Saab 900, 1979, Vulkanus (Ühe päevinäinud Saabi lugu)
Postitatud: K Nov 29, 2006 23:57
Ühe päevinäinud Saabi lugu.
Algul pajataks sellest, kuidas see klassik minu kätte jõudis. Seega veidi varasemast ajaloost:
Kõikide kirjade kohaselt valmis see klassik Soomes 1979. a. ja oma sünninimeks sai ta SAAB 900 turbo, helerohelist metallik värvi. Edasi veeres masin Soome teid pidi. Nii nagu värvikihi alt, jälgede järgi selgus, tegi see masin Soomes läbi korraliku õnnetuse. Vahetatud on pool auto esiraamist ja juhipoolne porikoobas, kapott ja arvatavasti veel midagi, kuna masin värviti täielikult üle, tookord ikka originaaltoonis.
Edasine ajalugu Soomes oli samuti nukker. Endiste omanike kaudu edasijõudnud teabe kohaselt sai see masin korraliku soolakahjustuse - arvatavasti uppus. Selle tagajärjel masin jäi aastateks seisma ja roostetama, kuni 90date alguses tuli üks autonäljas eestlane, kes selle ussitand masina Eesti pinnale vedis.
Lähem ajalugu on rohkem teada. Auto olukord Eestisse jõudes oli nii hull, et puudusid osaliselt tagumised porikoopad ja kõik poritiivad, samuti olid täielikult ussitanud ukse aluääred jpm. Igatahes võttis see agar omanik vaevaks kõik selle taastada. Tegi porikoopad, aretas vw golfi poritiivad, uksealuääred, värvis masina tumeroheliseks ja nii mõndagi muud. Teadmata põhjustel jäi ehitamine pooleli, porikoopad jäid värvimata ja tõrvamata, roostetamine algas otsast peale juba uute omanike käes.Vahepeal oli see masin ühe lohaka isanda käes, kes ei osanud turbomootoriga ringi käia. Järgmisena õnnestus mu lähedasel sugulasel see masin paarituhande krooni eest enese valdusesse saada. Algas jälle auto ehitamine, seekord mootori väljavahetamisega kuna tolle elupäevad olid lõpukorral. 79. a. turbomootori remont tollajal polnud eriti mõttekas tegevus. Järgmiseks mootoriks sai talle poole lahjem 86.a. ühe karpaga mootor. Loomulikult selle mootori saatus juhtus ka värvikas olema. Nimelt asus see mootor kunagise Kuku raadio tegelase Juhan Virkuse liikuri aiste vahel, millega kahjuks mees manala teed läks.
Enne, kui mina selle masina oma kätte sain, oli to igiliikur jälle ühe noorenduskuuri läbi teinud ja uue värvi saanud ( loomulikult rohelise) ja nipet näpet muudki vahetatud. Asi nägi 79. a. kohta välja tõsiselt kena: kroomliistud, tolleaegsed väga stiilsed el.peeglid, mis töötavad tänini, katuseluuk, tuulesirm, lisatuled ,turbo versiooni eksklusiivne sisu, mis kahjuks tänini säilinud ei ole.
Esimesed paar aastat oli elu päris roosiline kuni hakkasid ilmnema esimesed märgid kunagistest tegemata töödest .Kõigepealt vajus kõveraks esisild, vasakpoolse esiratta õõtshoova kinnitusi polnud lihtsalt olemas. See sai läbi häda mingite soss-seppade poolt kokku keevitatud ja masin uuesti liikuma pandud. Siis tulid lahti tagumised kere stabikad ja selgus, et kuhugi pole keevitada, kuid kuidagi lapp-lapi peale keevitati needki kinni. Järgnesid jällegi mõningad õnnelikud aastad kuni selleni, et masina mitteesteetiline väljanägemine ei olnud ülevaatusele enam väljakannatatav. Masin läks kereremonti.
Pilt, mis avanes, oli lihtsalt masendav ja taastamine idiootlik, kuid sellest hoolimata sai asi ära tehtud, karbid keevitatud, uued uksealuääred, porikoopaservd ja hunnikute viisi klaasriiet ja pahtlit ja Phoenix tõusis jälle tuhast. Masin sai loomulikult ka uue värvkatte. Jällegi sai sõidetud hulk aastaid, kuni viimase pika sõiduni naabervabariiki. Sealt naastes purunes Valgas jällegi kaassõitja poolne esisild.
Poolass tuli mootori otsast välja, nõelaagrid jooksid laiali, kõik värk kõver.Kokkuvõttes oli olukord väga nutune.
Pool päeva tööd maanteel ja asi oli traatidega kokku tõmmatud ja läbi õnne olimegi Talllinnas tagasi. Esiosa oli nii koledalt kõver ,et masin jäigi seisma 2001 aastal ja on seisnud kuni tänaseni.
