Eesti Saabiklubi foorum

Taas üle kolme aastakümne sai ostatud endale üks saab 96.
Olen juba tükk aega silmad lahti vaatanud ja uurinud, et kust saaks midagi sellist enam-vähem, kuhu kohe kaablirullitäis keevitustraati ja vagunitäis plekki vaja ei läheks.
Nüüd vist leidsin. masina sain oma esimese saabimehe-autoriteedi Martini käest. Kui ma möödund sajandi keskpaigas Martini roosat masinat nägin siis sellest ajast peale ma unenägusid enam ei näinud. See oli ikka selline iludus, kenadus ja kui ühel mingil külmal talvepäeval kuskil Nõmmel ka Martinit ise nägin ja juttu ajasin, siis olin küll väga õnnelik ja rõõmus, et tean sellist kuulsust, kelllel saab 96 ja kes ka rootsis ülemaailmsel kokkutulekul oma 96 ga käinud; ja eks noh mõtlesin siis, et prooviks ise kah ühe 96 teha.
Muideks, uurisn martinilt, et palju siis huvilisi on olnud, kogu selle aja jooksul, mis masin siin müügis, siis vastuseks sain, et üks väliseestlase moodi hästi viisakas mees oli suvepoole vaatamas käinud aga lõpuks tõi ta endale soomest. ( me muidugi teame, kes too on; ta tervitab meid tihti, kui meie saabikestega midagi juhtub ja me abi otsima läheme)
Aga nüüd autost.
Sõites Pärnu poole uurisin mis paberipahna ta mulle kaasa andis. Paberiteks ise auto ajalugu ühesõnaga... aastast 1973. Silmad võttis märjaks kui aastal 2000 juba see käsi , mis kõike üle 30 aasta ülestähendanud juba värisevaid numbreid ja tähti maalind....
ja muidugi veel oli Soome Muuseumiregistri pass, või kuidas seda kutsutakse.

Autoga jõudsin Pärnu täitsa normaalselt, 110 jooksis välja ja möödasõitudel hätta ei jäänud. Kodus tegin tunni tööd ja nüüd peaks olema parem kui kunagi varem!
Hea, et see auto maha põlenud veel polnud!! Karburatorisse mineva bensiinivooliku ots oli ammusest ajas praguline ja kust bensiini sisselaske peale juba ammmu tilkunud, nii et seal korralik vaigu kiht juba peale tekkinud. Siis sai veel klapivahed tehtud, mis olid kõik olemas aga väga, väga napid , karburaator ja tühikäik tunde järgi reguleeritud ja nüüd võiks sõita nagu. Ah ja veel klaasipesu vee paagi voolik sai paagi pesa õigest august välja toodud ja see kah nüüd töötab. Tunniga jõudis päris palju ;)
Mootori rihm tundub kah veel originaal olema, seega koduümbert suurt kaugemale ilma uue rihmata või sukkpükstes naiseta minna ei julge. Aga sõitis hästi! Eriti meeldis see vaikse hääl.... mitte nagu mu sinisel.
Esmamulje järgi tundub kõige viletsam see laiguline välimus ja puuduvad liistud ustel ja tiibadel. Tõenäoliselt tuleb esitiivad eemaldada ja mõned praod kinni keevitada ja tagaservad fikseerida. Aga muidu tehnika esmapilgul tundub OK. Ülevaatuselt käisime kah Martiniga koos läbi ja läbi ta läks kuigi riided veel selle sumpsist tuleva rikkabensuhaisuga koos.




jätkan...

loodan, et see "jätkan..." tähendab ka pilte ;)

Nael kummi! Nüüd on taas üks hea põhjus Pärnusse sõit ette võtta. Sellised paberid auto ajaloo kohta on juba ise palju väärt.
Mis see 2500 sel mudeli numbris tähendab?

Kui ma möödund sajandi keskpaigas Martini roosat masinat nägin...

