See jutt oli algselt mõeldud müügiguulutusena, mis kogemata liiga pikaks venis. Aga ei hakka teksti muutma, kui lugupeetud lugejad vaatavad mööda sõnast "müüa" ning asendavad fraasi "oli plaanis" olevikuvormi, peaks meie seiklustest pildi ette saama küll.
Panen müüki oma kauaaegse kallima, Saab 900 Turbo R-i. Põhjuseks purunenud käigukast. Ma ei tea, palju kasutatud kast järelturul maksab, ilmselt mitte väga palju. Üks kiire guugeldus näitas, et keegi Ida-Virumaa proua müütab jupikaupa oma NG-d ja tema käikari hind oli näiteks 50 EURi. Pluss demontaaž Jõhvis, transport ja paigaldus. Kindlasti ei saa siit turu keskmist võtta, aga ma ei usu, et selle operatsiooni hind üle 500 EURi kerib. Kogu autole kulunu juures oleks see vaid järjekordne tilk merre.
Minu omaks sai ta 2005 aasta sügisõhtul Rimi parklas. Jalutasin vihmas ja pimedas tiiru ümber auto, tegin kiire proovisõidu ja lõime käed. Turbotõmme oli ebareaalne, kõik muud variandid kukkusid tahaplaanile. Olin teise silmaga E36 kupeesid piilunud, need ununesid kohe, kui föön puhuma hakkas. BMW 325 muidugi võidab nii paigaltkiirendusel kui ka ringrajal, aga vabalthingav on ikka... no saate aru küll. Veidi pärast seda anti mulle ametiauto ning tehti ülesandeks igal aastal umbes 60-70 tuhande kilomeetri ulatuses Eestimaa teedega tutvuda. Umbes poole elust veedan ma komandeeringutes ja Saab jäi pühapäevaautoks. Minu käes on üheksa aastaga läbisõitu kogunenud umbes 90 000 km, 10 000 km aastas (praegune läbisõit: 296 000). Selle aja jooksul on vahetatud lugematul hulgal juppe. Kõik suuremad ja keerulisemad tööd on teinud Saab-Anti, käepärast kiirremonti olen teostanud kodus kruusaplatsi peal.
Vahetatud osad:
Minu kasutusaja jooksul ei ole vahetatud ega remonditud tagavedrustust (v.a. mõned puksid) ja roolilatti. DI on ka uskumatul kombel vist sama vana, kui auto. Üldiselt hakkab ring peale saama. Turbo on vahetatud 2007 aastal (ls 222 000), ketid 2008 (ls 236 000). Roolivõimupump, kütusepump, veepump, genekas, esisilla puksid ja liigendid, esivedrustus, käiguhoovastik…. Kui kindalaegas lahti teha, lendavad arved mööda salongi laiali. Ega sinna muud rohkem mahugi. Eelmisel kevadel (ls 287 000) tehti Saabi-Anti juures mootoriremont: rõngad-saaled-tihendid, plokikaane lihvimine, väntvõlli lihvimine, veepump, sidur…. Sissesõit madalatel pööretel oli nii-ii vaevaline, elu pikimad 3000km. Võtsin lihtsalt õhtuti auto ja sõitsin mööda Tallinna lähimaanteid niikaua, kuni uni peal tuli. Mootor sai väga hea, küttekulu langes paar liitrit ja käib nii, nagu käima peab. Kohe üldse ei tahaks seda Saabi-Anti poiste higi ja vaeva metallipressi alla saata.
