Lühike kokkuvõte siis sellest millest kõik alguse sai ehk kuidas üldse tee Saabi juurde leidsin.
Töö juures oli mul kunagi kasutada Moskvich ja mingil põhjusel hakkasin ka isklikuks autoks mosset tahtma. Juhtus aga nii (ja hea et juhtus), et sõbrale jäi leheveerult silma:
Saab 96 (1978) - müügikuulutus, pikalt tookord ei mõelnud läksime kohe vaatama ja noh paraja muige kutsus esile küll sellise autoga proovisõidu tegemine. Eriti lahe tundus ukseklaasi üles-alla kerimine, madal klaasiava, mugavad istmed ning hea minek ja vinge kuju. Harjumatu oli kindlasti käigukangi asetus. Järgmisel päeval vormistasin juba dokumente ja nii sai sõrm antud. Auto oli Eestisse toodud kunagi Soomest.
Saab 900 (1983) - kuna das Boot (96) oli üle elanud juba kaks liiklusavariid ja paljud asjad ei toiminud siis tekkis tahe ja ka vajadus uuema järele. Sai ostetud seegi üsna kiire tegutsemise peale. Vahe oli tunda: vaiksem ja sujuvam minek ning üüratu pagasnik. Auto oli siia jõudnud Rootsimaalt ja pärandusena sain kaasa palju roostet mis hakkas juba edaspidi ülevaatuselt läbipääsemist segama. Seepärast sai tehtud ka kereremont.
Saab 90 (1984) - jäi mulle silma sõbra töö juurest, tollilaost. Keegi peika oli selle oma pruudile Hollandist saatnud aga too ei ilmutanud neljarattalise vastu mingit huvi ja nii see siis ootas oma saatust, -tollioksjonit. Huvi mittepuudumise käes aga ei vaevelnud mina. Kulus nädal ja palju närvi, kokkupuude bürokraatiaga ei lähe meelest siiani. Aga kätte ma ta sealt sain.
Saab 9000 (1992) - enne selle auto ostmist olin olnud pool aastat vahepeal jalamees. Kogusin mõtteid ja uurisin ilma. Mäletan, kui veel 96 -ga sõitsin julgesin ainult unistada CS -st, sedavõrd lummav on just kere disain selle auto puhul. Enne minu kätte jõudmist kündis auto varemalt Saksamaa kiirteid. See on ka mu hetke liikur.
Teksti toetuseks ka väike videomaterjal
EDIT: link video vaatamiseks ei ole aktiivne alates 16.06.2006.
maxuudi autod-alates algusest-96,900,90,9000,900
Musa sobis nagu rusikas silmaauku :headbang: :headbang: :headbang:
.....
-
SeekordJaak
- Saabiklubi liige
- Postitusi: 123
- Liitunud: T Mär 29, 2005 14:47
- Asukoht:
- Auto:
Küsimus: kas su hõbedane 96 andis oma mootori Elektroluxi tolmuimejale? Mõtlen toda Saabi põhjale ehitatud reklaammasinat, mis u 8-9 aastat tagasi Tallinnas liikvel oli. Üldse, kas keegi tolle imeviguri edasisest saatusest midagi teab? Mina ostsin kunagi ühe õige roostes hõbedase 96 kere, mille mootor oli loovutatud Elektroluxi sigar-tolmuimejale.
Tänud kaasaelamast !
Tinglikult võib nii öelda jah, et veteran, kevadel saab kümme aastat.
Vana armastus ? Täiesti olemas, võib öelda, et pole kuhugile kadunudki. Usun, et ükskord veereb mu õuele taaskord classic, küsimus on ainult võimalustes ja ajafaktoris.
Kuna kaks meest siin juba oma autod ära tundsid siis lisan natuke inffi juurde.
96 - oli minu käes kaks aastat, selle aja jooksul kaks sissesõitmist, -mõlemad esiratastesse (vasak ja parem). Tõepoolest müüsin ta Electrolux´ile maha kes just V-mootorist huvitatud oli oma imeviguri tarvis. Aga mina ise ei ole seda ehitatud vigurit kahjuks oma silmaga näha saanud ja pole ka midagi kuulnud sellest. Aga kere, nagu SeekordJaak ütles oli tõesti roostes ja korduvalt keevitatud, just alumine pool. Kuigi kui auto ostsin lasin tal kohe uste alumised karbid uued keevitada, kuna need lausa narmendasid ja kuni "veeliinini" sai ka üle värvitud, mis on piltide pealt näha.
