Kolm aastat möödunud nagu lennates.
Alustame peaaegu algusest. Ehk siis sellest, et üsna pikalt sai muretult rooli keeratud, kuniks 4. silinder näitas tugevat detonatsiooni
juba suht madalatel pööretel. Punane "knock LED" armatuuris hakkas vilkuma üsna intensiivselt ja see tegi murelikuks.
Kuna jahutusvedelikku oli õli ilmunud, sai asi ka selgemaks. Peale läks igati lihvitud asenduskaas. Kes sarnast asja on enne teinud
teab, et mootori töö võb muutuda meeldivalt vaikseks. Nii oligi.
Sõidurõõmu jätkus jälle üsna pikalt kuniks kusagil Rakvere linnuse "mägedes" õnnestus raske ja madala autoga karteripõhi vastu maad koksata.
Ega enne probleemist aru ei saanudki, kui päevi hiljem kusagil Põlva bensukas märkasin väikest õliloiku auto all. Kiire diagnoos kohalikus teeninduses
tuvastas prao põhja ja käigukasti vahelises kinnituses. Kaasreisija valas veel "õli tulle" öeldes, et siia nüüd jäämegi...
Ei jäänud muidugi. Paarkümmend grammi maas on sama hea, kui loomulik kadu. Nädalaga haihtus kõige rohkem pool liitrit õli.
Tuli meelde, et garaažis seisab mul endine mootor kust sai ka korraliku jupi.
Nädala jooksul 2500km Eesti teid ja lehmaradasid ei mõjunud autole siiski hästi. Küllap oli jõudnud harjuda rohkem hoovis seisma.
Ühesõnaga mingi häiriv hääl tekkis mootorisse. Salogist hästi kuulda, kapoti all mitte eriti. Herr Trionic pakkus, et mingi ikaldus rihmaratastes.
Justkui mingi laagri kuulid oleksid kandilised...sihuke metalne kõrin/undamine gaasi andes. Olenemata sidurist ja sellest kas sõites või koha peal.
Vahetusse läksid veepump ja generaator, rullikud pöörlesid justkui vabalt-pehmelt ja mootor üldiselt läks veel vaiksemaks kuid see õnnetu kõrin ei kadunud kuhugi.
Remondist tulles, keset kõige suuremat liiklust kadus sidur ära. Vajus põhja ja sinna ta jäigi. Ei ole kerge foori tagant autode rivis sidurita startida, aga öeldakse,
et inimesel peabki natuke närv sees olema, muidu muutub laisaks

Kõik viitas siduri peasilindrile ja meenus, et 9000CC-l olin kunagi remontkomplekti abil selle ka tööle sundinud. Silinder maha (kes vahetanud,
teab kui toredalt mahub inimene pedaalide ja istme vahele nokitsema), lahti, hoonisin ära, uued mansetid sisse ja külge tagasi.
Kuna oli teada, et siduri õhutamine ilma spetsiaalsete vahenditeta võib olla paras
pain in the a**, valmistusin hullemaks.
Aga ei, pool tundi hirmu ja tehtud see oligi. Abiks suurem süstal ja jupp läbipaistvat voolikut.
Võibolla jääb isegi tööle...
Nüüd on ootel taastatud esitiivad ja siis võib helgele tulevikule vastu minna
Saabist sai ajutine videostuudio