Vahepeal on möödunud kõvasti aega, mis on enamus ajalt kurb olnud. Nimelt laekus uus turbo ning sai tehtud ettevalmistused vahetuseks, et kohe siis hullult nautima sõitu hakata. Aga läks nagu ikka teisiti.
Koos turboga sai välja vahetatud ka väljalaskekollektor (kuna oli üks suur töö, siis otsustasin Trionicu soovitusel ka vahetada väljalaskekollektori juba eelnevalt lihvitud oma vastu ümber. See aga osutus ainuõigeks sammuks, kuna mu enda kollektoril oli „meeldiv” mõne sentimeetrine pikkimõra, mis ilmselt oleks varsti hakkanud turbo tiivikusse kilde puistama) ning vajalikud õlitus ning jahutusvedeliku torud, mis Garreti ning Mitsu turbo’l omavahel ei klapi. Vahetus ise oli piinarikas ning peale seda hakkas tants ja trall pihta.
Probleeme lahates ning otsides sai testitud ning kontrollitud kõikvõimalike erinevaid asju, mida igapäevaselt ei oska kahtlustada pluss loomulikult kõik tüüpilised asjad.
Vigadeks oli alguses: rõhupuudumine, tühikäigu kõikumine.
Sisselaske lekked - tavalised kui suhteliselt ebamugav leida, eriti veel kui neid on mitu tükki korraga.
Kütuserõhu regulaator, mis minupuhul ei andud piisavalt rõhku välja. Pump jõudis taguda küll kuid kütuselatti piisaval rõhul kütet ei jõudnud.
Lambdaandur – vana töötas veel täiesti korralikult, kuid pidev Check Engine ning Tech2’est välja loetud oxygensensor vead. Peale lambda vahetust igastahes hakkas segukell märgatavamalt agressiivsemalt toimetama.
Nüüdseks on kaas saablaste abiga jõudnud asi nii kaugele, et tühikäik enam ei kõigu ning masin käib taas. Tänud siinkohal Sebastinaile, kes „vabatahtlikult” läbis peenmehaanika jootmis harjutused suures koguses lühikesel perioodil.
Proovitud kõvasti erinevaid ECU’sid ning softe, saigi ECU’de vead ning head välja nuhitud, tuli välja, et süüdlane oli hoopis Fuelcuttoffdefender, mis ei suutnud MAP’i andurile anda piisavalt täpset „infot” (Kuigi sai kaks korda kontrollitud).
Praeguseks on masinale külge pandud veel:
Lesjofors sport vedrustus, mis madaldavad 40 mm ning on vägagi mõnusalt jäigad.
Vahetusse läks ka puksi ring, Powerflexi polüuretaan puksid (said tellitud kodanik Teageri abivalmidust räigelt ära kasutades, tänud selle eest). Viimaste kahe asja koosmõjul ei ole auto enam nagu vanaema sohva, vaid palju konkreetsem ning stabiilsemaks, kurvis on lausa lust rooli peale keerata ilma, et kreeni kisuks. Kes vähegi peab lugu sportlikumast sõidustiilist siis see oleks õige suund.
Samuti otsustasin enne juba, et enne kui uue turboga korralikult paugutama hakkan vahetan väljalaskes vanad ning ilmselt juba umbsed osad ära. Nii saigi tellitud Romza abiga Speedpartsist JT60-h4, mis on siis 3” välja lase kõik, mis tuleb peale resonaatorit.
http://www.speedparts.se/images/prod/av ... -k4_ny.jpg
Kõige selle eelneva jutu kokkuvõtteks võib öelda, et pärast auto kätte saamist ei pannud ma kaks päeva autos sõites makipaneeli ette ega kliimat käima, vaid sõitsin lahtise aknaga, vist võite ise arvata miks. Hääl on hoopis teisest mastist, nüüd kus sai veel rõhku peale keeratud ning kurvis ka pidamist/juhitavust mõnusalt on sõidu mõnu garanteeritud, eriti arvestades, et peaaegu kõik eelneva aja millal auto seisis, sõitsin ringi 1,2L Fiat Puntoga, mis iseenesest ajas asja ära kuid seda magusam oli tagasi oma auto rooli istuda.
Kõik selle eelneva jama ning ikaldusega pidid tegelema Troosti härrad. Nüüd nende ees ka üks suur