Põhjus:
Käikar on katki
Kurvaks ei tee see, et ta lagunes, vaid kuidas ta seda tegi. Ma ei kaalunud kunagi auto müümist, arvasin, et kihutan temaga seni, kuni keret on. Kui tungraud läbi põranda vajub, teen pai ja viin Kuusakoskisse. Läinud detsembris talverehve alla pannes tundsin, et parem esiratas loksub. Viisin Saabi-Antile ja pakkusin, et laager. Selgus, et veovõll tahab vahetust. Kogu talve oodati ja telliti vajalikku juppi (ikka kasutatud, uus pidi maksma auto hinna), aprilli lõpus leiti sobiv. Neli ja pool kuud… vähemalt naastud ei kulunud. Sõitsin töökojast koju ja sealt otse rehvivahetusse. Ilm oli ilus, aken oli all, järjekordne 200-EUR-ine arve lebas kõrvalistmel ning küljepeeglist vaatas vastu meelekindlus. Tõotas tulla ilus suvi, mai lõpus terendab Opentrack. Poolkiirel käiguvahetusel esimeselt teisele (noor inimene, noh) käis pauk, kastist kostis ragin ja kang vajus viltu. Ahastades üritasin siiski ristmikult ära sõita, kuid midagi kiilus ja sidurisuitsu saatel sulgesin reedesel tipptunnil Hiiu raudteeülesõidu ristmiku. Õnneks sõitis minu taga hea sõber ja kolleeg, kes mu sealt koju vedas. Pukseerimisautot enda ette juhatades ja liiklust reguleerides sõitis mööda ka üks NG, kelle juht mulle kaastundlikult noogutas… Ma ei ole rohkem asja vaadanud, kui et mootoriruumi all põhjas on näha laialilennanud õli ja põhjakatte vahelt sain kätte parempoolse pooltelje sisemise kaitsekummi jäänused. Sellesama, mida vahetati. Ilmselt on ka võll taas kasutuskõlbmatu. Aeg ongi peamine põhjus, miks ma autot müün. Või noh, üritan müüa. Ma ei saa jälle pool aastat oodata, asfalt kutsub. Ja lisaks ma olen solvunud, ikka hingepõhjani. Ma ei pane pahaks, kui ta paar korda aastas mõne lõdviku puruks lööb. Ma naersin, kui eelmisel aastal lõpetas ilma igasuguse ettehoiatuseta töö bensiinipump: Võru taga Läti piiri ääres, möödasõidul ühe EVO sabas teel driftivõistlusele. Elu pikim pukseerimine. Aga rohkem ma ei jaksa, kahe neljakuuse remondisessiooni vahel peab saama läbida üle kolmekümne kilomeetri.
Eksterjöör ehk aero:
Olen teda alati remontinud-ehitanud endale, järgides nõuka-aja mehhanisaatorite põhimõtet: kui töötab, ära sega ning mis kiirust maha ei võta, on ebaoluline. Aastaid ühe silmaga Eesti drifti arengut jälgides on saanud veel selgeks, et kui välimus on teisejärguline, saab välimus kõige parem. Ning et peaaegu kõike saab remontida nipukate ja mäkaiveri teibiga. Kaabliklambrid kaunistavad kähriku poolt tekitatud arme esispoileril ja hoiavad paigal võimendit kõrvalistuja tooli all. Numbrite kinnitamiseks pidi ostma eraldi valgeid suuri nipukaid, jube kallid olid. Teibiga on remonditud juhiistme küljepadi ja keretihend vasaku tagaakna kohal. Mõlemad on juba aastaid nii, ma isegi ei märka enam, et midagi valesti on. Kereteipi peab aastas korra vahetama, see käib mul kevadhoolduse juurde. Üksvahe roostetasid tiivad, lasin neid puhastada ja värvida-hajutada. Kaks kevadet järjest, siis jättis järgi. Võib-olla on see seotud soola kogusega meie maanteedel, ei tea. Ukse ääri tegin loomulikult ise traatharja, liivapaberi ja spreiga. Oli plaanis see kevad uuesti teha…. Erinevad pruudid on kõik mälestuseks mõne kriimu plastosade peale jätnud: nii stangenurkadele kui ka numbrimärkidele. Eestvaate focus point on roosa pukseermiskonks. Ükskord maantee ääres konksu läbi viltuse stange pusides katkes kannatus ja nüüd on juurdepääs kerekeermele taskunoaga vabamaks tehtud. Aga kiirust see maha ei võta. Keevitaja ütles ammu, et summuti koosneb peamiselt roostest ja kukub kohe ära. Tükk aega olen oodanud, aga püsib koos see rooste. Suka vahetus toimub muidugi kord aastas, üks pütt ripub päris madalal. Väljalase on tehases pandud jäme, äkki 2.5“, ei tea täpselt, aga hääl on väga usutav. Samuti on R-l tehasest 17x7,5 valuveljed. Talvekad on kõige prostamad 15“ plekid, Omega omad ja Saabi ilukilpidega, millest kolm on pragudega. Aga püsivad küljes. Pidurisuport mahub vahele paarimillimeetrise varuga. Peale katsetusi ja kõrvalehüppeid erinevate rehvimõõtudega (mille sisse mahub ka nii madala profiiliga 15“ valuvelg, et spidomeeter valetas kiiruse 110 km/h 140-ks) tulin tagasi vanade heade tehasevelgede juurde, kuhu peale sättisin 215/45/R17 rehvid. Kui sobib Toyota GT-le, sobib ka minule. Laiemaga on juba imelik keerata. Veljed, loomulikult, on ainult sirgendatud, ilma igasuguste kulutusteta liigsele esteetikale. Äärekiviarmid kaunistavad ratast.
