Eesti Saabiklubi foorum

Mul oma poja ka 9 aastane. 3 tundi arvutis - tuleb tuttav ette. 5 tundi arvutis - tuleb ka tuttav ette. Tütar on noorem aga samad probleemid juba. On hetki kui see tundub eriliselt murettekitav aga tavaliselt on kas olukord ise lahenenud või on olnud poisil meeletult igav või on ta saanud uue väga huvitava mängu. Pojal on oma arvuti omas toas, korra mõtlesime väga tõsiselt kasutuse piiramisele, enam ei mõtle. Ma ei usu et piiramine on mõtekas, liigsel kasutamisel on reeglina põhjus - igavus, seda tunnistab poiss ise kui küsida talt. Ja ma ei usu et nii väiksel lapsel võiks liigse arvutisistumise põhjuseks olla arvutisõltuvus. Äärmuslikeim väide on et kui esikad istuvad ise pidevalt arvutis, siis lapsed nende järgi samuti. Kui esikad teevad midagi, on lapsed alati uudishimust ninapidi juures.
Viimasel suvel vanaisa-vanaema juures tihtipeale poiss arvutisse ei jõudnudki, enne sai päev otsa. Lastel oli niisamagi põnev ja lahe.
Ma arvan et liigne arvutis istumine on ikkagi millegi tagajärg, otsida tuleks põhjust. Keelamine poolpubekal ei aita.

Kõigepealt rahulikke jõule kõigile!

Päris huvitav teema siin.

Alustaks veidi kaugemast minevikust.
Kunagi 20 ja enam aastat tagasi, siis kui TTÜ küberi majja esimesed PC tüüpi arvutid tulid, olin minagi selline väike jõnglane, kel oli õnn selliste uute asjade taha pääseda.
Siis sain seal oma esimesi mänge mängida (mittegraafilisi) nii, et arvuti tagant pidid mind suured lausa kaikaga ära ajama. Kui veel tulid veidi paremad arvutid ja esimene Wolfensteini mäng, siis ei saanud öösel peaaegu undki silmale, niiväga olid eredad mänguhetked silme ees.
Kuid üks hetk käis mingi krõps peast vist läbi ja arvutiisu läks üle. Ei kutsunud enam mängima.
Ehk siis põdesin oma sõltuvuse läbi ja huvi mänge mängida kadus.

Praegu oma vanimat last (10a) olen üritanud samamoodi kasvatada. Temal õnnestus juba 2,5 aastaselt arvutis esimesi hiireklõpse teha ja sinasõprust arvutiga soetada. Vahepeal pidin teda samuti peaaegu kaikaga eemale ajama (mida kauem päevas arvuti taga istus seda kõvemini kleepus tagumik tooli külge ja sõrmed jäid klaviatuuri ning hiire külge kinni). Nüüd on temagi arvutisõltuvusest lahti saanud ja kasutab netti vaid mailide vaatamiseks ja noh... mängukoopas mõne mängu mängimiseks. Kuid käsu peale arvuti kinni panna paneb ta selle kohe ka kinni.

Raskem juhus on mul oma teise lapsega (6a). Poisina oskas ta juba 2 aastaselt arvutis Mozilla käima panna ja online mängu lehtedele ronida. Temaga on praegu see seis, et tõesti tahaks sellist proget, mis netis käimist piiraks. Oleme rääkinud temaga küll arvuti teemadel ja sellest, et laps ei peaks liiga kaua päevas arvutis olema, kuid kui tal on mäng pooleli, siis ununeb kõik jutt ja arvuti tagant ära ajamine on väga vaevarikas. Pealegi olen avastanud, et siis kui arvutiaeg hakkab otsa saama, leiab poiss alati mõne sellise strateegilise mängu, kus võib üpris pikalt toimetada kartmata oma elude otsalõppemise pärast. See aga ju sunnib mind kui lapsevanemat teda mängu pooleli jätma ja arvutit sulgema.
Mul on lootus, et nii nagu ise olen hakkama saanud ja vanem laps sai arvutisõltuvusest üle, nii ka poiss kasvab sellest välja, kuid millal?

