Ootan lugusid lahkunud autotootjast

Saabiklubi teated kõigile huvilistele
Kasutaja avatar
Cyber
Täiesti Mõttetu Mölaööbik
Postitusi: 13600
Liitunud: K Mär 03, 2004 9:25
Asukoht: Tallinn
Auto: 9000 '96

#26

N Jaan 19, 2012 11:27

Nagu me siin klubis oleme alati öelnud, tähtis pole auto, vaid meeleseisund. Mina võiks küll öelda, et tegelikult käiakse Saabiklubides koos suurelt jaolt ikkagi inimeste pärast. On juba sellised kiiksuga inimesed..:) See, et sellised kiiksuga inimesed on juba kokku saanud on jällegi ehk ajalooline asi, sest algusaegadel oligi SAAB nii teistmoodi, et "normaalne" inimene sinna ei sattunud..:P Ja eks seda rauda taoti kaua-kaua peale seda ka veel, kui SAAB enam tegelikult NII eriline polnudki. Taotakse siiani..:)
Sellepärast ei meeldi mulle ka väita, et "Saab lõppes siis kui lõpetati saab 900 tootmine 1993 aastal. ". See on liiga "must-valge" väide. Ei saanud ju ometi jäädagi sinna aega, edasiminek pidi ju olema. Kuidas see progress välja tuli, on iseasi. Sel asjal koos praegusesse seisu jõudmisega on pikemad tagamaad. Ja seda ma siin lahkama küll ei jõua hakata.

Teemat, miks enam ei toodeta, on ilmselt kõige pikemalt lahanud SaabsUnited. Seal on väga palju materjali. Ja ma peaks seda sealset juttu objektiivsemaks, kui ajakirjanduses ilmunut. Seda isegi ilmselge fännilehena.
Ja noh, hetkel on endiselt asi veel õhus. Youngman on nõus välja käima 5 miljardid SEK-i kogu asja eest ja teist sama palju tootearendusse ja käivitama tootmise 15 nädala pärast... See on väga värske, väga väheste detailidega info hetkel.
Selles valguses võiks ajakirjaduses leinamarsi mängimise ehk hoopis edasi lükata ;) ??
[Kaarel]: Ka pealtnäha süütu vikatiga memm kuskil tee ääres võib olla Aero omanik...
Pilt
maxuud
Postitusi: 531
Liitunud: R Mär 05, 2004 19:00
Asukoht: Tallinn/Harjumaa
Auto:

#27

N Jaan 19, 2012 11:30

Tundub, et siinkohal oleks teema split asjakohane :mad::D


Vist õige mõte. Või siis sulgeda teema. Igaüks kes tahab saab otse teema algatajale lugu kirjutada kas siis tasuta või tasu eest.
Andre83
Postitusi: 249
Liitunud: K Sept 23, 2009 23:42
Asukoht:
Auto:

#28

N Jaan 19, 2012 11:42

Saab kui automark muutus minu jaoks atraktiivseks alles mõne aasta eest. Auto ostmisel pole ma kunagi margile tähelepanu pööranud. Oma võimaluste juures olen otsinud vajadustele vastavat autot, mis näeks minu silmis hea välja. Saabi juures pole ma vaimustuses selle "eripäradest" vaid mugavusest, turvalisusest ja võimsuse/ökonoomuse tasakaalust. Nüüdseks vaatan seda automarki märksa suurema respectiga kui teisi. Saab tundub loovate inimeste auto olevat - selles on hinge.
AndresV
Postitusi: 899
Liitunud: E Apr 02, 2007 16:28
Asukoht: Harjumaa
Auto: 40/60 vedu
Kontakt:

#29

N Jaan 19, 2012 12:26

Esimest Saabi nägin 70-ndate lõpus Pirital, mingil bussitootjate promoüritusel. Isa käis seal tööasjus ja võttis mind ka kaasa. Tagantjärele kummaline et sügaval nõukaajal selliseid asju korraldati Eestis. Igatahes oli Pirita paviljon mingeid suuri igavaid kolakaid täis, täpselt ei mäleta. Mida ma hästi mäletan - üks sügavtumeroheline ja läikiv Saab 900. Tol ajal oli poisikesele suur sündmus, kui üleüldse mingitki väljamaa autot näha õnnestus. (Kodanik Tepandi helesinist Plymouth Sport-i Pärnus vaadati nagu maailmaimet jne) Arusaadav, et ma ainult seda Saabi vaatasin. Ju oli Saab-Scania selle rosinaks kaasa võtnud, et konkurentidest eristuda.

90-te algul, tudengipõlves sai Helsinkin Sanomat-est automüügikuulutusi uuritud ja sõpradega arutatud, mis vahe on Saab 99-l ja 900-l. Tuttav soomlane pakkus üht vana Saabi müügiks. Tundsin end eksootilise auto pidamise osas ebakindlalt (aasta oli 92-93), Fiesta International-i kaudu tuttav Villu Veski (kes oli just uhke metallikvärvi Volvo 200-seeria kupee ostnud) pakkus abi ja viis mind Raivo Tafenau juurde, kel 99 maja ees seisis ja kes omakorda mitmeid saabiomanikke tundis. Raivo kuulas mu jutu ja kõhklused ära, rääkis oma autost ja võttis teema kokku et "Küll me remondi osas aitame kui vaja. Ühesõnaga - see auto tuleb ära tuua!" :). Mingil põhjusel jäi ta siiski toomata, ju tekkis tudengil olulisemaid kohti, kuhu säästud paigutada. Aga Saabi pisik oli küljes. 1999. kui vana Opel lõplikult ära väsis, leidsin Soovist/Börsist paar klassikut ja ühe 900NG. NG oli neist kõige edevam ja kallim. Tegime sõiduproovi ära. Saab oli meie noore pere Opel Asconast ikka nii mitme valgusaasta kaugusel, et ostuotsus sündis kohe. Mis siis, et toidurahaga pidi järgmise palgapäevani hoolega arvestama. Tuttava tuttav tõi Soomest Haynesi manuaali ja Harry Jürgensoni ning Margus Männiku näpunäidete järgi sai esiuksed korralikult pigimatitatud ning komponentkõlarid paigaldatud. Sama saabiga sõidan ka täna - 13 aastat hiljem. Sound on (ka ilma võimendita!) parem (selgem, täpsem) kui 9-5 AS2.

Vanade Saabide omanikud valdavalt arvavad, et alates 1994. Saabe enam ei tehtud, sest GM-i Opel Vectraga samale põhjale ehitatud auto ei saa kuidagi olla Saab. Mina nii ei arva. Oleme vahepeal klassikut ka pidanud (teise autona) ja üks korralik 9-5 aero wagon on perre siginenud - sest lapsi ja muud rahvast on ikka tunduvalt mõnusam 4 uksega ja avarama autoga sõidutada. 9-5 sobib pikemateks sõitudeks VÄGA hästi! Aga see KÕIGE kenam ja kõige "saabilikum" Saab on MINU jaoks endiselt seesama kupeekerega NG (ja selle uuem analoog 9-3.) Pilk kohe puhkab neil autodel :).

Klassik (meil oli vabalthingav) on tore auto pühapäevasõitudeks. Aga igapäevaseks kasutuseks on NG sama raha eest praktilisem valik. Särtsakam minek, vaiksem, mugavam, kaasaegsem ühesõnaga. 9000 ka väga hea auto aga üksinda sõitmiseks nagu pisut suurevõitu. 900NG sobib mulle - üle 190 cm pikale mehele "nagu kinnas kätte". Põhiline mure on see, et 12 soolast Eesti talve on ukseservadele ja poritiibadele halvasti mõjunud. Piisavalt kaasaegne auto aga samas pole ühtki muret olnud igasugu elektroonikablokkidega, nagu uuematel autodel - s.h. kõik kuulsad Saksa margid ja Volvo ka - pidi suht tavaline olema (et ei pea vastu.)
ErQ
Postitusi: 376
Liitunud: N Sept 14, 2006 15:09
Asukoht:
Auto:

#30

N Jaan 19, 2012 16:20

... and ten points goes to krss!
Kasutaja avatar
RedBaron
Postitusi: 161
Liitunud: E Jaan 31, 2005 14:56
Asukoht:
Auto:

#31

N Jaan 19, 2012 19:02

Tjah. Olen omanud/kasutanud nii uuemaid kui vanemaid SAAB'e. Uuemat mudelit kui 9000 ei ole mul siiski stabiilses kasutuses olnud, peamiselt on olnud mudelid 96, 900 ja 9000. Meeldinud on nad mulle kõik ja raske on öelda, milline neist on kõige SAAB-im. Mitu korda olen olnud ka 9-5 omandamisele päris lähedal (olen soovinud just Griffinit) kuid see ei ole veel teoks saanud. Põhiline ongi see emotsioon ja mingi salapärane x-faktor, mida enamikest markidest ei leia. Olen omanud mitmeid Volvosid (ja praegugi on kollektsioonis üks 900-ne), mis samuti igati väärikas ja turvaline Rootsi mark (vabandust, nüüd juba pigem Hiina) aga kindlasti emotsioonivaesem. Meenutagem, kui olid hiljaaegu ärevad ajad mõlemale suurele Rootsi autotootjale korraga, SAABI-i fännid korraldasid üle maailma erinevaid kampaaniad, olid nõus soetama aktsiaid ja mida iganes, kired möllasid foorumis jms.. Volvo puhul sellist asja ei täheldanud või ei torganud see eriti silma. "Elitaarses Läänes" omal ajal peeti SAAB-i peamiselt arstide ja juristide autoks, mis tõestas seda, et SAAB on kallis ja ei ole igaühele taskukohane. Küll aga on kogu aeg peetud SAAB'i autoks, mille omanikud soovivad eristuda peavoolust ning on vähe isevärki mõttemaailmaga. Ja minu tutvusringkonnas ei ole tõesti ühetgi inimest, kes oleks SAAB-i soetanud lihtsalt sellepärast, et oli kuskil suure hulga Saksa autode vahel ja oli odavam vms. Nendele inimestele lihtsalt meeldib SAAB ja nad fännavad seda. Kuidas muidu seletada seda, et ollakse teinekord valmis tegema kompromisse töökindluse või varuosade hindade osas. Vanasti põgenesid enamik mehhaanikuid sündmuskohalt, kui nägid töökoja uksest SAAB'i sisse veerevat või pukseeritavat. Ja kui praktikud-meistrid peavad mudelit 9000 märksa töökindlamaks kui 9-5, siis ka see mind ei hirmutaks vahelduse mõttes 9-5 (siis mudel kuni aastani 2005) omamast, lihtsalt sooviks saada eelnevalt kontrollitud ja võimalikult heas korras isendi. Minu esimene välismaine sõiduauto oli SAAB 96, mille tudengina Rootsis töötades ja elades ise välja valisin ja oma ausalt ning ränga tööga välja teenitud raha eest ostsin. See oli detsembris 1992. Olin ka varem sellisega Eestis ühe pikema otsa sõitnud eelnenud Jaanipäeval kuid arvan, et see klikk käis ära just siis Rootsist selle autoga tagasi tulles. Aastaid seisnud SAAB läks Rootsis ülevaatuselt läbi nagu naksti.Ühtlasi avastasin, et libedal ja talvisel teel on see esimene auto, mis sõidab just sinna kuhu mina soovin ning naljalt kinni ei jää. Tudengipõlves sõitsin sellega kõhklematult Tallinna ja Tartu vahet ning üllatusin meeldivalt väikese kütusekulu üle. Kuigi sealt edasi oli noore vabariigi kauboikapitalism ja palju erinevaid autosid, jäi SAAB-i pisik alatiseks külge. Järgmine 96 sai soetatud juba hobiautoks ning igapäeva sõidud sai tehtud uuemate ja "soliidsemate" autodega. Aasta-paari jooksul sigines veel teinegi 96. Siis mingil ajal hakaks siginema 9000-ndeid ja nende sõiduomadused olid juba sellised, et sõitsin rõõmuga igapäevaselt ning ootasin pikemaid väljasõite või töölähetusi, et veelgi suuremat kaifi saada. Sõidumugavus (nagu ka 9-5-l) on esmaklassiline. Ja kui tabas 99-te ja klassik 900-ste hoog, siis tegin ühe huvitava tähelepaneku - kuigi sedapuhku oli mõeldud hobiauto soetamise peale ning tudengiajad ja -olud olid juba seljataga, kus oleks pidanud igapäevaselt vana 96-ga sõitma, jäid uued autod millegi pärast aina rohkem maja ette seisma ning ennast leidsin aina rohkem klassikuga igapäeva sõite ja toimetusi tegemas. Ja nüüd on jälle olnud paar aastat olukord, kus autopargis puudub SAAB. Ja muudkui uurin ja vaatan neid ning kalkuleerin. Mitte külmalt nagu autot tarbeesemeks otsiv inimene vaid emotsionaalselt ja kohati ennastõigustavalt ning loogikavabalt nagu ühele SAAB'i fännile kohane. Vahel, kui eriti äge haigushoog kallal, siis hakkan uurima oma endiste autode käekäiku ning tekib vastupandamatu soov neid tagasi osta (seisukorrast olenemata). Ning kui nüüd taas mustad pilved SAAB-i peakohale kogunesid, panin foorumisse kuulutuse, milles vahetan oma vanaegse Briti hobiauto SAAB'i vastu ning tekkis vastupandamatu tahtmine Viking Motorsisse minna ja teha mõne uue SAAB-i osas deal ära seni kui see veel võimalik (see tahtmine ei ole veel üle läinud). Viimati kirjeldatud teguviisid annavad tunnistust kõigest muust kui ratsionaalsest käitumisest. Tagantjärele ei mäletagi enam kas SAAB viis mind lennunduse juurde või oli see vastupidi aga lennukooli piloodiks õppima sai küll mindud omal ajal. Ja see lennunduse kiiks SAAB'i juures mulle meeldib. Meeldib kohe väga. Paljudel fännidel on SAAB'ide osas erinevad nõudmised aga osaliselt on see ka tingitud sellest kas tegemist on igapäeva sõitudeks vajaliku auto või hobisõidukiga. Minule meeldiks, kui minu kollektsoonis oleks esindatud mõlemad. Vahel harva on mõni SAAB mind pannud ka negatiivseid emotsioone tundma (aga see on ajutine ja ununeb ruttu), peamiselt ikka nauding ja sõidurõõm ning vanemate SAAB'ide puhul ka rõõmsad kaasaelajad :head:
epsum
Saabiklubi liige
Postitusi: 697
Liitunud: P Sept 05, 2004 15:56
Asukoht:
Auto:

#32

N Jaan 19, 2012 19:56

Najah.
Minul pole olnud vanemaid mudeleid, kui 9000. Kuigi olen neid oma rallisõiduprojektideks piilunud, aga krssi poolt välja toodud põhjustel (erikuradi keerukad insenertehnilised lahendused, pluss ümberehitamise lihtsuse välistavad sillad, pluss mõistliku hinnaga aftermarketi tootjate puudumine), pluss tobe topeltroostetav plekk tiibadel, pluss võimatus vajadusel 15 minutiga vahetada käigukasti, ja ärme hakka rääkima poolraamidest ja pidurisadulatest on minu ralliprojekti 99le alati piduri peale tõmmanud. Aga kunagi, kui ma olen vanem ja oman aega, siis...

A uuematest,
2000 9-5 aero universaal on ainus auto, mille roolis on võimatu väsida. Saab on alati pakkunud väiksema raha eest, kui noobelmargid (audi-bmw-mb) rohkem autot. 9-3 on alati rohkemalt varustatud kui 3 seeria v a4, 9-5 on alati rohkem varustatud kui e-klass v a6. (kui räägime standardvarustusest).
Kasutaja avatar
Cyber
Täiesti Mõttetu Mölaööbik
Postitusi: 13600
Liitunud: K Mär 03, 2004 9:25
Asukoht: Tallinn
Auto: 9000 '96

#33

R Jaan 20, 2012 8:20

.................Vastates Iisakule, miks peaks halvustama neid, kes oma 9-5 sama lugupidavalt suhtuvad? .................
Aga sa jätsid vastamata... Kahjuks ei leidnud pika jutu seest seda vastust.
[Kaarel]: Ka pealtnäha süütu vikatiga memm kuskil tee ääres võib olla Aero omanik...
Pilt
Kasutaja avatar
vallikas
Postitusi: 1591
Liitunud: R Nov 02, 2007 16:32
Asukoht:
Auto:

#34

R Jaan 20, 2012 9:19

krss ja RedBaron - väga head postitused :head::notworthy:
Kasutaja avatar
Ets
Postitusi: 390
Liitunud: K Veebr 06, 2008 16:13
Asukoht:
Auto:

#35

R Jaan 20, 2012 10:37

Seda teemat, et mis on see x-faktor (nagu ütles kasutaja RedBaron) olen ma mõtisklenud palju. Minu elukutse ja kirg on disain ning üldiselt olen arvanud, et just SAABI välimus on see, mis on erilisem, teistsugusem ja valitum, kui teistel markidel. Hästi läbimõeldud disainilahendused, erilised "kiiksud" ja kõrgel tasemel sõidumugavus.
Kuid siis ratsionaalselt mõeldes, istud Volvosse, Audisse või MB-sse, siis seal ju olemas sama mugavus ja sama headus (asi lihtsalt maitse-eelistustes).
Veel puudutaks teemat, mida eelpool ka mainitud. Nimelt on loomulikult SAAB nii 30 aastat vana kui ka tutikas masin. Aga minu personaalne arvamus on, et see eriline saabifaktor on iga uue põlvkonnaga vähenenud. St. 96, 99, 900 oli rohkem x-faktorit kui tonnises ja 9-5 jälle omakorda vähem kui tonnisel. Ma olin ise veel kuu tagasi valiku ees, kas võtta uueks autoks aasta-paar vana saab või muu mark. Peaks ütlema, et Saabi poole ei tõmmanud enam see x-faktor vaid kaalutlused olid üsna ratsionaalset laadi. Valisin selle "muu" margi. Võibolla see ka tõestab, et ma ei ole mitte saabifänn vaid pigemini selle margi suur austaja. Samas lisan ka juurde seda, et kui minu võimalused autole kulutamiseks oleksid suuremad, siis päris uus 9-5 oleks minu valikus kindlal kohal ja x-faktor jälle omal kohal.
Lõpetuseks, minu diagnoos: Saab kannab kaasas endaga seletamatut x-faktorit, mis läbi tootmisajaloo on suurenendud ja nõrgenenud vastavalt mudelitele. See on nagu naine, keda sa armastad- aga miks, ei oska seletada!
saabu
Postitusi: 726
Liitunud: R Juul 21, 2006 9:43
Asukoht: Tallinn-Aruküla
Auto:
Kontakt:

#36

R Jaan 20, 2012 10:38

Need insenertehnilised lahendused võivad keerukad olla,aga remontida on klassikut hea.Selleks ei ole vaja kanalit-tõstukit,enamus asju saab remontida tõstukit kasutamata ja ligi pääseb hästi(v.a. salongipuhur).Käigukasti-mootori vahetus võtab jah pool päeva(sõltuvalt mudelist).
SAABi puhul meeldib just tõusev kerejoon,mis kahjuks tonnisel puudub.Selle disainiga oli SAAB väga palju ajast ees.Praegugi mõned autotootjad rõhuvad oma uudismudeli puhul seda.Teine iseloomulik joon on suunatule kaardumine küljepeale.90-ndate keskel sai igavusest lapatud mingit Saksa automüügi ajakirju,siis sealt leidsin ruttu NG üles,tänun esituledele,kuna vähestel olid sellised laiad kaardus tuled.Õnneks on need omadused+ head istmed,senini alles ja edasigi jõudsalt arendatud.
Klassiku puhul meelib veel see,et kere kujunduses on natuke kumerusi,natuke kandilisust,mõlemat parasjagu.
IQ*
Komakonstaabel
Postitusi: 501
Liitunud: P Okt 24, 2010 13:45
Asukoht:
Auto:

#37

R Jaan 20, 2012 13:13

Tänan eelmisi postitajaid ja räägin ära ka oma loo. See sai küll pikk, aga eks lugemine ole vabatahtlik.

Kõigepealt pean tunnistama, et ma ei suuda mõelda Saabist kui „lahkunud autotootjast”. Saaga pole veel lõppenud, nii et järelehüüet siit ei tule. Ma ei ole ka eriline tehnikahuviline, juba lapsena meeldis mulle pigem raamatuid lugeda ja joonistada, sel ajal kui noorem vend kõõlus garaažis, nägu ja näpud õlised. Kasuisa oli üsna heal tasemel rallisõitja, aga mina pole motospordist kunagi õieti aru saanud, ehkki ma olin spordipoiss. Olude sunnil tuli küll vaesel ajal käsi autode külge panna, aga asi piirdus lammutamise ja kokkulappimisega. Värvimiseelset pahteldamist ja lihvimist sai harjutatud, aga mootor ja muud tehnikavärgid jäid müstikaks, kuhu ma oma nina ei toppinud.

Saabinakkus tabas mind 1990. aastate algul Rootsis. Sattusin sinna uurimistöö asjus üha tihedamini ja elasin mitmes ülikoolilinnas. Käisin palju jala, ja mis seal salata, vahtisin muu hulgas ka autosid. Iseäranis püüdsid pilku Saab 900-d, mida me nüüd tunneme klassikuna. Neist õhkus midagi nii omapärast ja kaunist, et armumine oli vältimatu. Aga see suhe jäi platooniliseks, kuna pere kasvas ja auto pidi olema odav ja universaalkerega. Kiusatus kasvas veelgi, kui Stockholmi tänavatele ilmusid uued 900-d. Paraku polnud need minusugustele. Alles see oli, kui sai lubatud kartulikoori süüa... Mingil ajal hakkasid käima jutud, et General Motors on uue Saabi juures miskit vussi keeranud ja asi pole enam see mis vanasti. Aga silmarõõm sellest ei vähenenud. Saabi tehnilistest kiiksudest olen saanud lähemalt aimu alles foorumit lugedes. Ka 9000 muutus minu jaoks huvitavaks alles foorumi lugejana, varem ma olin neist lihtsalt mööda vaadanud. Eks ta ole – kellele ema, kellele tütar.

Esimese vahekorrani jõudsin millalgi 90-ndate keskpaiku, kui mu rootsi sõbrad sõidutasid mind oma sugulaste juurde üht Saabi vaatama. Neil oli klassik odavalt müüa. Sai isegi proovisõit tehtud, aga auto oli väsinud, trööbatud ja siit-sealt roostes. Võimalik, et mu ootused olid ka liiga kõrged, kuid esimene kogemus valmistas pettumuse. Ühtlasi jõudis mulle kohale, et rootslaste jaoks võib minu unistuste auto olla tavaline tööloom, kellelt võetakse viimast. Umbes nii nagu meil Moskvitšist, liigset pisarat poetamata. Sellist suhtumist võib kohata ka Soomes – mõlemal pool on tegemist kodumaise tarbeautoga, millega on seotud palju nostalgilisi mälestusi, aga samasugune oli ka naabrimehel ja ... tädil. Ometigi tunnistasid mu rootsi sõbrad, kes praktilistel perekondlikel põhjustel olid Volvo-inimesed, et rahvuslik uhkus ja rahvusvaheline kõneaine on ikkagi pigem Saab kui Volvo. Sest Saab on eriline!

Erilise ja ihaldatud auto maine on Saab saanud siiski mitte Rootsis, vaid rikastes välisriikides. Ma ei tea täpsemalt, mis värk on Šveitsiga, aga ingliskeelsetes maades, eriti USAs, saadab Saabi heal järjel loominguliste ja akadeemiliste inimeste auto kuulsus. Saabiga sõidavad arhitektid, disainerid, kirjanikud, professorid, arstid... Kindlasti on see stamp, aga kui Hollywoodi filmis on vaja mingi säherduse tegelase staatust rõhutada, siis istutatakse ta Saabi. Legendi kujunemisele aitas Ameerikas tublisti kaasa Rolf Bleekeri raamat „The Spirit of Saab” (1993). Olen kuulnud sedagi, et sageli valivad Saabi need inimesed, kes eelistavad „tavalisele” arvutile Mac’i. Nii et jõukus, loomingulisus, kvaliteedi ja isikupära taotlus, küllap ka teatud annus snobismi. Saabi USA boss Dan Chasins vastas 2002. aastal küsimusele – kes täpsemalt sõidab Saabiga ja miks – nõnda: „See on avatud vaimuga, kõrgelt haritud, väga tegus, mõneti indivitualistlik ja „moodne” inimene. Enamasti vanuses 35–55, mehed ja naaised pooleks. Meie kliendid tunduvad olevat profid, üldiselt väga hästi haritud ostjad. Meil on kõrgem protsent kolledži- ja ülikooliharidusega [kliente] kui ühelgi teisel brändil USA turul. See on üsna nõudlik ja valiv publik. Tundub ka, et üsna hea sissetulekuga, keskmiselt üle 100000 dollari pere kohta.” Kui ma mõtlen oma tutvusringkonna peale, siis turboklassikuga sõitis mu metallikunstlikust kamraad, ärinaisest sõbral on aga juba teine 9-5. Tema läks Saabile üle, kui juba teine Audi ära varastati. Ja muidugi kaks naabrimeest! Nende õue siginesid 9-5-d mullu. Nakkuskollet ei tule kaugelt otsida. Ühe väikse vaese Kesk-Eesti küla autodest on nüüd pooled Saabid. Veider anomaalia?

