Tuli mõte, et võiks enda klassikust ka teema teha, hea endalgi järge pidada mida ja millal tehtud sai.
Eellugu. Mulle algselt triikrauda meenutav vana generatsiooni 900 jäi silma juba varajasest lapsepõlvest kui sugulasel oli 5D klassik. Aeg läks edasi ja minu huvid koondusid pigem vanade mootorrataste peale kuni 2011. aastal avastasin Saab 900 enda jaoks uuesti. Kui juba vanatehnika pisik sees, siis peab auto ka „vana“ olema. Oli juba piisavalt ressurssi kogutud ja aeg küps päris enda esimeseks autoks (load aastast 2009).
Loomulikult tahtsin endale Aero/SPG varianti, äärmisel juhul vähemalt turbokat, kuid kiirelt sai selgeks, et selliseid korralikke väga ei liigu ning isegi kui liigub, siis hinnaklass on midagi muud. Ca aasta aega pidevalt Soome ja Rootsi automüügiportaale kammimist erilisi pärleid ei andnud kuni 2013. aasta suve lõpus ilmus Nettiauto’sse üks väliselt ja sisult väga kobe 900i. Kiire kõne Soome sugulasele, kes autot vaatama läks ja lõpuks ka ära ostis. Mõeldud-tehtud ja mõne nädala pärast nägin autot juba Viljandi MNT büroo ees. Mäletan veel, et ülevaataja porises autot uurides, et see on ju rikka inimese auto (st bensuröövel). Järgnes külaskäik kindlustusse kus üllatati ~180€-se „kingitusega“ 12-ks kuuks. Minust sai konkreetse isendi neljas omanik. Esimesse otsa jäid algne omanik, vahendaja ja minu sugulane, kes autogi Eestisse tõi.
Üks esimene pilt uue autoga seenelkäigust:
Autost lähemalt. Tegu 1989. aasta alguse vabalthingava manuaalkastiga Saab 900-ga, mootoriks kõrgeima surveastmega kuueteistkümneklapiline B202i, ilma katalüsaatorita ja seega kilovatte kokku 98. Mootorijuhtimise eest hoolitseb Bosch LH 2.4. Autol erilisi lisasid peale roolivõimu ja hästi säilinud heleda nahksisu pole. Ju pandi siis kogu raha sisu alla. Iseloomu lisab ka ripplagi või hellitavalt „baldahhiin“. Auto oli säilinud täielikult originaalina ning läbisõitu oli ostmise asjaks kogunenud 203 000 km. Kaasa tulid autoga veel originaalstereo ja naelrehvid plekkvelgedel (ka originaalid). Suverehvid olid autol all koos Saab 9000-e „Soft spoke“ võluvelgedel. Autot oli viimase 10 aasta jooksul minimaalselt kasutatud ja talvel sõidetud polnud. Rohked männiokkad kõikvõimalikes kohtades viitasid sellele, et auto oli ka väljas seisnud. Autole oli tehase poolt tehtud korralik korrosioonitõrje kerevahaga, mida oldi ka aeg-ajalt uuendanud. Põhja alla nagu ikka oli saanud kivikaitse. Mina võtsin nõuks autot talvel kasutada, kuna seisval autol pole minu jaoks väärtust ning korralik korrosioonikaitse lisas kindlust. Ütleme, et ühendasin hobi ja igapäeva.
Esimesel sõidul sai juba selgeks auto iseloom, sidur vajus pika peale „läbi“. Mõne nädala pärast järgnes sellele siduri peasilindri puhastus ja mansettide vahetus, mis probleemi ka lahendas. Sisse sai ka uus jahutusvedelik. Sügisel sai autot pestud ja muidu koristatud, tegin enda jaoks mõne pildid, millest üks kogemata Saabiklubi fotokonkursile sattus ja lõpuks oktoobrikuu kaanestaariks sai. Vast tuleb tuttav. Tartu kandi Saablased teavad seda autot ühistelt dünoõhtutelt.
Samal, 2013. aasta sügisel said ette uued ja sirged pidurikettad ning kogu klotsiring vahetatud. Oktoobril läks lisaks veel vasakpoolne stabilisaatorivarda otsapuks, sest vana õnnestus Viljandi „headel“ tänavatel kaevuluugi lohust läbi sõites ära murda. Vana oli Saabi kirjadega tehase praak (keevisõmblus oli õigest kohast vähe mööda jooksnud). Õlilekke kõrvaldamine päädis klapikambrikaane tihendi ja õlipumba O-rõnga vahetusega. Sai vahetatud ka parema pooltelje kattekumm. Detsembris 2013 sai esmakordselt Eestis ülevaatusel käidus. Valisin meelega rangema koha, et saada aimu kui heas seisus auto veermik tegelikult on. Ülevaatusel leiti ainult kaks pisiviga – üks külgmine suunatuli oli otsustanud teel ülevaatuspunkti pirni läbi põletada ja hiljuti paigaldatud kattekumm oli otsustanud end lahti suruda.
Pildile on sattunud mu mõlemad hobid
![Wink ;)](./images/smilies/icon_e_wink.gif)
2014 aasta kevadel avastasin väikse roostemulli tagumise küljeliistu alt. See sai kiirelt likvideeritud, keevitamist ei vajanud. Juulis 2014 sai tehtud õlivahetus – mootorisse Valvoline MaxLife 10W-40 ja käigukasti Addinol EcoSynth 10-40W, mille valikuga ma ausalt öeldes rahul pole. Suvel mässasin kõverate lamellidega sidurikorvi, mis ~3000 km enne auto minu kätte jõudmist oli kogu komplektina vahetatud. Õnnestus saada üks lõpukorral, kuid sirgete lamellidega sidurikorv, mis ka külge sai (tänud Janek’ile Võhmast). Sügisel 2014 sai ostetud uus Varta Silver Dynamic aku ning kobrutama hakanud jalgealustel 10x10 cm suurused lapid poolraamide kohalt vahetatud. Novembris lasin tuttaval teha korraliku korrosioonitõrje Teroson HV400-ga.
Siia üks pilt möödunud talvest, Saab mini-Toppolaga
![Very Happy :D](./images/smilies/icon_e_biggrin.gif)
13.03.2015 oli väike juubel - 222 222 km sai Saabil sõidetud.
2015. aasta märtsi lõpul sai käidud teist korda Eestis ülevaatusel ja selgus, et auto on sama heas seisus kui 2 aastat tagasi (aastane läbisõit 23t km kanti). Soovitati jälgida pisikest lõtku paremas välimises stabikavarda puksis. Ainukeseks veaks oli hiljem märgitud mõra esiklaasis, mille avastasin pärast internetist andmeid vaadates.
Aprillis ostsin uue Sachs’i sidurikomplekti ja SKF-i survelaagri, mis ka kohe külge said. Mõne nädala pärast sai kapoti peale ka uus OEM embleem. Suverehvid läksid juba alla 15“ Aero velgedel.
Viimase asjana vahetasin 24.04 ära süüteküünlad (NGK BCP5ES) ja kõrgepingejuhtmed. Juhtmete leidmisega oli omaette teema, sest 88.-89. aastal viidi korraks süütepool paremale küljele (muidu ninas, radiaatori kohal). Lõpuks võtsin Bosch SiliconPower’i komplekti ja juhtme süütepoolist jagajasse ostsin universaalse.
Esimeseks postituseks vast aitab.