MaruKotka jutt on ka lihtsalt liiga hea, kohati tuli suisa selline tunne peale, et mida paganat ma selle kandilise traktoriga (Volvo 850 TDI pean silmas muidugi) põristan, et polnud see saabi ülalpidamine nüüd nii kallis ju ja tõesti oli eriline suhe selle autoga. Muidugi võibolla mõjutas seda tänane kohtumine ühe kena saabiga, naine oli just järele tulnud mulle, istusin oma volvosse, mis on selles mõttes ehe traktor, et ta on maskuliinne, jõuline, väga nurgelise välis ja sisedisainiga, istud seal ja see ei ole nagu eriti sõiduautolik üldse. Aga see selleks. Hakkasin startima ja vaja oli kaks rada vasakule saada ning vasakule vaadates nägin kohe 90 suuri laternaid ja Super Aero velgesid, kaassõitja märkas mu huvi ja tõstsin pöidla püsti, kiitmaks valikut. Meeldiv kontakt ja saab tagurdas, et mind vahele lasta. Viisakas värk ja seda on ka siin foorumis juurutatud, tegelikult.
Aga kuidas seda oma lugu nüüd rääkidagi. Hiljuti kusjuures isa avaldas ka kuidas ta saabini jõudis, see oli puhas juhus ja tema jaoks väidetavalt pole saab mingit positiivset emotsiooni põhjustanud, pigem vastupidi. Kas tal oli 3-4 saab 99 siis puhtalt selle pärast, et järgmise vanakesega eelmise vanakese juppidega edasi elada või mis see point oli, tont seda teab. Igatahes oli algselt pere Pobeda, mul oli mingi hetk siis školniku ratas ja Tõstamaal oli siis veel kruusatee. Järgmised autod olid vist žigulid, null nelja (vaz2104) justkui mäletan rohkem, tundus oma tagatulede ja luugiga isegi eriline, kui ma nüüd järele mõtlen, isegi veidi hatchback ju, nagu mulle saabi juures ja ka üldiselt meeldib.
Ükskord aga tuli isa Tallinnast Saabiga, tolle istmete vahelt leidsime lastena Rootsi või Soome raha, ei mäleta enam, neid 99-id oli ju mitmeid. Eriline oli see auto loomulikult ja too esimene mudel oligi kõige kõvem üldse. Kas ta oli nüüd 73 sündinud vist
aga ütleme midagi sellist, aga kahe uksega ja nii kõva plekiga, et see polnud ka viimased enam kui 10 aastat väljas karkassina seistes eriti roostes. Seevastu see laiemate tuledega 99, too oli aastast 84 vist, roostetas palju paremini. See esimene tumesinine kupee 99 ongi paremate mälestustega, olin üsna pisike kutt veel, kuueaastaselt sõitsin juba traktor T40ga iseseisvalt, hiljem sõitsin siis ühena esimestest või täitsa esimesena iseseisvalt saabiga.
Mäletan samuti isa juttu, et Pärnu remondimehed põgenesid nähes autot, mil kapott valepidi lahti käis, mootor risti peal oli jne. Kuigi isa on laevamehhaanik, ega talle selle saabi remont ei meeldinud küll. Eks omamoodi arusaadav, kui pole garaaži, õigeid vahendeid jne, siis on üsna raske. Tripoidide vahetust mäletan, need kolisesid. Ja eks rooste koopaääres, uste ääres ja koopa seeski, mis juba oluliselt auto omadusi hakkab mõjutama, ei puudunud. Samas oli too esimene 99 alt korraliku kihi mastiksit saand, mida siis trööpamine metsateedel ja suisa kändude otsas haljaks nühkis. Alguses ma roolis ei istunus ja kui känd kõrvalistuja või juhi taga istuja jalgade kohal põhjapleki seestpoolt kummi lõi, tagusin kahe jalaga selle sirgeks tagasi. Nii umbes 13-15-aastaselt käisin isaga metsatöödel kaasas ja sellest kõigest on mulle jäänud väga helged mälestused. Kuidas oli ise saabiga nii pikki otsi sõita (u 10-15 km), mäletan, et korra jooksis ka seapere eemalt eest läbi, kuidas stihli mootorsaag oli vinge pill ja kui hästi maitses raskel tööl lõunapausi ajal saabi juures maksapasteet saiaviilu peal.