900 - oli minu käes viis aastat. Üsna hoolega sai väljavahetatud kõiksugu juppe + kereremont (rattakoopa servad, ukseservad, palju roostet kerel). Uue omaniku leidis see auto hoopis isemoodi. Kojamehe vahele pandi kontaktandmed ja tehti ostupakkumine. Põhjanaabritest STUNT tegelased panid vastavad kleepsud peale, värvisid auto veelkord üle ja sooritasid sellega siis mõned hüpped, edasi müüdi ühele kohalikule.
90 - omanik olin vaid pool aastat ning siis müüsin ta daidalusele. Usun, et auto teenis need pikad aastad teda truult.
Jätkan samas vaimus ! :drive::headbang:
Tinglikult võib nii öelda jah, et veteran, kevadel saab kümme aastat.
Vana armastus ? Täiesti olemas, võib öelda, et pole kuhugile kadunudki. Usun, et ükskord veereb mu õuele taaskord classic, küsimus on ainult võimalustes ja ajafaktoris.
Kuna kaks meest siin juba oma autod ära tundsid siis lisan natuke inffi juurde.
96 - oli minu käes kaks aastat, selle aja jooksul kaks sissesõitmist, -mõlemad esiratastesse (vasak ja parem). Tõepoolest müüsin ta Electrolux´ile maha kes just V-mootorist huvitatud oli oma imeviguri tarvis. Aga mina ise ei ole seda ehitatud vigurit kahjuks oma silmaga näha saanud ja pole ka midagi kuulnud sellest. Aga kere, nagu SeekordJaak ütles oli tõesti roostes ja korduvalt keevitatud, just alumine pool. Kuigi kui auto ostsin lasin tal kohe uste alumised karbid uued keevitada, kuna need lausa narmendasid ja kuni "veeliinini" sai ka üle värvitud, mis on piltide pealt näha.
900 - oli minu käes viis aastat. Üsna hoolega sai väljavahetatud kõiksugu juppe + kereremont (rattakoopa servad, ukseservad, palju roostet kerel). Uue omaniku leidis see auto hoopis isemoodi. Kojamehe vahele pandi kontaktandmed ja tehti ostupakkumine. Põhjanaabritest STUNT tegelased panid vastavad kleepsud peale, värvisid auto veelkord üle ja sooritasid sellega siis mõned hüpped, edasi müüdi ühele kohalikule.
90 - omanik olin vaid pool aastat ning siis müüsin ta daidalusele. Usun, et auto teenis need pikad aastad teda truult.
Jätkan samas vaimus ! :drive::headbang:
-
SeekordJaak
- Saabiklubi liige
- Postitusi: 123
- Liitunud: T Mär 29, 2005 14:47
- Asukoht:
- Auto:
Mart Sander kui retroteema ikoon esines selles reklaamis.
Hõbedane 96 (oli juba enne KAVORi poolt ARKist maha registreeritud) sai 2,5 aastat tagasi uutele autodele toormaterjaliks. Alles on veel tema uksed, tagaluuk, kapott, armatuurlaud ja Vin-koodi, kerenumbri plaadid. Kõik klaasid ka peale esiklaasi. Suunatuled. Ära sai võetud ka kaitserauad, aga need ärandas keegi enne luku taha panekut. See oli vist 78-79 aasta masin, nood teadupärast roostetasid päris edukalt. Tagaistmel alune oli üsna hõre...
Hõbedane 96 (oli juba enne KAVORi poolt ARKist maha registreeritud) sai 2,5 aastat tagasi uutele autodele toormaterjaliks. Alles on veel tema uksed, tagaluuk, kapott, armatuurlaud ja Vin-koodi, kerenumbri plaadid. Kõik klaasid ka peale esiklaasi. Suunatuled. Ära sai võetud ka kaitserauad, aga need ärandas keegi enne luku taha panekut. See oli vist 78-79 aasta masin, nood teadupärast roostetasid päris edukalt. Tagaistmel alune oli üsna hõre...
Tere taas Saabikud,
Kes veel viisi mäletab, see võib kaasa laulda:
:,: "Vana Saabi arm ei roosteta, ei ta roosteta,
vana Saabi arm ei roosteta, ei ta roosteta." :,:
... vana armastus ja ajafaktor jõudsid taaskord minu õuele. Võib-olla tiba varem, kui oleksin osanud arvata aga seda kindlameelsem oli otsus.
Täna ei ole mul teile Judas Priest ´i ega filmi taustaks pakkuda aga seda asendab natuke mahukam jutuosa.
