Peale esimise saabikese nukrat ja endast kõike andnud lõppu, sai selgeks, et kuna tegemist on siiski pereautoga millega vaja pikki vahemaid katta ja vedada suurt hulka eluks vajalikku kola, siis veelkord Saab 9000 ja mitte midagi muud. Ja sedapuhku teadsime täpselt mida me tegelikult vajame: sedaankeret mahukuse tõttu (kui aus olla siis võrreldes laugpäraga ka soliidsema välimuse pärast), nahksisu mugavuse ja praktilisuse pärast (näiteks on libe ja kergesti hooldatav - probleemid sulanud jäätise, šokolaadiga...), automaatkast endastmõistetavalt, 2,3 FPT ressursi poolest ja värv ei tohtinud valge ega punane olla. Terve Rootsi peale leidus selliseid masinaid minimaalselt (vist tervelt 5), sobivasse hinnaklassi mahtusid neist 3. Ühe omanik hakkas pipardama kuuldes Eesti nime, teisel oli 9 aasta jooksul 11 omanikku. Seega osta tuli põrsast kotis. Müüja ütles et heas seisundis masin, kohapeal Trollhattanis selgus, et midagi undas veidi, aga vähemalt lasti hinda veelgi alla.
Trionicu detailse ülevaatuse tulemusel tekkis tervelt kolmest punktist koosnev probleemide nimekiri (eelmisel autol oli nimekiri ikka märgatavalt pikem).
Vaatamata nimekirja olematule pikkusele on nüüdseks aastaga siiski päris palju kulumaterjale tulnud välja vahetada või ennetavalt kapitaalselt remontida - DI, saaled (igaks juhuks), klapisääretihendid, massijuhtmed :wall:, turbo (kord peale manuaalse rõhuregulaatori paigaldamist, kord reduktsioonklapi kinnikiilumise tõttu, kord nominaalist 2x kõrgema rõhuga sõitmise pärast), amordid (aega läks kahel mehel 10 tundi, see on Rootsis elanud auto pahupool), käigukasti õlipump (see oligi see mille undamist kuulsin), ketid, hüdropadjad, kogu väljalase jne jne. Et ühte ja sama piirkonda mitte mitu korda lammutada, sai üle käidud enamgi kui hädapärast tarvis oleks. Eesmärk on et masin meid nii mõnegi muretu aastakese teeniks. Kuigi, kui päris aus olla, hakkab see pidev kulumaterjalide vahetamine närvidele käima (järge ootavad klapisääre tihendid, kütuse pump, miski mis mootori kerget rahutust põhjustab, rattalaagrid...).
Praeguseks on lisatud toonklaasid pisipere huvides, ca 10 ruutmeetrit villa laiali laotatud/armatuurlauda sisse topitud (nüüd on selgelt kuulda et müra tuleb ustest ja tagasilla lähedusest), wastegatele lisavedrud külge väänatud (et turbo toodang madalatel pööretel kaotsi ei läheks), käsitsi seatav ülelaaderõhu regulaator ehitatud (MBPC), MAP sensorile fuel cut off defender vahele pandud (et vältida neid pea infarkti tekitavaid ja turbot hävitavaid sissepritse väljalülitamisest tekkivaid lööke), esimestesse suunatuledesse tagurdamise tuled pandud (et tagurdamisel ninaga mitte vastu posti keerata), polüuretaanpuksid õõtshoobades (powerflex) jne. jne.
Kindlasti peab edasi ütlema tänud pereliikmetele, kes mind ikka veel aktsepteerivad ja Trionicule vaevanägemise eest.
Aga miks üldse Saab 9000? Nagu tavaline ainult audit autoks pidav eestlane oli minugi silmis Saab üks täiesti mõtetu ja kole auto. Arvamus muutus kui automaatkastiga masinat asusime otsima. Üks väga tähtis punkt oli vargakindlus, et auto ei tohi olla varaste seas popp, jäid kohe kõrvale 4 tuntud euroopa brandi. Järgmine tähtis punkt oli et täislastis auto peab jaksama Tartu-Tallinn maanteel tihedalt üksteise sabas sõitvast rekkakolonnist mööda sõita. Saab 9000 oli üks vähestest arvestatavatest võimalustest seetõttu. Enamus tootjaid ei suuda kuidagi sobitada automaatkasti töötama ilma et erksus hävineks. 900NG jäi meie vajaduste tarbeks väikseks, 9-5 vaatamata oma parimale sobivusele liialt kalliks. Peale mitut proovimist, hakkas tonnise sisu kui välimus suisa meeldima ja nii need silmaklapid tekkisidki. Kindlasti olid tähtsaks mõjuriks ostule eelnenud Trionicu põhjalikud soovitused ja kommentaarid. Käisin ta juuures järelaitamistunde võtmas et veenduda Saabi, kui sellise, kõlbulikuses.
Kokkuvõtteks, põhilised tonnise plussid minu jaoks on: ise järgiproovitud turvalisus, auto ruumikus, tagaistujal on piisavalt jalgade ruumi (mida ei ole tihtipeale märgatavalt suurematel autotelgi), häirivalt suure ja jalaruumi raiskava kesktunneli puudumine ja loomulikult turbomootori/automaatkasti koostöö, koos sellest tuleneva suutlikusega.
Miinused: Kus on need Saabilikud kiiksuga elemendid? Turbomootor on ainuke esindatud saabism.
Puudub veojõu kontroll (no ei meeldi mulle rehvide mõtetu põletamine, mis on aga väga kerge tekkima), bensiinikulu (üle viie liitri linnas on ikka liig mis liig), salongimüra (tõsi 900NG-l ja kõikidel 9-3-del on müra veelgi valjem aga selle vastu aitas 3 pakki pigimatte ja 10ruutmeetrit villla) ja 4-silindrilise mootori vibra ning süütelukk on vales kohas. Norida võiks õige pisut juhikoha ergonoomikaga, kõik oleks justkui suurepärane aga pikal sõidul ei taha ükski istumisasend ideaalne olla. Tunnet mõjutab kindlasti ka mu selja mitte just kõige parem tehniline seisund. Rool on madalal või hoopis iste liiga kõrgel, istme profiil ja piiratud reguleerimisvõimalused sunnivad päris tihti uut isteasendit otsima jne. Nii 900NG, 9-3 ja 9-5 on selles osas väga suur samm edasi. 9000 Aero istmetega puudub pika sõidu kogemus aga nad tunuduvad võrratult etemad kui tavalised.
Aga ikkagi - plussid ja miinused on parajalt tasakaalus.
Helesinine pidupäev! Pestud ja kammitud!
Karm reaalsus! Pere ja neile eluks vajalik laiali laotatud. Alles jäeti suland šokolaad, ohtralt saiapuru, palju muda ja osavalt ära peidetud kanakont.
)