Ehk siis lapevanemad, olge kannatlikud ja üritage mõistusega lapse sõltuvusest üle saada.

See Kasperski variant tundub olema ahvatlev, kuid mul on küsimus, et mida teha siis, kui kodus on rohekm kui üks arvuti?

Naah, jumal küll, tegelege oma lastega selmet piirata netikasutust.
Uskuge mind, iga jõnglane tuleb isaga paadimatkale, kalale või metsa niisama kondama, kasvõi hoovi palli loopima, ja arvuti jääb tänu sellele teisejärguliseks. Kasvasin minagi arvutite tulekuajal (Jukud/Yamahad ja Iskrad, koos mängudega), aga alati läksin parema meelega isa või onuga matkama või kalale või vanaisaga jahile kaasa jõlkuma. Arvuti oli rohkem ikka asendustegevus, kui vanemad on tööl ja miskit muud teha pole. Kuna mu enda pisike pulk veel arvutiga ei tutvu, olen siiski sõprade lapsi koos sõpradega õues käinud, ja kõik on väga rahul olnud.

Ja veel. Kui te lapse netikasutust piirate, millega ta siis teie arvates tegelema peaks? Nurgas istuma nagu väike mööblitükk?

Inimesi on erinevaid, kõiki ei aja õue päevast päeva, ERITI kui pole kohtagi selleks, kuhu neid ajada. Lihtsalt tänavatele lonkima nagu ka pole mõtet kihutada. Lastega tegeldakse ju, keegi pole öelnud, et kodanikud vanemad nahistavad ühes toas päevade kaupa ja lapsed teises toas piinavad ennast arvutiga. Point oli nagu selles, et igasugu jutud-mutud pole senini tulu toonud, on kurjaga proovitud ja heaga.. Suht sama teema nagu JACK'il.. Pealegi mul väga käsi ei tõuse last karistama kui ta üle laseb...
Epsum... lastel on hunnikus tegevusi ja mänguasju, millega tegeleda, kui tarvis. Nurka istuma neid küll saata ei kavatse, kui nad seda just ISE väga ei taha..
Lugemine, ristsõnad, lauamängud..., paraku on esimene valik alati arvuti..

Piiramisest niipalju, et nagu arvuti nii ka muude mängude puhul on lastele keeruline selgeks teha, et näete see mäng sai nüüd läbi. Lapsed võivad mõnd asja tahta lõpmatuseni. Arvuti on tänapäevasele lapsele sama tavaline nagu puuhobused sajanditagusele mudilasele.
Probleem polegi selles, et laps muud teha ei oskaks või ei tahaks, kuid kui laps süveneb millesegi huvitavasse siis on väga keeruline (mitte võimatu) talle selgeks teha, et nüüd oled sa väsinud ja ka muud kannid võivad sama huvitavad olla kui just ekraanil ringi lennanud raketid või kihutavad autod.

Probleem polegi niivõrd lapse vaba aja veetmise võimalustes vaid selles, et päevas laps liiga pikalt arvutis ei oleks ja kuidas seda kergete võtetega kontrolli all hoida.

Arvuti on tänapäeval tõesti samal pulgal barbi nukuga, legoga, teleka ja dvd mängijaga. Äkki me esikad olemegi lihtsalt lubjakad kes igaks juhuks muretsevad üle? Kui meie, esikad arutame sellist teemat saabnetis, näitab et arutlejad ei jaga interneti võimalustest mitte muffigi. Saabnet on ainus mida loetakse (ok. postimees ja emhi ka ehk) ja kust nõu saab küsida.

Eks ma teinekord otsin kõikvõimalikud pere-, laste-, arvuti-, ja muud foorumid üles, teen igaühte kasutaja ja kurdan seal oma muret