Eelnesid siis mitmed pikad kuud müügiportaalide lehekülgedel, põhiliselt siiski nettiautos, kuidagi usaldatav tundub see ülelahe seltskond olevat (mõtlen siis Eestist väljaspool), mis siis, et reaalne kogemus nendega kokkupuutest puudus. Küll aga kulus tublisti "kooliraha" Rootsis Saabi järel käimisega. Käisin kahel korral ning mõlemal korral tulin ilma autota tagasi. Ei tea, võib-olla küss minupoolses puudulikus suhtlemises, väheses keeleoskuses või naiivsuses aga kui svensson väidab, et tal on hoovi peal üle üks "bro skick bil" ning kohale minnes selgub, et jahutusvedeliku paak on tühi, mootor leemendab õlist ja jahutusvedelikust, õõtsad on kohe-kohe ära murdumas, kere teine külg (millest fotosid polnud) narmendab roostest jne., siis lõin käega ja otsustasin, et Saabide kodumaale enam auto järgi kunagi ei lähe. Lisaks on osaliselt tegemist tõeliste flegmadega kes ei viitsi (ei vaevu) su meilidele vastata ja on muidu ujeda äraolemisega.
Valik langes siis Soome kasuks, pidasin müüjaga kirjavahetust a poolteist kuud ning seekord juba põhjalikumalt. Asi päädis selle aasta alguses, kui kohale läksin. Autot sadamas nähes kulus ainult mõni hetk jõudmaks otsusele, et just selle auto ma ära ostangi, ei kahtlusi, ei kõhklusi. Müüja näol oli tegemist noore, lahke, sõbraliku ja abivalmis inimesega. Põhjus miks ta oma lennukit müüs oli selles, et naine oli tal saanud just juhiload ning tema jaoks oli vana Saabi juhtimine tiba raske ja ebamugav. Noormees ostis siis uue automaat Octavia, millega pruut saaks kätt harjutada. Muidu oli see Saab siis nende perekonna erinevate liigete käes kokku olnud kuus aastat ning selle aja jooksul tema eest ka hästi hoolt kantud. Selle kinnituseks ka hiljem kodus pea puhtalt läbitud ülevaatus, ainult kõrge CO2 pärast oli ütlemist, mis peale reguleerimisi ja timmimist piirnormidesse ära mahtus.
Auto ise kokku pandud aastal 1988. samuti Soomes -> Nystad´is. Kilomeetreid läbinud selle ajaga ümmarguselt 330 tuhat, värv tumehall metallik, manuaalkast, 8v pritsung, konks, manuaalsed aknad, vahetatud siselagi, toimiv tehnika, 5-ust luukpära, kahed heas korras rehvid. Oma tagasihoidlikkuses parema järele ei igatsegi. Mõned värvitäkete parandused kerel siiski on ja muidugi uste alumised ääred aga nurisemiseks pole põhjust. Käivitus ka -20 kraadiga igal hommikul, soojaks läheb kiiresti nagu ikka klassikule kohane. "Saab. Se varmaa kotimaista", nagu öeldakse.
Nipete-näpete tegemist on vana auto puhul alati ja eks aja kulgedes katsun seda ka ette võtta aja ja võimaluste piires. Kone siis ise selline nagu pildilt näha.
Lumi on tänaseks ära sulanud ;)
Kes veel viisi mäletab, see võib kaasa laulda:
:,: "Vana Saabi arm ei roosteta, ei ta roosteta,
vana Saabi arm ei roosteta, ei ta roosteta." :,:
... vana armastus ja ajafaktor jõudsid taaskord minu õuele. Võib-olla tiba varem, kui oleksin osanud arvata aga seda kindlameelsem oli otsus.
Täna ei ole mul teile Judas Priest ´i ega filmi taustaks pakkuda aga seda asendab natuke mahukam jutuosa.
Eelnesid siis mitmed pikad kuud müügiportaalide lehekülgedel, põhiliselt siiski nettiautos, kuidagi usaldatav tundub see ülelahe seltskond olevat (mõtlen siis Eestist väljaspool), mis siis, et reaalne kogemus nendega kokkupuutest puudus. Küll aga kulus tublisti "kooliraha" Rootsis Saabi järel käimisega. Käisin kahel korral ning mõlemal korral tulin ilma autota tagasi. Ei tea, võib-olla küss minupoolses puudulikus suhtlemises, väheses keeleoskuses või naiivsuses aga kui svensson väidab, et tal on hoovi peal üle üks "bro skick bil" ning kohale minnes selgub, et jahutusvedeliku paak on tühi, mootor leemendab õlist ja jahutusvedelikust, õõtsad on kohe-kohe ära murdumas, kere teine külg (millest fotosid polnud) narmendab roostest jne., siis lõin käega ja otsustasin, et Saabide kodumaale enam auto järgi kunagi ei lähe. Lisaks on osaliselt tegemist tõeliste flegmadega kes ei viitsi (ei vaevu) su meilidele vastata ja on muidu ujeda äraolemisega.
