Saab 900 Aero T16, 1987, KT100
Postitatud: E Okt 29, 2007 21:20
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, mismoodi ma kunagi Saabi juurde jõudsin. Juhtus siis nii, et üks mu hea sõber ostis umbes 10 - 11 aastat tagasi endale ühe õnnetus seisus Saab 99. Ta kiskus selle pulkadeks, puhastas, keevitas, kruttis mutreid, värvis – ja lõpptulemuseks oli ilus tibukollane, kuldsete velgedega Saab 99. Juhuse tahtel sain mina selle auto roolis päris palju sõita ja niimoodi ta meeldima hakkaski.
Sellest ajast alates olen klassikalisi Saabe nähes alati kaela keeranud ja vaikselt mõelnud, et kunagi saan endale ka sellise. Kui pea 2 aastat (ongijubaniipaljuvä :o) tagasi oli vaja uus auto soetada, siis jäi pilk Saabide peale pidama ja nii tekkis maja ette 9-5. Armastus klassika vastu aga ei kadunud, vaid süvenes veelgi. Sellele aitasid kaasa loomulikult ka Aljoga ja Teageri iludused, mida vaadates suunurkadest hõbeketti jooksis :P. Kõik see oli seni, kuni…
…reedel, 12. oktoobril, ilmus Saabnetti müüki hõbedane Aeroklassik. Teemat vaadates käis peast nagu plõks läbi ja väikesed kuradikesed hakkasid vasaratega pähe taguma: „Sa pead selle auto saama, sa pead selle auto saama!“ Nägin kuulutust kell pool kaks öösel ja kuna auto omanik paistis foorumis olevat, otsustasin kohe tegutseda ja talle helistada. Minu õnneks mind keegi unesegasena pikalt ei saatnud ja rääkisime auto omanikuga pikad jutud maha. Olin nõus kohe järgmisel hommikul Tõrva lähedale autole järele minema, kuid omanik pidurdas mind sõnades, et tahab natukene veel erinevaid pakkumisi kaaluda ja vaadata. Esmaspäeval jõudsime siis lõpuks niikaugele, et lõime telefonitsi käed. Haarasin siis kaasa sõbra, kes muuseas polnud klassikutest eriti vaimustuses, ja panime peale tööpäeva lõppu Tõrva poole ajama – selge siht silme ees see iludus Tallinna tuua.
Pärast mõningast otsimist ja lootuse kaotamist kunagi kohale jõuda, leidsime lõpuks õige koha. Väike proovisõit ja auto põgus ülevaatus mind otsusest loobuma ei pannud, ning pärast lepingu sõlmimist ja raha ülekandmist asusime tagasiteele. Selle autoga oli isegi mõnusam sõita, kui ma arvatagi oskasin :D. Madal ja jäik vedru tegid kurviläbimised kiireks ja mõnusaks, turbo rebis autot arvestatava tõmbega edasi, väljalaskest tulev jõrin paitas kõrva – ühesõnaga oli kõik täiuslik :). Kuna saabiklubi liige peab arendama ja edendama saabismi levikut Eestis, siis otsustasin Mäo ristist alates sõbra rooli panna. Peale esimest kümmet kilomeetrit natukene ebalevat sõitu tundus, et ka sõber sai autoga sina peale ja edaspidi tundus ta nautivat kõike seda, mida turboklassik pakub. Vahepeal oli 9-5ga raske sabas püsida :P.
Tallinnasse jõudes viisime 9-5 mulle koju ja tahtsin siis ise klassiku rooli asuda, et ka sõber koju viia. Hakkasin juhiust lahti tõmbama, kui klaas alla keriti ja vaimustusest suurte silmadega küsiti, et kas ta võib ise veel natukene sõita (mäletate, ta ei arvanud enne klassikutest just kõige paremini :P).
Linnas klassikuga sõites on aga järgivaatavad pilgud garanteeritud, eriti kui veel mõne äkilisema liigutuse teed. Rahvale vist ei mahu pähe, et „selline“ auto võib „niimoodi“ edasi minna :P. Kõige parem oli muidugi üks BMW X5-ga vend (kui loed, siis tervitused), kes Seiklusjuttude parklas ligi astus ja arvas, et tegemist on väga laheda riistapuuga. Kuna tal plaanis teine auto naise jaoks ka peresse soetada, siis ta arvas, et see võiks olla tema arvates Saabi 9-3 OG mudel. Suunasin ta ka siia foorumisse, äkki saame saabihuvilistele lisa :).
Praegu olen autoga 2 nädalat sõitnud, korra ka Trionicu juures käinud, õli vahetanud ja teada saanud, et õlilekked on selle auto esimeseks probleemiks. Loomulikult hakkavad ka õõtsakinnitused vaikselt kere küljest lahti tulema ja tagaluugil on näha ka esimesed roosteplekid. Vana klassiku häda – ripplagi on eelmise omaniku poolt väga ilusti korda tehtud, selle eest talle suured tänud. Õlileketest veel niipalju, et keegi on paigaldanud autole isearetatud õlitorud, mis siis liitekohtadest vaikselt tilguvad. Lekete probleemi tahakski kõigepealt likvideerida, edasi asuks rooste kallale, tahaks talveks vähemalt roostetõrje tehtud saada, kui hästi läheb, jõuab võib-olla ka tõsisemalt roostega võidelda.