Meie pere kahest Saabist olen foorumis kirjutanud. Kõigepealt tuli vanakooli 9-3, turboga. Kuigi alguses kaalutlesin, et minusuguse kasina sissetulekuga tehnikavõhiku jaoks pole turbo ja DI-kassetiga auto mõistlik valik. Ja kui veel mootoriketti ja bensiinipumpa tuleb vahetama hakata, siis on pankrott käes. Nojah, inimene mõtleb, jumal juhib. Aga tõsi ta on, et täit autojuhtimise mõnu tundsin esimest korda just selle autoga. Varem ma ei saanud päris hästi aru, mida mõeldakse, kui räägitakse asjast nagu sõidurõõm. Tundsin rõõmu hoopis muudest asjadest. Ja siis oli järg klassiku käes. Klassikuga sõidab nüüd mu naine, mulle jagub seda lõbu harvem, aga need on pidupäevad. Klassik liigub kuidagi soliidsemalt ja väärikamalt, kui selliselt autolt oskaks oodata. Ja kui meie kaks Saabi õues kõrvuti seisavad, siis silmi jätkub mul vaid klassikule. Ühest vanast juutuubist nähtud Top Gear’i lõigust jäi meelde ütlus klassiku kohta: „Ehitatud nagu Mercedes, turvaline nagu Volvo, aga palju lahedam kui BMW!” Saabis on tõesti sära ja isikupära, traditsiooni ja innovaatilisust, heast tehnikast ja turvalisusest rääkimata. Aga on ka truud fännid üle kogu ilma, kellele kõigile tahaks lehvitada, kui nad tee peal vastu juhtuvad. Meie pesamuna 4-aastane Oskar ütles mõni aeg tagasi hommikulauas: „Issi, kui ma ükskord suureks saan, siis sa pead mulle ka Saabi ostma.” Mina usun, meie usume, et Saab lihtsalt ei saa lahkuda.
SAAB on tegusõna!
Kasutaja avatar
NO FEAR
Säärane Mulk
Postitusi: 2097
Liitunud: T Mär 30, 2004 10:57
Asukoht:
Auto:

#38

R Jaan 20, 2012 15:34



A uuematest,
2000 9-5 aero universaal on ainus auto, mille roolis on võimatu väsida.


Olen Sinuga nõus. 23 tunniga Hamburgi ligidalt Eestisse tulla ühe jutiga-hea.
Samas ei taha ühtegi halba sõna öelda ka 9-7x kohta. Ka sellega Swartzwaldist Saksamaalt Läti-leedu piirini sõita ühe hooga pole paha tulemus. Lisaks veel peal terve pere, naane ja kolm last, üks oli siis nats üle poole aasta vana. Samuti kodus 23-24 tunniga.
ivark
Postitusi: 772
Liitunud: N Juul 02, 2009 12:31
Asukoht:
Auto:

#39

R Jaan 20, 2012 15:37

Hästi kirjutatud IQ.

Kunagi 15 aastase poisina poistekooriga välisreisil olles nägin sellises linnas nagu Oskarshamn kummalise kujuga autot, millel veel kummalisem nimi. Saab.
Aeg möödus...üle 15 aasta hiljem:-) olen Saabi omanik. Kolm aastat olen sõitnud nüüd ja selle aja sees olen tõsisemalt süvenenud selle margi omadustesse. Tegemist on margiga, mida paljud isegi ei kaalutle ostmisprotsessi tehes ja kui kaalutlevad, siis on neis mingi saabipisik ilmselt olemas. Midagi, mis paneb neid kaaluma natuke erilisema suunas.
Minu Saabiostu puhul sai otsustavaks üks kena suvepäev kui nägin 9-3SC Aerot, just see kere ja joon meeldib mulle kõige rohkem. Sealt õhkub jõulisust, samas tagasihoidlikkust, minemata millegagi liiale oma disainis.
Paraku polnud sobivad Aerot võtta ja ostsin Lineari, mis nüüdseks mind vägagi hästi teeninud on. Mõnda aega teenis meie peret ka 2008 aasta sedaankerega 9-3. See must masin omandas erilise emotsionaalse tähenduse, olles minule ja mu abikaasale väärikaks pulmaautoks. Saabiga sõitsime ka sünnitusele ja oleme vedanud ämmale puid. Saabiga sõidab ka mu onu ja Rootsi sõber, kellel on 9000, mida ta remondib lakkamatu kirega kuigi võiks omale ammu uuema masina osta. Jah, lisaks seljahädale on tal ka saabipisik, mis teha. Aitab ainult haud.
Selline lugu.
Kasutaja avatar
Ride
Postitusi: 59
Liitunud: E Mär 08, 2010 21:10
Asukoht:
Auto:

#40

R Jaan 20, 2012 17:20

Võiks ju ka oma saabiloo siia kirjutada, kuigi seda ei ole juskui palju olnud.

Nimelt sai minu lugu alguse siis kui ma olin 3-4 aastane, mil mu isa tõi Soomest endale ferraripunase 99. Siis tundus see üks lahedamaid autosid minu jaoks, kuna Ferrarid olid ju siis seinapostri autod ja see nägi täpselt samasugune välja, aint meie maja ees. Mingi aja pärast isa vahetas küll Saabi Toyotade vastu, kuid siiski ta rääkis vahepeal nn „Saabijutte” mulle ja mingi respekt selle margi vastu jäi ikka (autonäitustel sai ikka Saabidega pilte tehtud jne).

Mingi aeg oli siis minu peres jaapaniautode aeg kuni hetkeni mil mu isa vist ei saanud ikka rahu ja ostis endale tumerohelise NG900. See oli ka minu lapsepõlves üks ägedamaid autosid, mitte, et sellel olid lahedamad veljed ja paistis üldse kuidagi teistsugune välja, vaid millegipärast sümpatiseeris mind väga see elektriline antenn ja võtme asumine kaheistme vahel. 900 oli meie peres umbes 2 aastat kuni üks Mitsu otsutas selle elutee lõpetada. Siis muidugi oli mu isa jälle „saabivaimus” sees ja muretses endale 9-5. See auto vist ongi kõige rohkem süüdi selles mis mulle praegu meeldib, sest see turbo ja mugavus ja see, et see ei ole BMW, lihtsalt tegi asja palju lahedamaks. Kuna ma olin juba suuremaks saanud, siis ma järjest ja tasapisi hakkasin neid Saabi lehti ise uurima ja respekt aina kasvas.

Nüüd kui ma lõpuks 18 sain ja aeg oli autolubade käes, siis esialgu ma mõtlesin küll raudselt, et kunagi ma küll tahan endale Saabi ka, kuid mitte kindlasti esimeseks, sest siiski oli mul mingi hirm selle ees kõikidest nendest juttudest, et võib kätte nii ära laguneda ja mida iganes ja see ei ole just eriti hea kui sa elad veel vanematega kodus ja tegeled õppimisega, mitte tööl käimisega. Küll ma nägin vaeva, et mitte saabi saada vaadates igasuguseid Civicuid ja muid mõttetusi aga saatusetahtes (vist) osutusid kõik siukesteks pannideks ja üks öö lihtsaslt mul sõber saatis lingi, et siuke NG900 on auto24 tekkinud, et äkki peaks vaatama. Järgmine hommik isaga käisime vaatmas ja sai ära ostetud ja asualt öeldes, olukord lahenes paremini kui arvata oleks osanud, sest praegu ei vahetaks ma küll mitte midagi oma Saabi vastu kui ainult siis mõne muu Saabi.

