. Ootab.. Kaugel jäävad foori taga autod seisma.. Ju ta peeglist nägi, et kedagi ei tule..
Väike masin risti tee peal.. Kuskil kuulda mingi hiirepirinane signaal.. Ja viiuuuuuuuuuuuuuuu.. Üks motikas läks oma vähemalt sajaga. Õnneks - mööda..
Erand, aga mõttes oli kohe 'miks meid ei märgata' KAMPAANIA.
oli tõepoolest sügavalt mõjuv jutt, kuid kui jõudsin lauseni "Mina joogisena enam autoga ei sõida", siis see "ENAM" tekitas küll küsimuse, et mida inimesed mõtlevad, et neile on vaja sellist läbielamist, et neile kohale jõuaks see kui halb mõte on vindise peaga rooli istumine. Ise olen 24 ja pole kunagi alkot proovinudki, seega ei oska ennast tema asemele panna, kuid kas uudistest nähtust, autokoolist jne juba ei piisa? ah ma ei teagi enam, inimestele vist ei piisa enam ka reality check-ist.
Algselt postitas: mihkeltt
siis see "ENAM" tekitas küll küsimuse, et mida inimesed mõtlevad, et neile on vaja sellist läbielamist, et neile kohale jõuaks see kui halb mõte on vindise peaga rooli istumine.
Kas sa ei arva,et parem hilja kui mitte kunagi?
Anything less than 1 BAR (14.7psi) is not boost. It's a vacuum leak...
Inimesel on kalduvus unustada ja see on igati hea omadus, tegelikult. Seepärast šokk eriti ei mõjugi, et ma saan mõelda - minuga nii ei juhtu. Ja isegi kui on midagi juhtunud, siis see ununeb ja see on hea, sest päevast päeva ainult õudustele mõelda ei saaks - elamisest, töötamisest ei tuleks enam midagi välja.
Minul oli pärast volvo-for-life-kogemust kindel kava panna mahakantud auto numbrimärk endale näiteks kodu välisukse seinale või kusagile, et ma iga päev mäletaksin, mis juhtus ja et ma enam kunagi nii ei teeks. See number on mul alles, aga kapi otsas. Kuid läbielatu oli siiski küllalt tugev, niiet ma mäletan ja meenutan seda vahel ilma selle numbrimärgitagi.
Ent inimesi on igasuguseid. Sel suvel õnnestus mul viia Lihula lähedalt Haapsallu hääletaja, selline 22-23-aastane mees. Kes rääkis uhkusega, kuidas talle meeldib autosid seina ja üle katuse keerata. Küll rääkis ühest, küll teisest autost, mis kuidas hävitada suudeti. Ise oli ta nädalavahetusel osalenud samuti avariis kui istus sõprade autos ja tegid vasakpööret, nende taga veel üks auto. Neist kahest siis olla 100-ga vasakult möödasõitu samal ajal teinud mingi naine. Naine käis vist üle katuse, kuttide auto ei liikunud, aga "haamriga tegime korda ja pärast sõitsime ikka sajaga ka," rääkis see tüüp mulle....
Kogu elutarkus mis ma talle öelda oskasin, oli see, et tal on kaks tuleviku väljavaadet - kirstus, või rahuneb maha, leiab näiteks endale armsama, kellest hoolib nii palju, et hakkab ka enda elu pärast muretsema.
Korra elus olen Tallinnas ka joodikut taga ajanud, Maardu poolt tulin mingi vana volvo järel, mis kiirendas ja jälle suikus, ise tuigerdas esimesel rajal teeservas ja tee keskel. Kuni Smuuli teeni sõitsin järel, ise politseiga ühenduses. Siis volvo tõmbas punasega üle ja mina jäin maha, õnneks oli just sel hetkel patrull kõrval ja pani vilkuritega üle ning sai pool km eemal volvo kätte.
Juhil oli vist 1,3 või rohkem joovet, nagu mulle operaator ütles, kes tagasi helistas ja tänas.
Aga jah, on liikluses ka paranemise märke, kõik pole üdini halb.
Lihtsalt eile, kui ma nüüd päris aus olen, siis oli sellest teadmisest, et too vana mees ikkagi suri, pool päeva silmad kalkvel ja tahtsin kõigile saablastele meelde tuletada, kui habras on elu.
Minul oli pärast volvo-for-life-kogemust kindel kava panna mahakantud auto numbrimärk endale näiteks kodu välisukse seinale või kusagile, et ma iga päev mäletaksin, mis juhtus ja et ma enam kunagi nii ei teeks. See number on mul alles, aga kapi otsas. Kuid läbielatu oli siiski küllalt tugev, niiet ma mäletan ja meenutan seda vahel ilma selle numbrimärgitagi.