Ega ma toona sest saabist midagi erilist ei teadnud peale isa jutu, et selle stange on selline, et võid 20 km tunnis sõita vastu kiviseina ja midagi ei juhtu. Polnud toona ka mingeid internette ega youtube. Ühega neist saabidest käisin ka esimest korda kraavis, olin üsna hulljulge ja kusagil Varbla kandi kruusakatel surusin 70-90 km tunnis sisse, mingi hetk lõi mõistuse pähe, et kui keegi vastu tuleks, poleks kusagile minna. Võtsin kiiruse maha ja ootasin isa järele, kes tuli metsaveotraktoriga, vaatasin auto sees üle õla ja käed keerasid rooli ilusti paremale - lõpetasin kraavipervel, kuid enne kui metsaveotraktor oma 8 km /h kiirusega järele jõudis, olin juba ise kõhupealt peaaegu välja rallinud. Too seik tegelikult toob kohe ette mälupildi ühest eredamast sõidust enne autosid-traktoreid. Elektrilisse tõstukisse ronides isa tööjuures kusagil 6-aastasena läksin kogemata vastu kangi ja tõstuks sööstis sügavasse-sügavasse solgikraavi, enne vett sai isa jaole...
See oma auto soov tekkis kusagil 4 aastat tagasi, olin juba jupp aega naisega koos elanud ja planeerisime vast pisiperegi, mingi taoline värk autosoetamisega oli justkui. Esimene tagasilöök oli üks Virumaalt Tallinna tulnud 9-3 diisel, millega nagu ei jäänud päris seda tunnet, tollel oli tagarehv seibiga vahepeal asendatud, mürin oli salongis jube, klaas oli püstloodis justkui ja väljavaatamine oli nagu tolles bobeda-krokodillis
Aga võta näpust, vahtisin saabe edasi ja kui koolivend pakkus oma 900 müüa, siis võtsin selle teadmiseks, aga kui öeldi kiire ja 30.000 krooni, siis ostsime ära. Proovisõit sai tehtud umbes taolisel ajal nagu praegu, pimedas ümber Lilleküla statka. Emotsioon oli positiivne, minek oli hea, istuda oli mõnus, kõik oli käe-jala järgi, väljanägemine okei. Muidugi suvel selgus, et siit-sealt on too Itaaliast tulnud ja koolivennal 3 aastat esimene auto olnud NG 900 üle värvitud ja on ka roostet näha, pluss mõlgid millest olin teadlik ostu hetkel. Aga ei huvitanud se mind, suvel lakkusin auto üle ja mõlkidele vaatamata tegin veel ilupiltegi. Esimene auto ja armumine oli vältimatu. Vahel vilistasin kummigi, 2. ja 3. käik ng-l on lihtsalt mõnusad, kuigi minu auto oli vabalthingav, mis tähendab 96 kilovatti ja 130 hobujõudu, jaksas ta veidi vananud ja kulunud suverehvi suitsetada küll.
Kahjuks on seda rullnokluse vaimu minus olnud ja olen seda alles viimasel ajal kohati talitsema suutnud hakata...siinkohal vast on paslik kaks märkust, korra elus olen teinud suhteliselt uue Volvoga avarii ja pärast seda väga sügavalt enda jaoks mõtestanud Volvo reklaamlauset Volvo for life...aga meenub kohe ka andekdoot "kokkupõrge Volvoga on ohutu, kui sa istud Saabis
".