Ma päris täpselt ei oska küll öelda, aga midagi nagu on selle Saabi juures mis tõmbab. Kindlasti need omad kiiksud mis sellel on ja see erilisus, aga sammuti olen ma viimasel ajal hakanud austama selle ajalugu ja seda fakti, et Saabi toodab väike linn nimega Trollhättan, kus väga paljud töötajad on terve oma elu Saabiga tegelenud ja tegelevad veelgi. Ja praeguse viimase 2 aasta kohta tahaks öelda, et kui see kriis Saabi ümber on midagi teinud, siis pigem ainult lähendanud Saabi, kui sellist. Isiklikult ma ei ole leppinud päris sellega, et Saabi enam juriidiliselt ei ole ja kindlasti ei ole me veel viimast Saabi näinud.

:)
Saab 900 S 2,0 96kw 96´ - Mazda 323F Sport 96kw 03´ - Saab 9-5 Aero MY03 2,3 184kw 02´ - Honda Civic Executive 1,8 103kw 07´ - ?
MuruKotkas
Postitusi: 3
Liitunud: R Jaan 20, 2012 17:20
Asukoht:
Auto:

#41

R Jaan 20, 2012 20:12

Tekkis ka idee, et paneks Saabiloo kirja... päris enda Saabiloo.
Kust täpselt üldse alustada ja kuidas saan ma üldse teada, kust täpselt lõppeb mu Saabilugu ja kust algab elulugu – Saabilugu on alati olnud mu eluloo sisse niivõrd põimunud, et neid kaht eristada ma väga hästi enam ei oskagi. Oleks paslik tuua välja tähtsamad punktid – pöördekohad, mis jäävad igavesti meelde ja on seotud Saabidega, aga seda ma tegema ei hakka. Mu elu kõik tähtsamad hetked on sisaldanud Saabi, kui mitte otseselt, siis on iga sellise erilise momendi või pöördekoha juures kuskil ka Saab kasvõi tillukest rolli mänginud. Väikestest rõõmuhetkedest alates kuni elu verstapostideni välja – niivõrd sügavalt on Saab mu ellu kuidagi sisse langenud.

Lapsepõlves sai ikka natuke autode vastu huvi tuntud, sest isalgi oli selline pisik sees – tema jaoks olid autod eriti tähtsad, sest töö tihti nõudis pikke sõite ühest Eesti otsast teise. Mänguasjadeks olid mul enamik mänguautod, millest mõni on siiani alles. Mäletan, et isa oli sunnitud mindki päris mitmelgi korral enda töösõitudele kaasa võtma ja oh, kuidas ma seda vihkasin. Isal oli mingi väga jube, kui ma ei eksi, vene tüüpi masin, mida ma täiesti jälestasin – kõige ebamugavam ja hullem koht, kus olla. Ma tõesti ei oska öelda miks, aga nii see oli – alati, kui isa tuli mu juurde ning ütles, et me peame minema Tallinnasse näiteks, siis ma teadsin, et sellest tuleb jube kolm tundi ning üritasin ikka kuidagi ära saada. Mulle meeldis oma autodega mängida ja puha, aga seda masinat vihkasin ma väga. Kahjuks ei mäleta ma, mis auto see oli ja ega ma ei taibanud küsida ka nüüd hilisemas elus seda enne, kui oli hilja. Ühel päeval, kui ma oma laisteaias isa ootasin, sest teadsin, et täna jälle pean temaga kaasa minema, nägin suurte paneelmajade vahelt kõige erilisemat ja ilusamat autot, mida ma üldse ette oskasin kujutada. Ma vaatasin, kuidas see mööda tänavat majesteetlikult veeres ning mõtlesin, et see on absoluutselt kõige ilusam asi, mida mu noored silmad näinud on ja kõige suuremaks üllatuseks veeres see täpselt otse minu juurde ning roolis oli isa – ta oli ostnud uue auto ja see oli pruunikas Saab 9000. Võib öelda, et ma armusin sellesse autosse esimesest silmapilgust ning sellest hetkest peale käisin ma alati, kui sain isaga nendel tööreisidel. See tundus mulle täiesti ideaalse autona – nii eriline, ilus, mugav ja hea. Nüüd mõistan, et see kontrast, mis tekkis täiesti jubedast autost sellisesse liikumine, mõjus mulle väga ning kõik võist tunduda isegi mitme kordselt parem. Aga see ei ole tähtis – tähtis on vaid see, et sellest hetkest alates ma teadsin, et sõidan igavesti Saabiga.

See aga ei osutund olema see, mis saatusel minu jaoks plaanis oli. Mitmeid-mitmeid aastaid hiljem, kui tuli aeg enda auto soetada, siis oli soov ikka Saabi saada, sest ega mul see vaimustus väiksemaks läinud ei olnud. Niisiis ma teadsin, et tahan Saabi ja seda ma ka otsisin. Kahjuks tuli aga välja, et mul polnud kuidagi võimalik seda masinat endale muretseda, finantssesinud lihtsalt oli noorele inimesele kohane ja ma sain kuidagi mingi toreda Škoda Favoriti. Nojah, oli auto, lihtsalt auto, mitte midagi rohkemat ega vähemat. Ega ma ei oodanud ka sellelt midagi väga palju, oli üpris nutuses seisus see masin ja õnnelik ma ei olnud. Ikka ja jälle, kui nägin liikluses Saabe vuramas, vaatasin igatseval - need tundusid kuidagi kauged ja võõrad unistused, millest ma kunagi osa ei saa. Pool aastat hiljem ma ütlesin endale, et aitab, pigem käin jala kui sõidan selle masinaga edasi. Nii ma ka tegin, lihtsalt keeldusin seda asjandust kasutamast ning sain kuidagi väga õnneliku juhusega nädal aega hiljem selle ka maha müüdud. Käisingi siis jala ja unistasin ikka enda Saabist. Mõni aeg hiljem tekkis turule üks väga veider helehall kaheksakümne teise aasta Saab 900. Ma tormasin kohe esimesel päeval seda uurima. Sellel oli ikka neid hädasid omajagu - ma tõesti ei tea, kes haritlane sellega enne sõitis või mis ta sellega tegi, aga seisukord oli nii nagu see oli. Roolitunnetusest sain kohe aru, et juhtimine on kuidagi häiritud – kindlasti oli avarii teinud ja käigukast ei funktsioneerinud kõige paremini ning neid pisivigu oli julgelt. Sellest tulenevalt oli aga hind ka muidugi selline... õigem minu jaoks ja müüaga kaubeldes sain asja ikka väga parajaks ning teadsin, et teoreetiliselt oleksin võimelik seda ostma ja isegi mingil määra hooldama ja parandama. Töö oli ka juba tekkinud ja elu hakkas paika loksuma. No sellel hetkel tegin otsuse, et ostan ära selle vaese isendi, sest hirm oli ikka nii suur, et kurjam, pärast on see ainukordne võimalus mul Saabi omamiseks ning mis ma siis veel tegema peaksin. Valiku mõistlikuse üle võib vaielda, aga no mis tehtud, see tehtud ning ega ma ei kahetsenud seda sekundikski...okei võib-olla mõne sekundi kahetsesin, aga see läks üle. Kümme minutit, mis ma sain sõita sellega linnas pärast ostu, oli mu elu kõige erilisemad ning mäletan iga hetke sellest ja kui ta mootor otsustas mu käes ära laguneda pärast seda maagilist kümmet minutit, siis teadsin, et mu otsus ei olnud siiski kõige ratsionaalsem. Mäletan väga hästi, kuidas keset Riia maanteed järsku käis kõva pauk, kapoti alt tuli õrnalt suitsu ning kiirus vajus ära. Ma sattusin natuke paanikasse, aga juhtisin siiski masina ilusti teepervele, peatasin selle ning mõtlesin omaette enda uut Saabilage põrnitsedes, et no mis lollusega ma nüüd hakkama olin saanud - kuidas ma ostsin ikka selle risuhunniku. Oli küll tore 10 minutit, aga no kuule... see ei ole õige. Tükk aega hiljem, pärast lõputut finantsaruannet enda südametunnistusele ning tumeda tuleviku ennustamist, otsustasin minna autost välja. Siis ma kõndisin natuke sellest eemale ning vaatasin tagasi. Mis ma nägin – nägin ühte logutikku tossavat helehalli Saab 900-t Tartus Riiamaantee tolmusel teepervel ning siis nägin ma selles vaeses olendis jälle ka oma isa 9000-ndet. See hetk ma teadsin, et ma ei teinud kõige ratsionaalsemat otsust, aga tegin just kõige õigema ning ma armastan seda autot. Ma lasin mootori parandada ning kõik muugi, mida andis – läks tõesti natuke maksma, aga kaugeltki mitte nii palju, kui ma oma finantsõudusunenägudes ette kujutasin. Auto täiesti korda ei saanud, palju vigu oli ikkagi sees, aga ta sõitis ja ma nautisin iga hetke sellest. Mitmeid aastaid hiljem, mitmeid aastaid selle masina eest hoolitsemist ning sellega oma elu jagamist, ma raske südamega lasin tal surra. Polnud midagi teha, elu on lihtsalt selline, ta ei pidanud enam vastu ja mul oli tunne, et kaotasin tähtsa perekonnaliikme oma elust. Tal oli nagu iseloom, iga ta viga oli mitte lihtsalt viga vaid märk ajast ja kõigest, mis me läbi elasime temaga, ma tundsin teda läbinisti ja ta ei olnud ainult üks lihtne masin, nagu mu eelmine auto – ta oli Saab.