1950-ndatel ? :)
Palju õnne uue pereliikme puhul!

panen kirja ka täönase tunni jooksul uuritu/puuritu.
Sõber tarmiit märkas kohe, et tagarattad lääpas all, muidugi sellest sain juba eile lumepeal sõites aru,,,, juhitavus selline nagu välgul, ei tea kuhu j'ärgmine hetk põrutab...

siis hakkasin ka õli taset vaatama; mille järel tuli tahtmine poodi uue õlivarda järele minna; ei ulatunud õlini, mis muud. eile sai veel küsitud, et kas valasid juurde, et kas on....
kui ei olnud õli, siiis ok, aga teine variant, et sööb õli nagu bensiini, samas väga sinine suits taga ei ole.... uurime/ vaatame veel. uue õliga oli isegi külmalt rõhku, soojaks laseme pärast.
pärast seda kui toore automaatikat sai väänatud-keeratud hakkas ka külmast peast pöördeid hoidma ja sellega ehk veel paar korda külmalt näppida, siis peaks ehk saama...
... kui esimese silindri ka tööle saab. tõenäoliselt mõni klapipesa või klapp põlenud täiega ja survet pole.
ah, see pole kah asi üks mootor uute rõngaste ja kaantega kokku panna.
aga homme uurime, kas käigukastis on ka õli? :thumb:

üks ilus pilt ka millegist kenast.

Huvitav, et sellist keret 2D sedaaniks nimetati... kuju järgi ütleks ikka kupee.

Mulle meeldis selle konkreetse auto välimus siis, kui ta oli "sõjalennuki nahaga" kaetud,
oli vist mingi aasta uunikute talveralliks üle kleebitud.

Öeldakse, et üks pilt räägib rohkem, kui tuhat sõna. Kui vaatan neid dokumente, siis ütleks, et sel korral on vastupidi. Sõnad on olulisemad kui pilt Tahan seda öelda, et väga muljetavaldav paberipahn koos auto ajalooga. Silma just märjaks ei võtnud (nagu ivometsal) aga väga ehe, eriti praegusel digi-nuti ajastul.

Taas üle kolme aastakümne sai ostatud endale üks saab 96.

Vaat sellest lausest ei saa aru. Kas eelmine oli enne 1982. aastat, juba Brežnevi ajal?
Aga muidu loe nagu Russowi kroonikat. Guugeldasin ja vaatasin, et kunagine omanik Alvar Jokinen elab tänase päevani Vaasa linnas. Võiksid talle tervisi saata, vanahärral oleks kindlasti hea meel. Mulle tundub neid pabereid lugedes, et vähe on mehi, kes oma naise ja laste eest nii hästi hoolitseks, kui see soomlane oma Saabi eest.

/.../
Muideks, uurisn martinilt, et palju siis huvilisi on olnud, kogu selle aja jooksul, mis masin siin müügis, siis vastuseks sain, et üks väliseestlase moodi hästi viisakas mees oli suvepoole vaatamas käinud aga lõpuks tõi ta endale soomest. ( me muidugi teame, kes too on; ta tervitab meid tihti, kui meie saabikestega midagi juhtub ja me abi otsima läheme)

Kusjuures, oli ka minul huvi selle ühiku vastu, kuid kuna praegu kulub raha muude asjade jaoks ja ka hoiustamiskoht on asju täis, ei hakanud müüjat tilkade näppimise eesmärgil tülitama. Hea, et asjaliku kaasfoorumlase kätte sai!

Taas tunnike auto seltsis veedetud.
Kiskusin küünlad maha ja siis selgus, miks 1 silinder üldse töötada ei taha, oli see, et küünla elektroodide vahe oli nii paksult põlenud õlist tekkivat jama täis, et vahet polnud ollagi. Panin manomeetri külge ja mõõtsin surved ära. 10,6; 8,5; 7,7 ja 4,5: või midagi sellist oli. Selline tulemus saadakse siis kui klapivahesid ei ole või nad niii väikeseks tehakse, et mootor vaikselt ilma tiksuta käiks ja tulemuseks, et pinnad ära põlevad.
Aga juhi istme narvandav istmenahk on nüüd korras nagu lausa suisa!

