Mul see autoteema viimasel ajal pigem pildialbumiks kujunenud, teen siis väikse kokkuvõtte ka selleaastasest (ja veelgi pikemast) Saabitripist. Siin foorumis on road-trippijaid veelgi, ehk kedagi huvitab. Kõhklesin muide seekord, kas 15-aastat vana autoga ikka tasub nii hullu panna.... enne sõitu nägin ka mingit õudukat vist, kuidas auto kuhugi pimeda Balkani tee äärde ära sureb. Tegin siis kõik selleks, et seda ei juhtuks - laenutasin uue originaal-DI pagassi kaasa ja panin uue CPS'i vana asemele - et jumala eest kuhugi tee äärde ei jääks. Vana CPS oli ka pagassis kaasas.
8. juulil panime siis Viimsis A-rühmaga joonele ja start!
Esimene peatus oli Võrumaal ühel metsafestivalil, kus plaate mängisin ja järgmisel päeval ületasime piiri ka kuskil sealkandis. Vahelduse mõttes sai kulgetud seekord piki Läti ja Leedu idapoolseid piirkondi. Eredalt on meelde jäänud üks totaalselt <b>[Censored]</b>ed-up kruusatee Daugavpilsi juures, kust enam tagasi ei viitsinud keerata ja karistuseks saime palju-palju kilomeetreid mööda treppis sopast kruusateed 20km/h kiirusega.
See pilt oli vist tehtud enne sopateed:
Poolas sai külastatud pidevalt üle uudisekünnise olnud hävimisohus Bielowieza ürgmetsi Valgevene piiri ääres ja viimaseid Euroopa piisoneid. Sealt edasi oli eesmärgiks Poola ja Tšehhi võimalikult kiiresti seljataha jätta. Vahepeatused olid Lodzis, Olomoucis ja Viinis, kus läks üks terve päev ära. 13. juuliks maandusime Austria Alpides Hallstatt linnakese lähedal.
No see on alles kant. Aga samas on see Hallstatt ka veits liiga busy turistimeka. Linnas oli mega ummik, isegi tanklasse ei saanud pikemalt peatuma jääda. Lõpuks ei õnnestunudki autot kuhugi parkida, et mäetipus ära käia. Jätsime Hallstatti sinnapaika ja selle asemel võtsime suuna Itaaliale. "Juhuslikult" jäi teepeale ette ka Euroopa üks põnevamaid autoteid: Grossglockner Hochalpenstrasse. EDIT: tegemist Austria kõrgeima kõvakattega mountain-pass'iga, ütleb Wiki.
Soovitan soojalt! Enne reisi sai veidi uuritud, milline kuulsatest autoentusiastide teedest teele ette võib jääda. Ei jäänud ei Stelvio pass Itaalias ega Transfagarasan Rumeenias. Aga see Hochalpenstrasse oli iga kilti väärt ja kindlasti reisi üheks tipphetkeks. Jääb vaid ette kujutada, mis vaated oleks olnud, kui mäeaheliku tipus poleks pilved vaadet blokeerinud. Samas oli pilves sõit ka muidugi meeldejääv.
Kõrgeim punkt oli 2571 m, sooja ülal vaid +6 kraadi ja nägi ühe korraliku juulikuu lume ka ära.
Uurisin eelnevalt ka mägitee-sõidu kohta, mis võiks autole ohtu valmistada. Eks see alla tulles pidurdamine oli kõige suurem valupunkt, nagu arvati võis. Saabi mootorile mäest ülesronimine erilisi raskusi ei valmistanud. Alla tulles kasutasin flappy-paddle-gearboxi võimalusi niipalju kui sai, et mootoriga pidurdada, aga sellest hoolimata said pidurid palju vatti - mingi hetk tossasid konkreetselt. Eks siis oligi põhjust tihedaid peatusi teha ja ümbritsevat pildistada.
Suundusime mingit väiksemat teed pidi Itaalia poole ja ööpimeduses ületasime piiri, mis oli ka kuskil täiesti mägede rüpes. Jube põnev sõitmine oli seal pimedas sinka-vonka, muud liiklust praktiliselt ei olnud.
Pärast Itaalia Alpides ööbimist käisime ka Veneetsias ära. Autoga kahjuks sinna ei saanud. :red: Olid ummikud taas ja mingist punktist liikluspolitsei edasi ei lasknud, kui ei olnud Veneetsia külje alla parkimist bronnitud. Auto sai jäetud mandrile Mestre parkimismajja ja Veneetsias ära käidud rongiga.