Natuke tehnilist inffi ka kilovatte on 129, mootori töömahtu 2,0, esmane registreerimisaeg 1987.
Panen siis mõned pildid ka:
Sellest ajast alates olen klassikalisi Saabe nähes alati kaela keeranud ja vaikselt mõelnud, et kunagi saan endale ka sellise. Kui pea 2 aastat (ongijubaniipaljuvä :o) tagasi oli vaja uus auto soetada, siis jäi pilk Saabide peale pidama ja nii tekkis maja ette 9-5. Armastus klassika vastu aga ei kadunud, vaid süvenes veelgi. Sellele aitasid kaasa loomulikult ka Aljoga ja Teageri iludused, mida vaadates suunurkadest hõbeketti jooksis :P. Kõik see oli seni, kuni…
…reedel, 12. oktoobril, ilmus Saabnetti müüki hõbedane Aeroklassik. Teemat vaadates käis peast nagu plõks läbi ja väikesed kuradikesed hakkasid vasaratega pähe taguma: „Sa pead selle auto saama, sa pead selle auto saama!“ Nägin kuulutust kell pool kaks öösel ja kuna auto omanik paistis foorumis olevat, otsustasin kohe tegutseda ja talle helistada. Minu õnneks mind keegi unesegasena pikalt ei saatnud ja rääkisime auto omanikuga pikad jutud maha. Olin nõus kohe järgmisel hommikul Tõrva lähedale autole järele minema, kuid omanik pidurdas mind sõnades, et tahab natukene veel erinevaid pakkumisi kaaluda ja vaadata. Esmaspäeval jõudsime siis lõpuks niikaugele, et lõime telefonitsi käed. Haarasin siis kaasa sõbra, kes muuseas polnud klassikutest eriti vaimustuses, ja panime peale tööpäeva lõppu Tõrva poole ajama – selge siht silme ees see iludus Tallinna tuua.
Pärast mõningast otsimist ja lootuse kaotamist kunagi kohale jõuda, leidsime lõpuks õige koha. Väike proovisõit ja auto põgus ülevaatus mind otsusest loobuma ei pannud, ning pärast lepingu sõlmimist ja raha ülekandmist asusime tagasiteele. Selle autoga oli isegi mõnusam sõita, kui ma arvatagi oskasin :D. Madal ja jäik vedru tegid kurviläbimised kiireks ja mõnusaks, turbo rebis autot arvestatava tõmbega edasi, väljalaskest tulev jõrin paitas kõrva – ühesõnaga oli kõik täiuslik :). Kuna saabiklubi liige peab arendama ja edendama saabismi levikut Eestis, siis otsustasin Mäo ristist alates sõbra rooli panna. Peale esimest kümmet kilomeetrit natukene ebalevat sõitu tundus, et ka sõber sai autoga sina peale ja edaspidi tundus ta nautivat kõike seda, mida turboklassik pakub. Vahepeal oli 9-5ga raske sabas püsida :P.
Tallinnasse jõudes viisime 9-5 mulle koju ja tahtsin siis ise klassiku rooli asuda, et ka sõber koju viia. Hakkasin juhiust lahti tõmbama, kui klaas alla keriti ja vaimustusest suurte silmadega küsiti, et kas ta võib ise veel natukene sõita (mäletate, ta ei arvanud enne klassikutest just kõige paremini :P).
Linnas klassikuga sõites on aga järgivaatavad pilgud garanteeritud, eriti kui veel mõne äkilisema liigutuse teed. Rahvale vist ei mahu pähe, et „selline“ auto võib „niimoodi“ edasi minna :P. Kõige parem oli muidugi üks BMW X5-ga vend (kui loed, siis tervitused), kes Seiklusjuttude parklas ligi astus ja arvas, et tegemist on väga laheda riistapuuga. Kuna tal plaanis teine auto naise jaoks ka peresse soetada, siis ta arvas, et see võiks olla tema arvates Saabi 9-3 OG mudel. Suunasin ta ka siia foorumisse, äkki saame saabihuvilistele lisa :).
Praegu olen autoga 2 nädalat sõitnud, korra ka Trionicu juures käinud, õli vahetanud ja teada saanud, et õlilekked on selle auto esimeseks probleemiks. Loomulikult hakkavad ka õõtsakinnitused vaikselt kere küljest lahti tulema ja tagaluugil on näha ka esimesed roosteplekid. Vana klassiku häda – ripplagi on eelmise omaniku poolt väga ilusti korda tehtud, selle eest talle suured tänud. Õlileketest veel niipalju, et keegi on paigaldanud autole isearetatud õlitorud, mis siis liitekohtadest vaikselt tilguvad. Lekete probleemi tahakski kõigepealt likvideerida, edasi asuks rooste kallale, tahaks talveks vähemalt roostetõrje tehtud saada, kui hästi läheb, jõuab võib-olla ka tõsisemalt roostega võidelda.
Natuke tehnilist inffi ka kilovatte on 129, mootori töömahtu 2,0, esmane registreerimisaeg 1987.
Panen siis mõned pildid ka:
hea valiku tegid!