Valik langes siis Soome kasuks, pidasin müüjaga kirjavahetust a poolteist kuud ning seekord juba põhjalikumalt. Asi päädis selle aasta alguses, kui kohale läksin. Autot sadamas nähes kulus ainult mõni hetk jõudmaks otsusele, et just selle auto ma ära ostangi, ei kahtlusi, ei kõhklusi. Müüja näol oli tegemist noore, lahke, sõbraliku ja abivalmis inimesega. Põhjus miks ta oma lennukit müüs oli selles, et naine oli tal saanud just juhiload ning tema jaoks oli vana Saabi juhtimine tiba raske ja ebamugav. Noormees ostis siis uue automaat Octavia, millega pruut saaks kätt harjutada. Muidu oli see Saab siis nende perekonna erinevate liigete käes kokku olnud kuus aastat ning selle aja jooksul tema eest ka hästi hoolt kantud. Selle kinnituseks ka hiljem kodus pea puhtalt läbitud ülevaatus, ainult kõrge CO2 pärast oli ütlemist, mis peale reguleerimisi ja timmimist piirnormidesse ära mahtus.
Auto ise kokku pandud aastal 1988. samuti Soomes -> Nystad´is. Kilomeetreid läbinud selle ajaga ümmarguselt 330 tuhat, värv tumehall metallik, manuaalkast, 8v pritsung, konks, manuaalsed aknad, vahetatud siselagi, toimiv tehnika, 5-ust luukpära, kahed heas korras rehvid. Oma tagasihoidlikkuses parema järele ei igatsegi. Mõned värvitäkete parandused kerel siiski on ja muidugi uste alumised ääred aga nurisemiseks pole põhjust. Käivitus ka -20 kraadiga igal hommikul, soojaks läheb kiiresti nagu ikka klassikule kohane. "Saab. Se varmaa kotimaista", nagu öeldakse.
Nipete-näpete tegemist on vana auto puhul alati ja eks aja kulgedes katsun seda ka ette võtta aja ja võimaluste piires. Kone siis ise selline nagu pildilt näha.
Lumi on tänaseks ära sulanud ;)
Mõned päevad tagasi juhtus classikuga selline lugu, jättis teele, õnneks linna sees. Enne kui planeeritud teeninduse aeg kätte jõuab, mõtlesin siia ka kribada, äkki teab keegi midagi kosta selle kohta.
Sõitsin linnas 4.käiguga, järsku jõud kaob, pöörded kukkuvad, lülitasin kiiresti alla 3.peale, mingit muudatust ei toimunud, mootor suri välja ja veeresin tee äärde.
Uuesti käivitamist proovides põlevad lisaks tavapärastele ("õlipotska" ja aku) märgutuledele veel ka paremal asetsev hüüumärk "!". Sai siis sellel õhtul nööri otsas maja juurde tagasi veetud.
Kodus manuaalist loen, et tuli põleb kui siduri-piduriõli on paagis alla min. määra. Õlirida igaljuhul toimumiskohal auto järgi ei olnud, piduripedaal mittetöötava mootoriga on jäik nagu ikka. Ostsin ja lisasin juurde siis, kuigi tase ei olnud alla miinimumi enne sedagi. Ei käivitunud.
Vahetasin ära jagaja rootori, selle otsaklemm tundus väga õhuke ja kulunud. Ei käivitunud.
Vahetasin ära 1. ja 2. silindri küünlad (3. ja 4. ei saanud kätte). Ei käivitunud. Panin vanad jupid tagasi, kuna uute asendamine muudatusi ei toonud.
Küünlad ei olnud kahjustunud ja visuaalselt täitsa norm., sädevahet ei mõõtnud, võib-olla siiski tiba rohkem oli kui ettenähtud 0,6-0,7 mm.
Kuna asi "kukkus ära" suht lambist siis ei tohiks ju mingi mitte õige sädevahe selle põhjuseks küll olla.
Bensu pump kõriseb tavapäraselt süüte sisselülitamisel, genekas ajab ka ringi. Kas sädet on või mitte vot seda ma ei kontrollinud. Oma aruga enamat ma välja mõelda ei suuda.
Taustaks veel niipalju. Tavaliselt käivitus hommikuti kergelt, koheselt tiba gaasi lisamisega. Märja ilmaga aga on asi selline kahtlasevõitu, kohalt saab minema gaasitades ja sidurit libistades. Sellel konkreetsel hetkel kui asi juhtus ei sadanud.