Edasi kulges tee läbi Sloveenia Horvaatiasse, sai läbi käidud Rovinj, Pula ja siis edasi piki Aadria rivierat allapoole lõunasse. Kohalikke uudiseid ei lugenud ja Eesti uudistekünnist need asjad eriti ei ületanud, nii et Spliti lähistele jõudes oli üllatus suur, kui sattusime suurtele metsatulekahjudele otse linna kõrval:
Kiirtee kiirus oli piiratud 40-ni tossu tõttu ja ühest kohast läks tee märatseva tule kõrvalt mööda. Sai nähtud oma silmaga põlevaid puid ja tuletõrjujaid aktsioonis. Splitti jõudes oli linn suitsuvinest sinine ja bookitud hotelli adminn oli sunnitud enne meie saabumist töö juurest koju minema, mis asus suht tule lähedal. Hullumaja - mõtlesime enne 2x, kas ikka jääda sinna. Aga auto sai panna turvalisse maaalusesse garaaži ja hotellis sees polnud suitsuvingu tunda, nii et jäime. Tõmbasime kardinad eest ära, et jälgida, millal tuli meieni jõuab.
Õnneks seda ei juhtunud ja järgmine päev vaatasime linnapeal ringi ka veel.
Vanalinn väga äge seal kusjuures. Aga tulekahi andis veel tunda, vabaõhurestos istudes sadas taevast väikseid tuhahelbeid alla.
Sõitsime edasi lõuna poole. Nii kiirteel kui mereäärsel sinka-vonka teel oli vaatamist ja sõidurõõmu küllaga.
Viimane pilt juba Dubrovnikust, kus sai oldud mitu päeva paikas, sellel pikemalt ei peatuks. Tagasi tulime läbi Bosnia & Hertsegoviina, kus sai muuhulgas näha nii 42-kraadist kuumust kui sõjast auklikuks lastud maju:
Bosnia puhul olid tüütud mitmetunnised piirijärjekorrad. Enne sisenemist tundus asi nii lootusetu, et võtsime Google Mapsi lahti ja leidsime 50km kaugusel mägedes veel ühe no-name piiripunkti. Heureka! Sealne rahvas vist Mapsi väga palju ei kasuta, igaljuhul oli selles teises piiripunktis vaid paar autot ja sai kohe üle. Samas väljudes ei olnud sellist alternatiiv-piiripunkti kuskilt võtta ja istusime oma 3h+ ikkagi järjekorras ära, 40-kraadises kuumuses. Aga ega pole pmst vahet Saaremaa praamijärtsuga.
Bosnia oli kontrastide maa. Kohtas majarususid, tohututes kogustes prügi tee ääres ja kerjavaid lapsi. Samas oli ka uusi kiirteid, mis algasid ja lõppesid näiliselt eikusagil. Oli väga ilusaid sildade ja tunnelitega mägiteid, mis kulgesid piki järvesilmade ääri - kohati olid vaated võrreldavad Alpidega. Kahjuks ei ole sealtkandist häid pilte kogusse jäänud.
Ungarisse jõudes ööbisime Budapestis. Auto jaoks oli seal kena hi-tech parkla, kus tõstuk viis Saabiku riiulisse ära. Polnud enne sellise parkimismaja otsa sattunud.
Kui piiri ületada, siis juba stiilselt - mööda silda. Slovakkia kõlab slovaki keeles nagu Sloveenia:
Slovakkias sai ka korraliku äikesetormi kaela. Ühesõnaga oli seal see piir, kus lõppes Lõuna-Euroopa kuumus ja algas Eesti suvi. Torm tegi korralikku mäsu, kohati oli liiklus halvatud teelekukkunud puude tõttu ja kiirteel jällegi kiirus maas.
Vahetult enne tormi sai imetletud sürri vaatepilti helekollase päevalillepõllu taustal:
Viimasel pildil oli uhiuus kõrgeletõstetud tee vahetult enne Poola piiri - nii uus, et isegi Google Mapsi polnud jõudnud veel, Wazes oli vist olemas. Taas pilvede sees sõitmine.
Poolast läbisõit oli traditsiooniliselt tüütu, Leedu-Läti samuti
Aga ööl vastu 27. juulit maandusime tagasi Viimsis.
Tehnilised probleemid? Kui mitte arvestada mõnel korral false BREAK LIGHT FAILURE alarmi SID'il, siis none. :head: Välp läks üle 10'000 ka seekord, aga arvan, et pikkade otstega võib välp hästihoitud mootoril ka veidi pikem olla. Reisi jooksul sai õli peale kallatud kokku ehk umbes 2L jagu. Kuskil panin natuke ka jahutusvedelikku, aga see oli juba reisi alustades nõks alla kriipsu. Roolivõimu õli oli kaasas, aga lisamist ei vajanud.
Läbisõit - 6485km. Bensiinikulu - 593L (9.1 sajale), mis läks rahakotile maksma 744€. Kasutasin mõistagi ainult kõrgeima oktaanarvu bena.
Ainult ühes kohas Horvaatias olin sunnitud 95 paaki kallama.
"Why do those people who drive SAAB have THAT smile on their face?!" / J.Clarkson