Interjöör:
Istmed on ülimugavad. Kui taastada, siis ka ülikallid. Recaro-logodega must nahk, külgtoed on nii kõrged, et kõhna naist ei ole roolis nähagi. Mul sõber kurdab, et tal hakkab pikal sõidul selg valutama, aga mina, lühike inimene, sobin sinna sisse nagu….. igaüks lõpetab lause ise. Juhiiste on remonditud stiilse musta toruteibiga. Armatuuri kaunistab tehase poolt pandud carbon-imitatsioon ,allakukkuvat laepolstrit on siit-sealt servadest turgutatud klambripüstoliga. Peale erinevate audiolahenduste katsetamist asub armatuuris aftermarketi makk (esimene USB-auguga raadio, mis Noores Tehnikus müügile tuli) ja tooli all sillas 2x100W võimendi, mis toidab ustes olevaid kõlareid. Dashi-augud on tühjad ning taga on uued ovaalid, mis on otse maki taga ja sõidu ajal maha keeratud. Maki kohal on üks natuke liiga suur lüliti, kust võimendi tööle läheb. Et oleks Fast&Furious ja et aku seistes tühjaks ei saaks. Uksekõlarite install oli üks esimesi asju, mis ma noore autoomanikuna ette võtsin. Kasutasin põhiliselt jõudu ja saagi. Üks väheseid asju, mida ma mõtlen, et oleks võinud teisiti teha, aga kusagilt pidi ju alustama.
Performance:
Kw on jätkuvalt 136 ja ma kahtlustan, et enamus on alles. Mootor värskelt remonditud, turbo suhteliselt uus, vaakumvoolikud on hiljuti vahetatud. Kährik (rahu tema põrmule) jättis IC-le väikese mõlgi, võimsusekadu ma ei täheldanud, ilmselt on tihe edasi. BPC-d on paar korda vahetatud, praegune toimetab kenasti. Eelmine kevad eemaldati kliimaseadme pump ja rihm asendati lühemaga: kui aastaid tagasi purunes neljandal korral mingi külma-aine toru ja freooni mulle pahinal salongi puhus, loobusin ACC remondist. Eelmised kolm toru maksid tuhat krooni tükk, ilmselt tehakse neid kullast. Talvel temast niikuinii puudust ei tunne ja suvel on mul reeglina vent väljas ja aken lahti. Teine pool plaanist oli teha ruumi Cross-flow IC-le. Ma ei tea, kas ta jõudu juurde tekitab, aga lahe näeb välja küll. Turbo on jätkuvalt Garrett, õhufilter on omal kohal karbis ja kat on kõhu all.
