Lahtiseletatult oli lugu järgmine.
Käisime nädalavahetusel Võrumaal, mis oli Plörtsu jaoks teine pikem ja esimene kruusateid hõlmav sõit pärast talve. Juba kohale jõudmisel tundus, et Plörtsu hääl on muutunud kuidagi plörisevamaks, arutlesime, et ilmselt tuleb koju jõudes ikka karpa üle vaadata ja puhastada. Jätsin siis esmaspäeval Ryhkija Pokumaale ja asusin ise tagasiteele - ja mida kilomeeter edasi, seda hullemaks Plörtsu hääl muutus. Mõte, et ma peaksin ilma tarkde raamatute abita kusagil teeveeres ja, väga tumedate pilvede järgi otsustades, peagi algavas vihmas karburaatoriga mässama hakkama, tundus mulle väga kahtlane - pea kindel viis, kuidas teele jääda. Nii ma siis ei avanud isegi mitte kapoti kaant


Ühelt poolt oli leegitoru väljalaskekollektori küljest täiesti lahti (ja et mitte mainimata jätta - eks teise poole poltegi andis kõvemini kinni keerata), õnneks polnud ära kadunud ei leegitoru ja kollektori vahele käiv junnkärakas (misiganes selle õige nimi on), ei kumbki polt ega isegi mitte seib. Nojah - sügisel sai ju sumps täielikult ära vahetatud... Oleksin ma hingest osanud sellist asja arvata, oleksin juba teel kapoti lahti teinud ja probleemi kõrvaldanud, aga... Siit moraal