Pärast seda ma ostsin muidugi jälle Saabi – uue 900-ja ning temastki sai mu perekonnaliige. Mitte küll sellisel määral nagu mu vana 900- aga midagi sarnast. Pärast seda tuli 9-3 ja seegi oli mulle ainult rõõm.
Ma tean, et ma kunagi ei kavatse sõita muuga kui Saabiga, sest ükskõik, mis ka selle masinaga ei juhtuks, ükskõik, mis ma temaga läbi ei peaks elama, ma tunnen, et selles on midagi rohkemat, kui lihtsalt plastikut ja metalli – ma ütleks „hing“, kui oleks natuke spirituaalsem inimene, aga ma ei tea, mis see on – see lihtsalt on ja ma ei leia midagi sellist kusagilt mujalt. Saabi, kui firma kukkumine on väga raske olnud ka minu jaoks ja ma ei kujuta ette sellist olukorda, kus ma peaksin sõitma millegi muuga... lihtsalt sõitma nagu see oleks mingi tööriist või et ma ei saaks enda last sõidutada ringi Saabiga ning jagada temaga seda rõõmu, mida mina tundsin ning siis osta tallegi õigel hetkel päris oma Saab – ma ütlen ausalt, ma ei kujuta sellist tulevikku endale ette.
Konflikt hea ja parema vahel?
Nils Niitra
Postitusi: 3
Liitunud: K Jaan 18, 2012 21:34
Asukoht:
Auto:

#42

R Jaan 20, 2012 20:19

Nüüd hakkas looma juba! Lõppes kaklus, mis on päris ja mis pole päris Saab ja anti emotsioonidel minna. Aga kes oleks nii kena ja tunnistaks ausalt üles, et tema ostis Saabi aastal 2011. Ootan selle fänni koordinaate meilile nils.niitra@postimees.ee
teager
Postitusi: 5749
Liitunud: R Veebr 18, 2005 22:52
Asukoht:
Auto:

#43

R Jaan 20, 2012 23:16

Nüüd hakkas looma juba! Lõppes kaklus, mis on päris ja mis pole päris Saab ja anti emotsioonidel minna. Aga kes oleks nii kena ja tunnistaks ausalt üles, et tema ostis Saabi aastal 2011. Ootan selle fänni koordinaate meilile nils.niitra@postimees.ee


Arvestades seda, et 2011 müüdi uusi Saabe alla 20ne eesti (Maanteameti 30.09.2011 andmetel 15 tk; kokku vist oli 17), arvestades sealt maha firmaautod... jääb fännide autodeks ehk 1-2-3 autot?
Aga see peab siis tõesti ka tõsine fänn olema, et enda isikliku raha eest näitab üles usaldust hingevaakuva firma vastu...

terv, teager
Kasutaja avatar
TGB
Saabiklubi liige
Postitusi: 1752
Liitunud: K Aug 30, 2006 16:59
Asukoht:
Auto:

#44

R Jaan 20, 2012 23:26

Võin eksida, aga Rästas vist on viimane foorumikasutaja, kes auto päris uuena ostis. Või vähemalt kasutaja, kes on oma autost siin pikemalt muljetanud. Pealegi veel Aero!
Lisaks on ta seda autot edasi arendanud ja väga korralikult hooldanud.
Kasutaja avatar
vallikas
Postitusi: 1591
Liitunud: R Nov 02, 2007 16:32
Asukoht:
Auto:

#45

R Jaan 20, 2012 23:30

MaruKotka jutt on ka lihtsalt liiga hea, kohati tuli suisa selline tunne peale, et mida paganat ma selle kandilise traktoriga (Volvo 850 TDI pean silmas muidugi) põristan, et polnud see saabi ülalpidamine nüüd nii kallis ju ja tõesti oli eriline suhe selle autoga. Muidugi võibolla mõjutas seda tänane kohtumine ühe kena saabiga, naine oli just järele tulnud mulle, istusin oma volvosse, mis on selles mõttes ehe traktor, et ta on maskuliinne, jõuline, väga nurgelise välis ja sisedisainiga, istud seal ja see ei ole nagu eriti sõiduautolik üldse. Aga see selleks. Hakkasin startima ja vaja oli kaks rada vasakule saada ning vasakule vaadates nägin kohe 90 suuri laternaid ja Super Aero velgesid, kaassõitja märkas mu huvi ja tõstsin pöidla püsti, kiitmaks valikut. Meeldiv kontakt ja saab tagurdas, et mind vahele lasta. Viisakas värk ja seda on ka siin foorumis juurutatud, tegelikult.

Aga kuidas seda oma lugu nüüd rääkidagi. Hiljuti kusjuures isa avaldas ka kuidas ta saabini jõudis, see oli puhas juhus ja tema jaoks väidetavalt pole saab mingit positiivset emotsiooni põhjustanud, pigem vastupidi. Kas tal oli 3-4 saab 99 siis puhtalt selle pärast, et järgmise vanakesega eelmise vanakese juppidega edasi elada või mis see point oli, tont seda teab. Igatahes oli algselt pere Pobeda, mul oli mingi hetk siis školniku ratas ja Tõstamaal oli siis veel kruusatee. Järgmised autod olid vist žigulid, null nelja (vaz2104) justkui mäletan rohkem, tundus oma tagatulede ja luugiga isegi eriline, kui ma nüüd järele mõtlen, isegi veidi hatchback ju, nagu mulle saabi juures ja ka üldiselt meeldib.

Ükskord aga tuli isa Tallinnast Saabiga, tolle istmete vahelt leidsime lastena Rootsi või Soome raha, ei mäleta enam, neid 99-id oli ju mitmeid. Eriline oli see auto loomulikult ja too esimene mudel oligi kõige kõvem üldse. Kas ta oli nüüd 73 sündinud vist[URL=http://img.photobucket.com/albums/v226/dougsaab/blue.jpg]aga ütleme midagi sellist[/URL], aga kahe uksega ja nii kõva plekiga, et see polnud ka viimased enam kui 10 aastat väljas karkassina seistes eriti roostes. Seevastu see laiemate tuledega 99, too oli aastast 84 vist, roostetas palju paremini. See esimene tumesinine kupee 99 ongi paremate mälestustega, olin üsna pisike kutt veel, kuueaastaselt sõitsin juba traktor T40ga iseseisvalt, hiljem sõitsin siis ühena esimestest või täitsa esimesena iseseisvalt saabiga.

Mäletan samuti isa juttu, et Pärnu remondimehed põgenesid nähes autot, mil kapott valepidi lahti käis, mootor risti peal oli jne. Kuigi isa on laevamehhaanik, ega talle selle saabi remont ei meeldinud küll. Eks omamoodi arusaadav, kui pole garaaži, õigeid vahendeid jne, siis on üsna raske. Tripoidide vahetust mäletan, need kolisesid. Ja eks rooste koopaääres, uste ääres ja koopa seeski, mis juba oluliselt auto omadusi hakkab mõjutama, ei puudunud. Samas oli too esimene 99 alt korraliku kihi mastiksit saand, mida siis trööpamine metsateedel ja suisa kändude otsas haljaks nühkis. Alguses ma roolis ei istunus ja kui känd kõrvalistuja või juhi taga istuja jalgade kohal põhjapleki seestpoolt kummi lõi, tagusin kahe jalaga selle sirgeks tagasi. Nii umbes 13-15-aastaselt käisin isaga metsatöödel kaasas ja sellest kõigest on mulle jäänud väga helged mälestused. Kuidas oli ise saabiga nii pikki otsi sõita (u 10-15 km), mäletan, et korra jooksis ka seapere eemalt eest läbi, kuidas stihli mootorsaag oli vinge pill ja kui hästi maitses raskel tööl lõunapausi ajal saabi juures maksapasteet saiaviilu peal.