Algas uus hullumeelne taastusprojekt, seekord põhjalik..
Haljaks ajamist alustasin esiotsast, arvasin, et pääsen ainult esiosa tegemisega, kuid olukord oli tõeliselt sõge. Porikoopad tuli teha suuremas osas uued, samuti pool alusraamist, amordipesad, õõtsakinnitused, stangekinnitused, mitmele poole viisin sisse tugevdused kolmnurkade näol. Viimistlusse kulus umbes kümme kilo hermeetikut ja tõrva, samuti purkide viisi külmtsinki. Esiosa sai aga liiga hea, et ülejäänut tegemata jätta. Siis alles tõeline hullumaja hakkas. Selgus, et uksed olid tänu eelmiste keevitus-soss-seppade poolt nii peesse keeratud, et taastamine oli suht mõtetu, samuti oli totaalselt läbi tagaluuk. Järgmisena jõudsin tagasillani jällegi. Nii sõgedat keevitustööd nagu seal ,pole ma enda silmaga enne näinud.
Tagumised porikoopad olid kolmekordsest plekist risti rästi kokku keevitatud, millest järgi oli vaid rooste ja mõlemad porikoopad tuli välja lõigata, samuti amordikinnitused ja juhipoolne tagumine vedrutugi koos talaga. Järgi ei jäänud koopast ja põhjaalusest sõna otseses mõttes mitte midagi. Taastamiseks võtsin kõrvale naabrimehe 900, et mõõtudega mitte mööda panna. Mitte keegi ei uskunud ,et seda värki enam võimalik taastada on.
Aga kokku ta sai ja jälle kulus mitmekümnete kilode kaupa hermeetikut ja tõrva.
Sain ka taastamiskõlblikud uksed ja palju muud pudi-padi. Samuti uue sisu.
Kokku võib nüüd väita ,et 79.a. masinast on järgi võibolla 35%, kõik muu jääb vahemikku 82-91. a.
Masinat pole ma tegelikult veel siiamaani lõplikult sõitma pannud. Selles olen ma aga veendunud, et sõita temaga saab, proovisõitude tasemel :)
Kuue aastaga on elu palju kiiremaks muutunud ja kahjuks pole lõpetamiseks aega, teha on aga veel nii mõndagi.
Pilte erinevatest tööetappidest on suht vähe tollaal polnud digikat. Hetkel panen üles nii palju, kui sisse jõudsin skännida. Praegusest olukorrast ei ole üldse pilte, loodan paari päeva pärast üles riputada.
http://www.foto24.ee/album/8178
Algul pajataks sellest, kuidas see klassik minu kätte jõudis. Seega veidi varasemast ajaloost:
Kõikide kirjade kohaselt valmis see klassik Soomes 1979. a. ja oma sünninimeks sai ta SAAB 900 turbo, helerohelist metallik värvi. Edasi veeres masin Soome teid pidi. Nii nagu värvikihi alt, jälgede järgi selgus, tegi see masin Soomes läbi korraliku õnnetuse. Vahetatud on pool auto esiraamist ja juhipoolne porikoobas, kapott ja arvatavasti veel midagi, kuna masin värviti täielikult üle, tookord ikka originaaltoonis.
Edasine ajalugu Soomes oli samuti nukker. Endiste omanike kaudu edasijõudnud teabe kohaselt sai see masin korraliku soolakahjustuse - arvatavasti uppus. Selle tagajärjel masin jäi aastateks seisma ja roostetama, kuni 90date alguses tuli üks autonäljas eestlane, kes selle ussitand masina Eesti pinnale vedis.
Lähem ajalugu on rohkem teada. Auto olukord Eestisse jõudes oli nii hull, et puudusid osaliselt tagumised porikoopad ja kõik poritiivad, samuti olid täielikult ussitanud ukse aluääred jpm. Igatahes võttis see agar omanik vaevaks kõik selle taastada. Tegi porikoopad, aretas vw golfi poritiivad, uksealuääred, värvis masina tumeroheliseks ja nii mõndagi muud. Teadmata põhjustel jäi ehitamine pooleli, porikoopad jäid värvimata ja tõrvamata, roostetamine algas otsast peale juba uute omanike käes.Vahepeal oli see masin ühe lohaka isanda käes, kes ei osanud turbomootoriga ringi käia. Järgmisena õnnestus mu lähedasel sugulasel see masin paarituhande krooni eest enese valdusesse saada. Algas jälle auto ehitamine, seekord mootori väljavahetamisega kuna tolle elupäevad olid lõpukorral. 79. a. turbomootori remont tollajal polnud eriti mõttekas tegevus. Järgmiseks mootoriks sai talle poole lahjem 86.a. ühe karpaga mootor. Loomulikult selle mootori saatus juhtus ka värvikas olema. Nimelt asus see mootor kunagise Kuku raadio tegelase Juhan Virkuse liikuri aiste vahel, millega kahjuks mees manala teed läks.