Ent inimesi on igasuguseid. Sel suvel õnnestus mul viia Lihula lähedalt Haapsallu hääletaja, selline 22-23-aastane mees. Kes rääkis uhkusega, kuidas talle meeldib autosid seina ja üle katuse keerata. Küll rääkis ühest, küll teisest autost, mis kuidas hävitada suudeti. Ise oli ta nädalavahetusel osalenud samuti avariis kui istus sõprade autos ja tegid vasakpööret, nende taga veel üks auto. Neist kahest siis olla 100-ga vasakult möödasõitu samal ajal teinud mingi naine. Naine käis vist üle katuse, kuttide auto ei liikunud, aga "haamriga tegime korda ja pärast sõitsime ikka sajaga ka," rääkis see tüüp mulle....
Kogu elutarkus mis ma talle öelda oskasin, oli see, et tal on kaks tuleviku väljavaadet - kirstus, või rahuneb maha, leiab näiteks endale armsama, kellest hoolib nii palju, et hakkab ka enda elu pärast muretsema.
Korra elus olen Tallinnas ka joodikut taga ajanud, Maardu poolt tulin mingi vana volvo järel, mis kiirendas ja jälle suikus, ise tuigerdas esimesel rajal teeservas ja tee keskel. Kuni Smuuli teeni sõitsin järel, ise politseiga ühenduses. Siis volvo tõmbas punasega üle ja mina jäin maha, õnneks oli just sel hetkel patrull kõrval ja pani vilkuritega üle ning sai pool km eemal volvo kätte.
Juhil oli vist 1,3 või rohkem joovet, nagu mulle operaator ütles, kes tagasi helistas ja tänas.
Aga jah, on liikluses ka paranemise märke, kõik pole üdini halb.
Lihtsalt eile, kui ma nüüd päris aus olen, siis oli sellest teadmisest, et too vana mees ikkagi suri, pool päeva silmad kalkvel ja tahtsin kõigile saablastele meelde tuletada, kui habras on elu.
Algselt postitas: iisak
Algselt postitas: mihkeltt
siis see "ENAM" tekitas küll küsimuse, et mida inimesed mõtlevad, et neile on vaja sellist läbielamist, et neile kohale jõuaks see kui halb mõte on vindise peaga rooli istumine.
Kas sa ei arva,et parem hilja kui mitte kunagi?
ma pigem mõtlen seda, et miks üldse peaks tekkima mõte täis peaga rooli istuda. karmistada tuleks lubade andmist, justnimelt psüholoogilise poole pealt, see et sul silmad näevad ja päris lausloll ei ole, ei tähenda, et oled kohe pinks-ponks autojuht valmis. ma saaks aru kui täis peaga sõidetaks kuskil täiesti eraldi oleval platsil, kus mitte kedagi teist ei oleks, aga liikluses ei olda üksi. jeremy clarkson pakkus hea idee välja, teeme track-day, kus inimesed võivad tulla täis peaga sõitma - vaadaku siis kes tahab sama asja liikluses teha.
Algselt postitas: vallikas
Kogu elutarkus mis ma talle öelda oskasin, oli see, et tal on kaks tuleviku väljavaadet - kirstus, või rahuneb maha, leiab näiteks endale armsama, kellest hoolib nii palju, et hakkab ka enda elu pärast muretsema.
Tänapäeva teaduse järgi me ikka õnneks sureme kõik kunagi maha. Kes varem, kes hijlem.
-
ARZT
- Postitusi: 520
- Liitunud: K Mai 07, 2008 0:11
- Asukoht: Ikla
- Auto: 9000 Aero, III Gen Camaro350, Chevy AstroVan, Chevy TransSport, Volvo242
Mul oli ka, mis siin salata, 2002 aastal alko ja rooliga probleeme, õnneks mõistus tuli pähe ja pole mitte ainumastki trahvi rohkem olnud. Seda on väga raske seletada miks inimene täispeaga rooli istub, kaine peaga mõtled küll, et ei aga viin keres ja teised mõtted....seal sügaval kolbas peab miskit kohale jõudma, enne ei muutu midagi
Tegelikult on asjaga nii, et ega purjuspäi rooli istumine ja keeramine ei tee juhist automaatselt veel süüdlast (vähemalt nii püüdis üks politseinik mulle kunagi selgeks teha). Küll aga paneb mõtlema, kas 3,2 promilli (antud juhtumis) veres roolitaha pääsemist liga keeruliseks ei tee. Seni kuni leidub sõpru kes võtavad vastu üleskutse "Tõstke mind rooli, küll MA sõidan!", ei ole ilmselt mõtet turvalisemast tulevikust rääkida.
Kodanik smr'le boonus punktid "Elamine on tervisele kahjulik" huumori eest, kuid kui noores eas antakse valida sunniviisilise ja loomuliku surma vahel siis...
Loole veel täpsustuseks, ega see saabi juht seal telefoni teel segast juttu küll ei ajanud, jutt oli lihtsalt katkendlik nahavahele pugenud külmast ja teise osapoole ehmatusest (vähemalt ise arvab nii).