Ega ma toona sest saabist midagi erilist ei teadnud peale isa jutu, et selle stange on selline, et võid 20 km tunnis sõita vastu kiviseina ja midagi ei juhtu. Polnud toona ka mingeid internette ega youtube. Ühega neist saabidest käisin ka esimest korda kraavis, olin üsna hulljulge ja kusagil Varbla kandi kruusakatel surusin 70-90 km tunnis sisse, mingi hetk lõi mõistuse pähe, et kui keegi vastu tuleks, poleks kusagile minna. Võtsin kiiruse maha ja ootasin isa järele, kes tuli metsaveotraktoriga, vaatasin auto sees üle õla ja käed keerasid rooli ilusti paremale - lõpetasin kraavipervel, kuid enne kui metsaveotraktor oma 8 km /h kiirusega järele jõudis, olin juba ise kõhupealt peaaegu välja rallinud. Too seik tegelikult toob kohe ette mälupildi ühest eredamast sõidust enne autosid-traktoreid. Elektrilisse tõstukisse ronides isa tööjuures kusagil 6-aastasena läksin kogemata vastu kangi ja tõstuks sööstis sügavasse-sügavasse solgikraavi, enne vett sai isa jaole...

See oma auto soov tekkis kusagil 4 aastat tagasi, olin juba jupp aega naisega koos elanud ja planeerisime vast pisiperegi, mingi taoline värk autosoetamisega oli justkui. Esimene tagasilöök oli üks Virumaalt Tallinna tulnud 9-3 diisel, millega nagu ei jäänud päris seda tunnet, tollel oli tagarehv seibiga vahepeal asendatud, mürin oli salongis jube, klaas oli püstloodis justkui ja väljavaatamine oli nagu tolles bobeda-krokodillis :) Aga võta näpust, vahtisin saabe edasi ja kui koolivend pakkus oma 900 müüa, siis võtsin selle teadmiseks, aga kui öeldi kiire ja 30.000 krooni, siis ostsime ära. Proovisõit sai tehtud umbes taolisel ajal nagu praegu, pimedas ümber Lilleküla statka. Emotsioon oli positiivne, minek oli hea, istuda oli mõnus, kõik oli käe-jala järgi, väljanägemine okei. Muidugi suvel selgus, et siit-sealt on too Itaaliast tulnud ja koolivennal 3 aastat esimene auto olnud NG 900 üle värvitud ja on ka roostet näha, pluss mõlgid millest olin teadlik ostu hetkel. Aga ei huvitanud se mind, suvel lakkusin auto üle ja mõlkidele vaatamata tegin veel ilupiltegi. Esimene auto ja armumine oli vältimatu. Vahel vilistasin kummigi, 2. ja 3. käik ng-l on lihtsalt mõnusad, kuigi minu auto oli vabalthingav, mis tähendab 96 kilovatti ja 130 hobujõudu, jaksas ta veidi vananud ja kulunud suverehvi suitsetada küll.

Kahjuks on seda rullnokluse vaimu minus olnud ja olen seda alles viimasel ajal kohati talitsema suutnud hakata...siinkohal vast on paslik kaks märkust, korra elus olen teinud suhteliselt uue Volvoga avarii ja pärast seda väga sügavalt enda jaoks mõtestanud Volvo reklaamlauset Volvo for life...aga meenub kohe ka andekdoot "kokkupõrge Volvoga on ohutu, kui sa istud Saabis :)".

Igatahes oma esimese auto ja isikliku saabiga tekkis veel tugevam side kui ühel reede õhtul väga väsinuna suutsin keerulisel ristmikul vasakpööret tehes keset nelja rada eraldavat betoonposti oma saabi parkida. Õhupall lendas välja, ei teagi mis see minimaalne kiirus on, millega see toimub. Igatahes veeresin läbi kodu Troosti, kus Viki vaatas asja ja lubas sõita remondikohta, äia abiga koos venitasin kere, vist ka keevitasime midagi, aga suures plaanis ehitasin ise nina tagasi ette, vahetasin mootoripadjad, lasin aju renoveerida, vahetasin roolid, turvavööd ja muu vajaliku, lasin asjad aktiveerida. Pean seda üsnagi saavutuseks, arvestades, et mingi eriline tehnikamees pole ma oma elus olnud, mõnda mootorivahetust olen lapsena näinud ja ise veidi Pannoonia mootorratast näppinud.

Pärast toda pauku teenis saab meid kenasti edasi, kuni lõpuks rooste ja kallinev bensiinihind hakkas tõsiselt häirima. Võibolla ka mõningased investeeringud, mida auto nõudis järjest. Igatahes olid pere eelarvekärped vajalikud ja nii otsustasime odavama kuluga autot proovida, kui see peaks olema üldse võimaik. Sest olin ju kõik aastad saabi kohta väga üksikasjalikku kuluarvestust pidanud ja oli sõit ikka väga soodne. No ikka väga-väga soodne arvestades vähemalt tohutu majanduskasvu perioodil väga levinud uuema auto liisimist. Aga bensiini hind pani diislit otsima ja nii ma selle traktori juurde maandusin. Ja imede ime, selle pahteldatud mõlkide ja spreivärviga värvitud NG sai endale Eestis juba kolmas inimene, kellel too oli esimene isiklik sõiduauto. Ja tema on ka saabifänn, mulle saabi müünud koolivend ütles, et talle saab väga meeldis, aga lihtsalt 3-4 aastaga sai siiber, et tahaks midagi kaasaegsemat. Ostis või liisis siis uue Civicu. Kui nüüd seda hariduse-erilisuse aspekti silmas pidada, siis selle ng omanik Itaalias oli olnud mingi naine, Eestis oli esimene omanik kirurg, mina olin ajakirjanik. Kusagil Itaalias oli keegi teinud sellele autole veel väikese featuuri - aknad lasin end ise üles kui puldist kesklukk-signa peale panna. Sellega sai tihtilugu nalja, kõndisin lahtise aknaga auto juures eemale ja keegi tähelepanelik autojuht ikka teavitas, et oota, aken lahti. Vot siis oli üllatus kui nii vana auto ise aknad üles lükkas, sellist lisa pole praegusel ajal isegi kõigil keskklassi autodel vist?

Ja pulmapäeval tulistasime saabiga linna, et seal istuda samuti saabi. Naisele kabrio ja kaheukseline ei istunud, mis oleks ülikena variant olnud ja ega pulmapäeva väike vihmasabin seda ka soosinud poleks, kuid igatahes oli meil siis hõbedane 9-5, igati kena, kuigi võibolla tõesti enam mitte nii eriline (sama mis mõni mersu, bmw või audi).

Aga tolle saabiga saime üsna lähedaseks küll 3 aasta jooksul, suutsin teda enam-jaolt remontida ise ja mida aeg edasi seda kindlama NG-asjatundjana end tundsin. Loomulikult aitas sellele kaasa ka siinne foorum ja selle sõbralikud ja asjatundlikud liikmed, pluss netis leiduvad õpetused. Suurim ehitus oli kui tegin mõistliku heli puudumise pärast sellesse saabi täitsa hea helisüsteemi. Päris sageli käisin oma lemmikmuusikat niisama autos kuulamas.

Praeguse traktorvolvo omanikuna käin ikka saabe vesistamas, eriti ilusad tunduvad aero klassik 900 ja vana 9-3 Viggeni pamperitega. Ka naine ütleb, et talle meeldis saab. Ratsionaalselt mõeldes võib see olla lihtsalt harjumuse vili ka, saab oli 3 aastat ikkagi pereliige ja keskmisel naisel on autoga harjumine üks näitajaid, miks talle auto meeldib. Praegune on mul esimene turboga isend ja ega ma salga, väga mõnus on seda suuuuurt audi TDI jauramit pöördeid kogumas kuulda. Aga ega ta nüüd sõiduautolik pole ja põhjagaasiga tagant lendav tahmalont on ikkagi harjumatu. Nilsile igaks juhuks mainin, et saab oli selline automark, mille puhul paljud arvasid, et diiselmootor on pühaduseteaotamine.