Igatahes oma esimese auto ja isikliku saabiga tekkis veel tugevam side kui ühel reede õhtul väga väsinuna suutsin keerulisel ristmikul vasakpööret tehes keset nelja rada eraldavat betoonposti oma saabi parkida. Õhupall lendas välja, ei teagi mis see minimaalne kiirus on, millega see toimub. Igatahes veeresin läbi kodu Troosti, kus Viki vaatas asja ja lubas sõita remondikohta, äia abiga koos venitasin kere, vist ka keevitasime midagi, aga suures plaanis ehitasin ise nina tagasi ette, vahetasin mootoripadjad, lasin aju renoveerida, vahetasin roolid, turvavööd ja muu vajaliku, lasin asjad aktiveerida. Pean seda üsnagi saavutuseks, arvestades, et mingi eriline tehnikamees pole ma oma elus olnud, mõnda mootorivahetust olen lapsena näinud ja ise veidi Pannoonia mootorratast näppinud.
Pärast toda pauku teenis saab meid kenasti edasi, kuni lõpuks rooste ja kallinev bensiinihind hakkas tõsiselt häirima. Võibolla ka mõningased investeeringud, mida auto nõudis järjest. Igatahes olid pere eelarvekärped vajalikud ja nii otsustasime odavama kuluga autot proovida, kui see peaks olema üldse võimaik. Sest olin ju kõik aastad saabi kohta väga üksikasjalikku kuluarvestust pidanud ja oli sõit ikka väga soodne. No ikka väga-väga soodne arvestades vähemalt tohutu majanduskasvu perioodil väga levinud uuema auto liisimist. Aga bensiini hind pani diislit otsima ja nii ma selle traktori juurde maandusin. Ja imede ime, selle pahteldatud mõlkide ja spreivärviga värvitud NG sai endale Eestis juba kolmas inimene, kellel too oli esimene isiklik sõiduauto. Ja tema on ka saabifänn, mulle saabi müünud koolivend ütles, et talle saab väga meeldis, aga lihtsalt 3-4 aastaga sai siiber, et tahaks midagi kaasaegsemat. Ostis või liisis siis uue Civicu. Kui nüüd seda hariduse-erilisuse aspekti silmas pidada, siis selle ng omanik Itaalias oli olnud mingi naine, Eestis oli esimene omanik kirurg, mina olin ajakirjanik. Kusagil Itaalias oli keegi teinud sellele autole veel väikese featuuri - aknad lasin end ise üles kui puldist kesklukk-signa peale panna. Sellega sai tihtilugu nalja, kõndisin lahtise aknaga auto juures eemale ja keegi tähelepanelik autojuht ikka teavitas, et oota, aken lahti. Vot siis oli üllatus kui nii vana auto ise aknad üles lükkas, sellist lisa pole praegusel ajal isegi kõigil keskklassi autodel vist?
Ja pulmapäeval tulistasime saabiga linna, et seal istuda samuti saabi. Naisele kabrio ja kaheukseline ei istunud, mis oleks ülikena variant olnud ja ega pulmapäeva väike vihmasabin seda ka soosinud poleks, kuid igatahes oli meil siis hõbedane 9-5, igati kena, kuigi võibolla tõesti enam mitte nii eriline (sama mis mõni mersu, bmw või audi).
Aga tolle saabiga saime üsna lähedaseks küll 3 aasta jooksul, suutsin teda enam-jaolt remontida ise ja mida aeg edasi seda kindlama NG-asjatundjana end tundsin. Loomulikult aitas sellele kaasa ka siinne foorum ja selle sõbralikud ja asjatundlikud liikmed, pluss netis leiduvad õpetused. Suurim ehitus oli kui tegin mõistliku heli puudumise pärast sellesse saabi täitsa hea helisüsteemi. Päris sageli käisin oma lemmikmuusikat niisama autos kuulamas.