Tegelikult oli see otsast lõpuni õnnetus, juba päev algas õnnetult, lõppes muidugi veel õnnetumalt. Detaile kirja pannes saaks ilmselt pikema jutu kui esimeses postituses. Kui kellegi leiab selle vajaliku/õpetliku olevat, siis seda annab organiseerida.
Kodanik smr'le boonus punktid "Elamine on tervisele kahjulik" huumori eest, kuid kui noores eas antakse valida sunniviisilise ja loomuliku surma vahel siis...
Loole veel täpsustuseks, ega see saabi juht seal telefoni teel segast juttu küll ei ajanud, jutt oli lihtsalt katkendlik nahavahele pugenud külmast ja teise osapoole ehmatusest (vähemalt ise arvab nii).
Tegelikult oli see otsast lõpuni õnnetus, juba päev algas õnnetult, lõppes muidugi veel õnnetumalt. Detaile kirja pannes saaks ilmselt pikema jutu kui esimeses postituses. Kui kellegi leiab selle vajaliku/õpetliku olevat, siis seda annab organiseerida.
Algselt postitas: mehh
Tegelikult on asjaga nii, et ega purjuspäi rooli istumine ja keeramine ei tee juhist automaatselt veel süüdlast (vähemalt nii püüdis üks politseinik mulle kunagi selgeks teha). Küll aga paneb mõtlema, kas 3,2 promilli (antud juhtumis) veres roolitaha pääsemist liga keeruliseks ei tee. Seni kuni leidub sõpru kes võtavad vastu üleskutse "Tõstke mind rooli, küll MA sõidan!", ei ole ilmselt mõtet turvalisemast tulevikust rääkida.
Õnnetuse korral ei pruugi joobes juht tõesti automaatselt õnnetuse põhjustamises süüdi olla, kuid see "aga" jääb ikka, et kainena oleks ta võibolla suutnud õnnetuse ära hoida. Joobes juhtimise eest saab muidugi karistuse olenemata sellest, kes õnnetuses süüdi jääb.
"Sõprade" kohta veel niipalju, et turvalist tulevikku rikuvad rohkem need, kes hakkavad peale käima, kui inimene keeldub joogisena rooli istumast.
Algselt postitas: mehh
Loole veel täpsustuseks, ega see saabi juht seal telefoni teel segast juttu küll ei ajanud, jutt oli lihtsalt katkendlik nahavahele pugenud külmast ja teise osapoole ehmatusest (vähemalt ise arvab nii).
Tegelikult oli see otsast lõpuni õnnetus, juba päev algas õnnetult, lõppes muidugi veel õnnetumalt. Detaile kirja pannes saaks ilmselt pikema jutu kui esimeses postituses. Kui kellegi leiab selle vajaliku/õpetliku olevat, siis seda annab organiseerida.
Mehh, tunnen nüüd, et olen selle jutuga, kuigi kuus aastat hiljem, vist siiski loo asjaosalisi kuidagi puudutanud. Nii loen ma Su postitusest välja. See loomulikult ei olnud mu eesmärk.
Kui see aga nii pole, siis lihtsalt mainin, et ei tekiks spekulatsioone mu ilukirjandusliku jutu põhjal, mis esimeses postituses. See kirjutis, ei mina tea on ta novell, lühijutt või misiganes heietus, või üldse mitte ilukirjandus....põhineb tõestisündinud õnnetusel ja on tõetruu läbi ühe tegelase silmade-kõrvade.
Õnnetusse olid sattunud mingi vanem kaheukseline, mis tegi vististi vasakpöörde ja jäi keset teed, mitte ei hoidnud paremale, selle juht oli nähtavasti purjus, kuid faktiliselt ma seda ei tea. Ilmastikuolud olid väga halvad, nähtavus oli samuti väga halb, tee oli lörtsist kinldasti libe. Temaga põrkas kokku 9-5, millel väljastpoolt polnud väga vigagi, kapott oli vist vähe kortsus. Võrdluseks kaheukselisel oli peaaegu mootor salongis, nina nii kortus, et ulatus esiklaasist umbes poole meetri kaugusele....Loodan, et ma nüüd BMW-le liiga ei tee, sest ega selle autovraki margikuuluvusele seal palju küll tähelepanu ei pööranud...oli vist ikka BMW.
Võta rahulikult, keegi pole sinu peale pahane. Olen lihtsalt lugenudja ilmselt samast sündmusest kirja pandud lugu teise vaatenurga alt. (Võin selle jutu sulle saata kui huvi on.) Mõistan, et "ilusti kirjutamiseks" tuleb mõnda seika võimendada, mõnda mitte. See, kuskohast ja kuidas auto (Bmw) keset teed sattus on mõnele asjaosalisele siiani mõistatuseks.
Ei ole sel BMW-l häda midagi, kokku said lihtsalt erinevate ajastute (kümnendite) masinad. Määravaks sai kindlasti ka mass.
Ei ole sel BMW-l häda midagi, kokku said lihtsalt erinevate ajastute (kümnendite) masinad. Määravaks sai kindlasti ka mass.