Handling:
…on pehmelt öeldes omapärane. Üks esiamort väsis ja koos amortidega otsustasin välja vahetada ka esimesed vedrud. Tehasest olid R-le alla pandud originaal õliamordid ja nende ümber ülipaksust materjalist vedrud. Robustselt jäigad, kõigest paari keeruga. Kuna tagasild väsimuse märke ei ilmutanud, läks remonti ainult esisild. Tellisin omale kõige odavamad tuuningvedrud (kogu ring muidugi, tagumised on garaažikapis)- H&R punased ja ühe paari KYBi gaasikad. Pettumus karpi avades oli suur, sest punane vedru oli tegelikult musta värvi ning karbi põhjas oli vabandav kiri, mis selgitas, et enamus inimesi tahab oma tuuningut TÜV-meeste eest salajas hoida ja seetõttu on vedru värv vähem silmatorkav. Lollakad… Aga seade on nüüd selline, et esisild on pehmem kui tagasild, kõrgem õnneks ei ole. Tänavasõidul ei saa midagi aru, maanteel mööda süstides ka mitte. Aga tänavalt maha sõites hakkab juhtuma: jäärajal on temaga huvitav sõita: esiosal on jubedalt pidamist (Vallai prott 15“, maanteel undab, kui pöörane) ja tagaosa läheb kohe libisema, kui kurvis pidurdada. Täiesti ennetatav ja lollikindel. Ta ongi selline naljakas pill: mitte väga kiire, aga see-eest halvasti juhitav :)Aga lollikindel, ta ei üllata sind ebameeldivalt. Raske nina ning pehmem esivedrustus hoiab ilmselt naastud kiirendusel ilusti maas ja kurve võtta on lihtne: puutu korra pidurit või lase gaas maha ja jäik tagaosa hakkab kohe ninast ettepoole liikuma. Bemarid sõitsid hirmuga kahele poole hange, kui Saab tagant lähenes, Quattrol püsis ilusti sabas. Pärnu ringraja tagumises flat-out kurvis aga on auto pehmelt öeldes ebastabiilne. Kuna üks rehvipaar niikuinii hädast vahetust tahab, mõtlesin ette proovida nõka madalama profiiliga rehvi, äkki toob nina natuke rohkem maale lähemale ilma ebasoovitavate kõrvalmõjudeta… Loll õpib ju oma vigadest ja probleemi tõese põhjusega tegelemine oleks liiga praktiline ja ebahuvitav. Auto24 ringil saingi käia vaid korra, eks seal see pooltelg ka paugu sai… Aga ringiajaga 1.43 auhinnatu eelviimane koht, võites veenvalt Mazda MX-5-te. Tuska tegid Type R-d, kes sõitsid 1.39-t, jube kiired aparaadid on need…
Väga oluline! –esisilla kokkupanemisel õnnestus üle keerata vasaku õõtsa kerekinnituse poolne vint. Internet lahti, põrandavaip pedaalide alt na....ui, puur käima ja auk keresse. Ajutiselt keerasin poldile otsa Ereliukase rattamutri, mille sahtlist leidsin. Originaal fikseerib, ülemine kinnitab. Ajutine lahendus püsib juba paar hooaega, poolraam ei liigu. Kui töötab, ei tohi segada.
So this was my Saab story, kahju ainult, et ootamatu ja õnnetu lõpuga.
Vabandan, jõudsin ise unustada, et tegemist on müügikuulutusega. Kõike seda läbi kirjutades meenus nii palju mälestusi…
Hind 600 EURi, ümberregistreerimine ostja kulul, pukseerimisega võin aidata. Võtke ära enne kui ümber mõtlen! Talverattad on ka jätkuvalt pagasis: roostes Opeli 15“plekid kodumaiste protitud naastudega, sõitnud kaks kuud üle-eelmisel talvel, tõsised bimmer-eater`id. Ma ei pane teda Auto24-a üles, pole vist mõtet. Ilma selle tragikoomilise-eneseiroonilise jututa on ta normaalsete inimeste jaoks lihtsalt üks ülehinnatud romu.
Komplektselt peab minema, ei taha teda hoovinurka juppidena lagunema jätta. Ja palun siis hästi palju täiendavaid küsimusi ja kommentaare siia teemasse, et ikka tipus püsiks.
Ott
56455063
tasajatargutades@gmail.com