Sõitsin linnas 4.käiguga, järsku jõud kaob, pöörded kukkuvad, lülitasin kiiresti alla 3.peale, mingit muudatust ei toimunud, mootor suri välja ja veeresin tee äärde.
Uuesti käivitamist proovides põlevad lisaks tavapärastele ("õlipotska" ja aku) märgutuledele veel ka paremal asetsev hüüumärk "!". Sai siis sellel õhtul nööri otsas maja juurde tagasi veetud.
Kodus manuaalist loen, et tuli põleb kui siduri-piduriõli on paagis alla min. määra. Õlirida igaljuhul toimumiskohal auto järgi ei olnud, piduripedaal mittetöötava mootoriga on jäik nagu ikka. Ostsin ja lisasin juurde siis, kuigi tase ei olnud alla miinimumi enne sedagi. Ei käivitunud.
Vahetasin ära jagaja rootori, selle otsaklemm tundus väga õhuke ja kulunud. Ei käivitunud.
Vahetasin ära 1. ja 2. silindri küünlad (3. ja 4. ei saanud kätte). Ei käivitunud. Panin vanad jupid tagasi, kuna uute asendamine muudatusi ei toonud.
Küünlad ei olnud kahjustunud ja visuaalselt täitsa norm., sädevahet ei mõõtnud, võib-olla siiski tiba rohkem oli kui ettenähtud 0,6-0,7 mm.
Kuna asi "kukkus ära" suht lambist siis ei tohiks ju mingi mitte õige sädevahe selle põhjuseks küll olla.
Bensu pump kõriseb tavapäraselt süüte sisselülitamisel, genekas ajab ka ringi. Kas sädet on või mitte vot seda ma ei kontrollinud. Oma aruga enamat ma välja mõelda ei suuda.
Taustaks veel niipalju. Tavaliselt käivitus hommikuti kergelt, koheselt tiba gaasi lisamisega. Märja ilmaga aga on asi selline kahtlasevõitu, kohalt saab minema gaasitades ja sidurit libistades. Sellel konkreetsel hetkel kui asi juhtus ei sadanud.
Mu meelest võiks sul olla bensiinipump ära surnud. Need pidavat teinekord ilma igasugu eelhoiatuseta looja karja minema. Veidi kergem variant oleks kui kütusepumba toite juhtmeist emb-kumb lahti on tulnud. Kütusefilter ei tohiks laksust umbe minna, see on pikem protsess. Muud ei tule esimese jutiga meelde. Jõudu veaotsingul!
Ega nii pole kunagi olnd, et kuidagi ei saa, kuidagi ikka SAAB! :P
-
metsapoiss
- Postitusi: 169
- Liitunud: P Nov 19, 2006 11:17
- Asukoht:
- Auto:
Algselt postitas: Ryhkija
Mu meelest võiks sul olla bensiinipump ära surnud. Need pidavat teinekord ilma igasugu eelhoiatuseta looja karja minema. Veidi kergem variant oleks kui kütusepumba toite juhtmeist emb-kumb lahti on tulnud. Kütusefilter ei tohiks laksust umbe minna, see on pikem protsess. Muud ei tule esimese jutiga meelde. Jõudu veaotsingul!
Diiselautol mul läks küll laksust kütusefilter umbe:)
Kui juhtub veel mõnel classiku omanikul taoline situatsioon nagu minu eelmises postis kirjas siis üheks võimalikuks vea põhjuseks võib olla kommutaatori-süüte mooduli "ära kustumine", nii nagu minu autol oli. Ju suri siis vanadussurma.
Jupp ise selline:
http://www.eeuroparts.com/productdetail.aspx?searchResults=1&code=6
Teenindusest äratulekuga oli suht kiire, ei jõudnud küsida selle jupi tööpõhimõtet.
Reguleerib süütepooli minevat pinget või ? :eureka:
Mõtlen, et kui oleksingi säde (mitte)olemasolu kontrollinud siis vist poleks selle koha pealt edasi ikka mõelda osanud.
Jupp ise selline:
http://www.eeuroparts.com/productdetail.aspx?searchResults=1&code=6
Teenindusest äratulekuga oli suht kiire, ei jõudnud küsida selle jupi tööpõhimõtet.
Reguleerib süütepooli minevat pinget või ? :eureka:
Mõtlen, et kui oleksingi säde (mitte)olemasolu kontrollinud siis vist poleks selle koha pealt edasi ikka mõelda osanud.