Vahva, eriti, et sihuke täisajalugu alles ja et see nüüd kõik Ivometsa hoole all on. Tuleb üks trett Pärnusse seda vaatama ikka ette võtta, aga näis millas sobiv võimalus tekib.
Jõudu, Ivomets :thumb:

muidugi siin nädalavahetusel leidsime, et saab 96 turvavöö istmete vahelised kinnitused on aja jooksul teistpidi keeratud; kui kunagi olid nupud all, siiis mingist ajast keerati need lahtipäästmise nupud üles mugavuse pärast vist??

tegelt on mul mõningaid asju kah vaja. äkki kellegil on midagi pakkuada; siiis ehk saaks komplekti kokku:

kõrvalistuja poolne päikesesirm
kapotil olev klaasipesu pihusti
ukse alla äärde käiv kummitihend
esitiibadele käivad aluse peal olevad SAAB kirjad
juhiuksele sirge polstripapp.
tagumised porilapakad, nii ratta ette kui ka taha.

Hingele ei andnud rahu , et ei tea, mis seal mootori sees küll on ja et saada rahu, siis muidugi otsustasin mootori avada.

See masin on esimene 96 mul kus ma näen asju,mida ma kunagi varem näinud pole: näiteks kuidas kapoti avamise tross kinni käib. tavaliselt on pandud traadiga ja näpitsatega.

Esimese asjana plokikaaned maha ja ei mingit üllatust, KÕIK väljalaske klapid on pessa sisse põlenud.
Karteripõhja eemaldamisel oli seal põhjas terve hunnik tekstoliiditükke ja natukene ka saale jäänuseid. Kah ei midagi erilist. Näha olnud, et mootor kunagi avatud; sellest räägib suur hunnik silikooni, mis tihendite vahelt välja ajab.
Ju kunagi on väikene tekstoliithammasratas puruks läinud. Ja millest?-- ikka liigsest genekarihma pingutamisest; Sellest sodid ka mõlemad tasakaalustusvõlli saaled; kuigi mingi 1/4 jagu veel oli seal peal seda libisevat kihti; päris terasrõngaga veel tegu ei olnud.
Ah ja veel ühel kolvil oli paksem surverõngas tükkideks ja kahel kolvil olid kolvirõnga otsajäljed kolvidese mõnusad süvendid sisse ajanud ja ühel kolvil oli veel kahe rõnga vahelisesosas pragu. Aga 2 kolbi saab kenasti kasutada.
Vända -ja kepsusaaled väga uhked nägid välja, samuti võllikaelad ise. See 200000 km, ei tee ju midagi, kui õli sees on.
Igaljuhul uued kaaned läksid töökotta, kus klapid-asjad korda tehakse, et mulle jääb vaid mutrite keeramise vaev.
Ah veel, hooratas oli kunagi libisevast sidurist lausa praguliseks põletatud, aga see ei vaja märkimist. küll varsti sõidab taas ja paremini kui kunagi varem.

Tänasega on asjad niikaugel, et mootor hakkab kokku saama, tegelikult veel sidur ja karburaator panna, siis peaks olema nagu päris.
tehtud asjad:
2 kolbi vahetatud
uued kolvirõngad
uued plokikaanetihendid
silindrid kergelt hoonitud
uued korralikud plokikaaned
kasutatud korralikud tasakaalustusvõlli saaled pandud
klapipesad freesitud, solvendatud (65 eur)
vända esi- ja tagasimmer vahetatud
suur jaotushammasratas vahetatud
tehtud palju uusi tihendeid
generaator taastatud: uued laagrid (3 eur) ja harjad (3 eur)
hoorattal hammasvöö ümberpööratud
uus siduriketas
siduri survelaager määritud

igaljuhul mõnus on teha taas üle pika aja saab 96 mootorit.

mis see hammasvöö ümberpööramine endast kujutab?

mis see hammasvöö ümberpööramine endast kujutab?

mittekorras starter ei hambu hammasvööga korrektselt ja see kahjustab hammasvöö hambaid ja teeb nad ümaraks ja tönntsiks kuni sinnamaale, et enam starterist käima ei saa.
. selle vöö teistpidi peale pannes on starteripoolsed habmapooled nagu uued.