Praeguse traktorvolvo omanikuna käin ikka saabe vesistamas, eriti ilusad tunduvad aero klassik 900 ja vana 9-3 Viggeni pamperitega. Ka naine ütleb, et talle meeldis saab. Ratsionaalselt mõeldes võib see olla lihtsalt harjumuse vili ka, saab oli 3 aastat ikkagi pereliige ja keskmisel naisel on autoga harjumine üks näitajaid, miks talle auto meeldib. Praegune on mul esimene turboga isend ja ega ma salga, väga mõnus on seda suuuuurt audi TDI jauramit pöördeid kogumas kuulda. Aga ega ta nüüd sõiduautolik pole ja põhjagaasiga tagant lendav tahmalont on ikkagi harjumatu. Nilsile igaks juhuks mainin, et saab oli selline automark, mille puhul paljud arvasid, et diiselmootor on pühaduseteaotamine.
Et kui mul oleks raha, siis kena klassik, üks viggeni moodi 9-3 ja uuem 9-3 sporthatch oleks igati variandid. Täitsa uus 9-5 kisub ka tänavapildis tähelepanu, NG muidugi ka. Mis tulevik toob, ei tea, aga saab on elu osa olnud küll.
Vabandan, et lasin suht tsensuurivabalt end eetrisse, mis seosed ajus tekkisid, need vabalt ka läbi sõrmede siin väljendasin.
EDIT: Kusjuures see, mis puudutab autoga sõitmisse on jutt õige, et ajakirjanikule peaks väikese kogemuse ka andma. See sõit sabiga võib meeldida või mitte, aga kogemus on kogemus. Inimestel on olnud erinevate sõidukitega ju erineval määral kokkupuudet, minul on olnud kokkupuuteid näiteks 20-30 erineva sõiduauto või bussiga. Mõni muidugi ei adu vahet üldse eri sõidukitel ja ega minagi mingi ekspert pole, kuid tean kindlalt, et mulle istub põhjamaade lumises ja tatises kliimas esivedu+alajuhitav rool. Piisavalt jõudu ka vajalik ning muidugi hea kliirensi, raskuskeskme ning teljevahe + rehvide ja käigukasti ülekande suhe, mis talvel maksimaalselt hea tulemuse annaks.
Nilsile näiteks, et aasta alguses on juhtunud mitmeid õnnetusi, üleüldse räägitakse viimasel ajal kaldumisest vastassuunavööndisse. Täna siis BMW Tallinn-Tartu maanteel.
Et saabil on siis selline juhtimine, et väike nõks ei tähenda rataste äkilist reageerimist ja juhtimisvead andestatakse teatud määral, auto käitub rahulikult, mitte ei kekka. Ameeriklastele näiteks pidi otsekohene ja kerge rool meeldima, saabil on pigem raske ja kindlasti aeglane rool. Kui tutikas elektroonikat täis BMW nelikveoline džiip minu ees Tartust Tallinna sõites möödaõitu tehes oma laiemate ja suuremate rehvidega kahe suuna vahel asuvast lobjakast läbi sõitis nii vastassuunda minnes kui oma suunda naastes, käis auto vinkadi-vonkadi ja mõte käis korraks läbi, et äkki lähebki rohkem kõikuma ja paneb teelt välja, siis minu NG 900 pani sellest jamast läbi nagu pitsalõikur, ilma mingi reaktsioonita. Ja see on ainult hea. Viimane negatiivsem kogemus tuleb ühe uue Opel Insigniaga, head naelrehvid all, aga liiga laiad, plus elektrooniline kontroll ja suur velje tollimõõt, kokku ikkagi kehvades teeoludes harjumatu käitumine ja auto tunnetus metsas, ei saa üldse aru, mis hetkel läheb käest, mingi hetk lihtsalt hakkab liputama ja siis elektroonika püüab sellele vastu astuda. Nö vanakooli autodega on vaja tagumikutunnet ja juhtimisoskust, auto ei juhi sind üle. Aga nüüd läks juba valdkonda, mida ma tegelikult ei tunne.
Ja eks seda rauda taoti kaua-kaua peale seda ka veel, kui SAAB enam tegelikult NII eriline polnudki. Taotakse siiani..
??
:D