Enne, kui mina selle masina oma kätte sain, oli to igiliikur jälle ühe noorenduskuuri läbi teinud ja uue värvi saanud ( loomulikult rohelise) ja nipet näpet muudki vahetatud. Asi nägi 79. a. kohta välja tõsiselt kena: kroomliistud, tolleaegsed väga stiilsed el.peeglid, mis töötavad tänini, katuseluuk, tuulesirm, lisatuled ,turbo versiooni eksklusiivne sisu, mis kahjuks tänini säilinud ei ole.
Esimesed paar aastat oli elu päris roosiline kuni hakkasid ilmnema esimesed märgid kunagistest tegemata töödest .Kõigepealt vajus kõveraks esisild, vasakpoolse esiratta õõtshoova kinnitusi polnud lihtsalt olemas. See sai läbi häda mingite soss-seppade poolt kokku keevitatud ja masin uuesti liikuma pandud. Siis tulid lahti tagumised kere stabikad ja selgus, et kuhugi pole keevitada, kuid kuidagi lapp-lapi peale keevitati needki kinni. Järgnesid jällegi mõningad õnnelikud aastad kuni selleni, et masina mitteesteetiline väljanägemine ei olnud ülevaatusele enam väljakannatatav. Masin läks kereremonti.
Pilt, mis avanes, oli lihtsalt masendav ja taastamine idiootlik, kuid sellest hoolimata sai asi ära tehtud, karbid keevitatud, uued uksealuääred, porikoopaservd ja hunnikute viisi klaasriiet ja pahtlit ja Phoenix tõusis jälle tuhast. Masin sai loomulikult ka uue värvkatte. Jällegi sai sõidetud hulk aastaid, kuni viimase pika sõiduni naabervabariiki. Sealt naastes purunes Valgas jällegi kaassõitja poolne esisild.
Poolass tuli mootori otsast välja, nõelaagrid jooksid laiali, kõik värk kõver.Kokkuvõttes oli olukord väga nutune.
Pool päeva tööd maanteel ja asi oli traatidega kokku tõmmatud ja läbi õnne olimegi Talllinnas tagasi. Esiosa oli nii koledalt kõver ,et masin jäigi seisma 2001 aastal ja on seisnud kuni tänaseni.
Algas uus hullumeelne taastusprojekt, seekord põhjalik..
Haljaks ajamist alustasin esiotsast, arvasin, et pääsen ainult esiosa tegemisega, kuid olukord oli tõeliselt sõge. Porikoopad tuli teha suuremas osas uued, samuti pool alusraamist, amordipesad, õõtsakinnitused, stangekinnitused, mitmele poole viisin sisse tugevdused kolmnurkade näol. Viimistlusse kulus umbes kümme kilo hermeetikut ja tõrva, samuti purkide viisi külmtsinki. Esiosa sai aga liiga hea, et ülejäänut tegemata jätta. Siis alles tõeline hullumaja hakkas. Selgus, et uksed olid tänu eelmiste keevitus-soss-seppade poolt nii peesse keeratud, et taastamine oli suht mõtetu, samuti oli totaalselt läbi tagaluuk. Järgmisena jõudsin tagasillani jällegi. Nii sõgedat keevitustööd nagu seal ,pole ma enda silmaga enne näinud.
Tagumised porikoopad olid kolmekordsest plekist risti rästi kokku keevitatud, millest järgi oli vaid rooste ja mõlemad porikoopad tuli välja lõigata, samuti amordikinnitused ja juhipoolne tagumine vedrutugi koos talaga. Järgi ei jäänud koopast ja põhjaalusest sõna otseses mõttes mitte midagi. Taastamiseks võtsin kõrvale naabrimehe 900, et mõõtudega mitte mööda panna. Mitte keegi ei uskunud ,et seda värki enam võimalik taastada on.
Aga kokku ta sai ja jälle kulus mitmekümnete kilode kaupa hermeetikut ja tõrva.
Sain ka taastamiskõlblikud uksed ja palju muud pudi-padi. Samuti uue sisu.
Kokku võib nüüd väita ,et 79.a. masinast on järgi võibolla 35%, kõik muu jääb vahemikku 82-91. a.
Masinat pole ma tegelikult veel siiamaani lõplikult sõitma pannud. Selles olen ma aga veendunud, et sõita temaga saab, proovisõitude tasemel :)
Kuue aastaga on elu palju kiiremaks muutunud ja kahjuks pole lõpetamiseks aega, teha on aga veel nii mõndagi.
Pilte erinevatest tööetappidest on suht vähe tollaal polnud digikat. Hetkel panen üles nii palju, kui sisse jõudsin skännida. Praegusest olukorrast ei ole üldse pilte, loodan paari päeva pärast üles riputada.
http://www.foto24.ee/album/8178