Et kui mul oleks raha, siis kena klassik, üks viggeni moodi 9-3 ja uuem 9-3 sporthatch oleks igati variandid. Täitsa uus 9-5 kisub ka tänavapildis tähelepanu, NG muidugi ka. Mis tulevik toob, ei tea, aga saab on elu osa olnud küll.

Vabandan, et lasin suht tsensuurivabalt end eetrisse, mis seosed ajus tekkisid, need vabalt ka läbi sõrmede siin väljendasin.

EDIT: Kusjuures see, mis puudutab autoga sõitmisse on jutt õige, et ajakirjanikule peaks väikese kogemuse ka andma. See sõit sabiga võib meeldida või mitte, aga kogemus on kogemus. Inimestel on olnud erinevate sõidukitega ju erineval määral kokkupuudet, minul on olnud kokkupuuteid näiteks 20-30 erineva sõiduauto või bussiga. Mõni muidugi ei adu vahet üldse eri sõidukitel ja ega minagi mingi ekspert pole, kuid tean kindlalt, et mulle istub põhjamaade lumises ja tatises kliimas esivedu+alajuhitav rool. Piisavalt jõudu ka vajalik ning muidugi hea kliirensi, raskuskeskme ning teljevahe + rehvide ja käigukasti ülekande suhe, mis talvel maksimaalselt hea tulemuse annaks.

Nilsile näiteks, et aasta alguses on juhtunud mitmeid õnnetusi, üleüldse räägitakse viimasel ajal kaldumisest vastassuunavööndisse. Täna siis BMW Tallinn-Tartu maanteel.

Et saabil on siis selline juhtimine, et väike nõks ei tähenda rataste äkilist reageerimist ja juhtimisvead andestatakse teatud määral, auto käitub rahulikult, mitte ei kekka. Ameeriklastele näiteks pidi otsekohene ja kerge rool meeldima, saabil on pigem raske ja kindlasti aeglane rool. Kui tutikas elektroonikat täis BMW nelikveoline džiip minu ees Tartust Tallinna sõites möödaõitu tehes oma laiemate ja suuremate rehvidega kahe suuna vahel asuvast lobjakast läbi sõitis nii vastassuunda minnes kui oma suunda naastes, käis auto vinkadi-vonkadi ja mõte käis korraks läbi, et äkki lähebki rohkem kõikuma ja paneb teelt välja, siis minu NG 900 pani sellest jamast läbi nagu pitsalõikur, ilma mingi reaktsioonita. Ja see on ainult hea. Viimane negatiivsem kogemus tuleb ühe uue Opel Insigniaga, head naelrehvid all, aga liiga laiad, plus elektrooniline kontroll ja suur velje tollimõõt, kokku ikkagi kehvades teeoludes harjumatu käitumine ja auto tunnetus metsas, ei saa üldse aru, mis hetkel läheb käest, mingi hetk lihtsalt hakkab liputama ja siis elektroonika püüab sellele vastu astuda. Nö vanakooli autodega on vaja tagumikutunnet ja juhtimisoskust, auto ei juhi sind üle. Aga nüüd läks juba valdkonda, mida ma tegelikult ei tunne.
ARZT
Postitusi: 402
Liitunud: K Mai 07, 2008 0:11
Asukoht: Ikla
Auto: 9000 Aero,9000, III Gen Camaro350, Chevy AstroVan, Chevy TransSport, Volvo242

#46

L Jaan 21, 2012 4:20

Kas BMW-l uus maastur? ("džiip") :freak:
evil
Postitusi: 56
Liitunud: K Juun 01, 2011 20:15
Asukoht:
Auto:

#47

L Jaan 21, 2012 6:09

mis sa kostad,kui saabiinimesed ikka klaviatuurist selliseid saabijutte välja pigistavad,siis järelikult emotsiooni ja erilisust autodes rohkem kui küll.
Igast autost ei anna ikka selliseid nostalgia lugusid välja tõmmata:)
IQ*
Komakonstaabel
Postitusi: 501
Liitunud: P Okt 24, 2010 13:45
Asukoht:
Auto:

#48

L Jaan 21, 2012 10:05

Üks soomlane müüb oma klassikut sellise saatesõnaga (autori kirjaviis muutmata):

On tullut se hetki joka tulee jokaisella itseäänkunnioittavalla suomalaisella nuorella tahi wanhalla miehellä tahi rouvvalla eteen kerran elämässään... Ostaa itselleen SAAB.

Tämä yksilö täyttää kunnialla kaikki SAAB:in tuntomerkit:
Lämmin talvella, viileä kesällä: Kyllä
Moitteeton tekniikka ja uusia autoja häpeämätön ajettavuus: Kyllä
Hyväkuntoinen maalipinta ja lähes moitteeton sisusta: Kyllä (kattoverhoilu vähän roikkuu noin 20cm alueelta, vasemman ohimon yläpuolelta..... Hui kamalaa)
Kaksi sarjaa renkaita: Kyllä, kuin uudet talvirenkaat ja ajettavat kesärenkaat
jaton muotoilu ja tyyli, joka on tämänkin mallin aikoinaan kulttimaineeseen nostanut: Kyllä
Pirteä moottori: Kyllä 118 hevoista ravaa konepellin alla ja ruisku takaa kylmälläkin heti moitteettoman suorituksen.
Saako tällä naisia: Saa. ( only nice people drive SAAB )
Onko tällä kiva ajella vaikka ihan huvikseen: KYLLÄ! Olo on kuin hävittäjälentäjällä.
Onko tällä kiva ajella vaikka ihan työkseen: KYLLÄ! Laita vaikka taksikyltti katolle.
Onko hyvä eka auto: Kyllä! Kyseessä on ensimmäinen autoni ja varoitan... siihen kiintyy.
Soiko radio: Kyllä soi. Kuin uusi 140 euroa maksanut ratio paikallaan + hattuhyllyllä kaksi kaijutinta, joista toinen on hiljaa. Onneksi toinen soi niin lujaa, että ei ole ollut tarvetta korjata
Onko leimaa: On ensi elokuuhun asti
Onko leimalle laittoa: On, peräkärryn pistoke.
SAAB on herrojen herkkua meille tavallisille tallajille. Ysisatasilla ovat ajelleet niin presidentit ja maanomistajatkin kuin myös poliisit ja putkimiehet.
Joten karvalakki vaan päähän ja kirkonkylälle esittelemään Jani-Korianterille ja Jan-Eerikille uutta SAAB:ia... Tämä ei vaparigolffeja ja amisbemareita häpeä. Tai aja vaikka Brysseliin EU:n huippukokoukseen yhtä mukavasti kuin paremmallakin mersulla.
Vaihdossa voi ehdottaa näitä autoja: SAAB 99 ja SAAB 99

Eli kerrankäytettyjä tennissukkia tai sauvasekoitinta ei tarvitse tyrkyttää (koskee myös mersuja, pemareita, volkkareita ja kaikkia muita autoja)

Pidätän oikeuden olla myymättä autoa sen arvoa ymmärtämättömille tahi kusipäille... Kiitos ja kumarrus.
SAAB on tegusõna!
Executive
Postitusi: 314
Liitunud: E Veebr 28, 2005 13:45
Asukoht:
Auto:

#49

P Jaan 22, 2012 14:44

Millegipärast kõik unustasid Pluttriku ja tema peremehe :facts:
Pluttrik on ainuke mustade numbritega SAAB Eestis.
(See tähendab, et sõiduk on uunikumite registris.)
Äkki keegi vanadest olijatest viitsib Pluttrikust mingeid pilte leida,
et uuemad foorulmased saaksid aru, millega on tegu.

Ja muideks, tänu Pluttriku peremehele liigub Eestis palju korrasolevaid SAABe :notworthy:
Kasutaja avatar
TGB
Saabiklubi liige
Postitusi: 1752
Liitunud: K Aug 30, 2006 16:59
Asukoht:
Auto:

#50

P Jaan 22, 2012 20:54

Väga õige tähelepanek Executive poolt!
Minu pildimasinaga tehtud fotod sellest autost on vana arvuti kõvaketta hävimise tõttu kaotsi läinud ja teiste tehtud pilte ei söanda siia liigutada, kuid Pluttrick-u ehitamise lugu ise on SIIN.
Väga väga suur respekt selle eest härrale, kes selle töö ära tegi :notworthy:
On mida vaadata! Tõeline muuseumi ekponaat.
Vasta