Nii, nüüdseks võiks külmad ilmad lõppeda, sest toased tööd on läbi ja mootor on koos ja peal ja peale selle sai tööle lõpuks kah!
Pagan, käima ei tahtnud ainult minna... aga hea, et sai natuke ilma küünaldeta ringi krutitud ja õlirõhu kenasti üles.
Käima seepärast ei läindki, et jagaja veel üle käimata ja sellise kollase sädemega mida ta praegu toodab pole nagu suurt midagi mootoris peale hakata. aga jagasin asja õigepea ära ja tegin sädevahed minimaalsed ja siis kroonis käivitamist edu! Töötab kenasti; aga noh õli paks nagu masuut ja temperatuur -275 kraadi ja ega selles supis miskit müra veel kuulda saa, tuleb lõunapoole üks pikem sõit teha, siiis saab aimu, kuis sees asjad töötavad. Aga praegu on küll vaikne ja nurrub kenasti. liiiga alla pöördeid veel ei lase, las töötab natukene sisse.
Tegemistest sai veel pea kõik lõdvikud uute ja paremate vastu vahetada, et julgeks ka koduümbert kaugemale minna, näiteks Uulu või Paikusele.
Siis panin veel plokisoojenduse kah peale, et oleks soe masin alati võtta, tulgu või +5.
Nüüd peaks keretöödele mõtlema ehk pigem värvimisele...
Mis see ühel tiival paar pragu kinnikeevitada on.

aga noh õli paks nagu masuut ja temperatuur -275 kraadi

Kohutav! See peaks vist maailmarekord olema. Pärnu - külmapealinn.

tegelt tegin selle jagaja kah ära. kontaktid olid põlenud ja kondekas ka juba väga vana.
Nüüd peale 2,5 h. seisimist käivitus kohe. ja säde nagu sinine välk!
ei saand ju jätte nii väikest tööd homseks, sest muidu oleks külm öö raisku läindu. huvi hommikul vaadata, kuis tööle läheb.

ei saa veel asjast jagu:
täna siis selgus, et laadida ei jõua. Mingid närused 13,6 V vaid. Õnneks järgmine pingeregulaator sobib talve nagu silmaauku. 14,6 V.
Aga hommikul käivitus nagu peab. S.t. natukene ikka gaasiga mängida nagu vanal autol kombeks.
ma ei kuijuta ette palju külmi hommikuid vaja läheks, et automaattoore saaks välja reguleeritud a nii nagu tänapäeva masinad, et vajutad gaasi ja keerad võtit ja kohe jääb parajatel pööretel käima ja ei sure välja ja siis soojenedes pöörded koha väga kõrgeks ei tõuse. mingi 160 külma hommikut vaja katsetada, siis ehk saab ka nii. Aga huvitav kuidas vanasti tehases tehti??
Või oligi nii, et iga masin tahtis omamoodi "stardiabi" - ühes käes tooretross, teise jala all gaasipedaal ja pea peab seal vahel aju osa täitma...:eureka:

suured tänud kasutajale Oll87 ja veel suuremad tänud vvs-ile, kes mulle Tartust läbi Tallinna roostes tagasillatala sebisid!
Nüüd on tala paikas ja eks mingiaeg saab sillastendi mindud.

see originaal tala oli ikka kõva paugu küljepealt saanud, et keresse augu lausa sisse lõi. kes 96 tagasilda näind, see teab, millega selline auk sinna tuleb.
Muidugi auto on põhja alt täiesti vingelt säilinud. sinna peale on pandud mingit grafiitõliga möginat, mis kõik kummidetailid on üles paisutand aga pleki roostest puutumata jätnud.
ja see mögin on ikka meletult liiva ja sodi külge võtnud, mis kihi nii paksuks ja raskeks teeb, et see maha hakkab kukkuma.

kuidas need vredestein snow+ rehvid ennast muidu õigustavad? pidamine lumes testide järgi pidavat super olema

kuidas need vredestein snow+ rehvid ennast muidu õigustavad? pidamine lumes testide järgi pidavat super olema

ah-ah-haaa!! kindlasti on paremad kui suverehvid; talverehvidega võrrelda ei saa.

tänasega asi sealmaal, et võiks hakata nagu värvimise peale mõtlema.
aga kus ja kuidas, seda veel ei tea. hinnapakkumised on 1000....1500 vahel. oma pakkumist pole veel teinud.

nüüd sai siis proovitud, mismoodi uus tiib paika sobib.
poolt undi toksimist ja paigas oligi! veel vaja mõned kinnitusaugud õigeks puurida...
igaljuhul kui oleks ära värvind ja siis panema hakkanud, siis oleks oi, oi, oi...