Eesti Saabiklubi foorum

Olen kaks aastat niinimetatud rekkajuht ja täna siis esimesed hinged......,minu sügav kahetsus kahe kitse
elutee lõpetamisel:notworthy:
Homme kirikusse !:facts::wall:

Ivomets siin ka aasta või rohkem tagasi ühe ära kustutas... Isegi teema oli kusagil...

Samas, huvi pärast küsimus, mida sellistega peale hakata? Kas võib sellise koju viia ja ära küpsetada pärast, kui suhteliselt ühes tükis on peale avariid? Või peab kuhugi teatama ka?

Tegelikult on vist nii, et kui sõidad märgi alas otsa siis seaduse järgi saad trahvi,
alast väljaspool aga mitte, seega pane ainult gaasi juurde ja vehkat.
Aga endale võib ju ikka võtta, keegi kurat ju autot ei maksa, kui just kaskot pole!;)
Ise vaatasin ,kus saan ümber keerata ja läksin tagasi, lohistasin vaesekesed teelt.
Küpsetamise kohapealt, kui palju ikka sealt enam normaalset liha saab.
Ühel olid nahk ja sisikond eraldi-mis sealt võtta?
Teine suht terve aga esimene ajas öökima , nii et ei mõelnudki koju vedamisele!:wall:

Selleks, et nats lihagi sealt saada tuleks üsna kohe kõri läbi lõigata ja veri välja saada ja siis saab ka heal juhul pool looma. Enamasti aga see liha süüa ei aita.

Mäletan mingit artiklik mingis kohalikus ajakirjanduses. Miskid Tartu (bioloogia??)tudengid elatusid sellest, et käisid tee äärest värsket roadkilli otsimas...

Kuna ma mingi loomatapu või jahispets pole siis võibolla tõesti, et ei aita süüa see...

Algselt postitas: tynyty
Tegelikult on vist nii, et kui sõidad märgi alas otsa siis seaduse järgi saad trahvi,
alast väljaspool aga mitte, seega pane ainult gaasi juurde ja vehkat.

Ei saa kindlasti trahvi!!!

Telefoninumbriks 1313 või ka päästeameti telefonil(112) võib helistada. Ise alati helistan kui näen surnuid loomi teedel, suht hale vaadata. Tulevad jahimehed ja koristavad ära.

tuleb igal juhul teatada politseisse(tel110) , et fikseeritaks õnnetus.
seda läheb endal vaja, kui kindlustusega asju ajada. ja kasvõi selleks, et tõestada , kellele kurat teab, oma autol saadud vigastuste päritolu.
ja politsei organiseerib ka surnud looma veo, juhul kui sa teda ise kaasa ei võta ja pannile ei pane.

Mina panin ka ühele kitsele müksu ära detsembris. auto jäi terveks ja kits võttis ka jalad alla ja jooksis metsa. Iseasi kaua ta vastu pidas seal. Loodame et läks hästi. Sest et müks polnud kõva.
(ta jõudis juba auto eest läbi joosta ja sai tagumikku väikse müksu)

Ise vaatasin ,kus saan ümber keerata ja läksin tagasi, lohistasin vaesekesed teelt.

Sellise teguviisi eest võtan küll mütsi maha. Sõidan suht palju mõõda maanteid ja oi-oi kuipalju on neid korjuseid keset teed jäetud. Tore, et ikka mõistlikke autojuhte leidub.
Mis puudutab liha siis enamasti viiakse need korjused metsloomadele söödaks.

Kõigepealt soovitan autole külge panna nn. kitsevile! Pisike vile,mis tuulega hakkab häält tegema ja mis kitsedele meele järgi pole. Mina usun niikaua sellesse,kuniks mõni pole ette jäänud,aga siiani on olnud kaks juhust,kui kits on otsa ringi keeranud ja võssa tagasi kapanud!Kolmas juhus oli alles mõni aeg tagasi,kui kits ootas,millal üle tee võib minna!! No võta kinni!! Kas abiks vile või lihtsalt vedamine,aga minul usk vilesse!!
Kui loom ette jäänud ja kannatada saanud,siis teatama pead igal juhul,minu mälu järgi metskonda,kes kohale tulevad ja korjuse koristavad.Võib olla aitab ka politsei.

Ajasin kah ükskord ühe alla, kuna masinal olid rauad ees, siis autoga sisuliselt midagi ei juhtunud. Olin just teel maale ning talus üles kasvanuna tean, kuidas surnud oomaga "ümber käia." Jarmo ütles eespool juba ära ühe asja, mida kindlasti tegema peab.
Sellest kitsest sai mõned head praed ning ka koertel oli mitu maitsvat toidulisa. Kõik tuleb ikka ära kasutada, kui vähegi saab.

"Gaasi juurde ja vehkat" ei ole küll ilus mitte. : Kord sattusime Viljandi kandis ühe sellise poolt teelejäetud loomale, kes paraku veel mitte surnud polnud, küll aga raskelt viga saanud, angoonias jne. Tükk aega andis helistada õige mitmesse kohta, enne kui keskid spetsid halastuslasku tegema tulid.

Tuleb ikka piinad lõpetada, kord sai silmatud teepervel lesivat kassi kelle ajud olid natuke eemal ja saba tiirles nagu lasso. Pole just hea vaatepilt.
Kitsest saab ju päris hea koguse liha mis on minu arvates hea kvaliteediga ja valmistamine ka väga lihtne. Paaril korral on kokkupõrge kitsega ka toimunud ja selleks puhuks on nuga autos.

Üldiselt pole peale kokkupõrget autoga kitsest eriti nagu praeks midagi võtta,pidi olema luupuru niipalju lihas sees.Seda räägivad jahimehed.Aga sinna keskonnateenistuse numbrile 1313 peab helistama,kui on loomaga kokkupõrge olnud ja soovitavalt ka 112.

Kokkupõrke korral loomaga tuleb helistada keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313, sealt võetakse juba kohaliku jahiseltsiga ühendust, kes looma vajadusel hukkavad ja korjuse ära koristavad. Võimalusel võiks juht ise surnud looma teepervele lohistada, et liiklust ei segaks jne. Kui loom ainult kergelt vigastada saab ja minema jookseb, tuleks juhtumist ikkagi teatada, kuna see võimaldab saada paremat ülevaadet metsloomade liikumisest maanteedel (ehk kuhu tulevikus rajada loomatarad, -tunnelid vms).

Üldiselt on nendele telefonidele helistamisega paras peavalu ja enda aja raiskamine ja reeglina keegi ei viitsi midagi teha ega tulla. Või siis pead ennast ogaraks ootama. Saan kahjuks väga hästi aru miks loom tee peale vedelema jäetakse ja ära sõidetakse.

Ükskord sai sõbraga õhtul tallinnast kodu poole tuldud kui järsku jooksis terve põrsa pere üle tee, kõige suurem ees ja 4 - 5 tk järel. Sõitsime täpselt kahele viimasele otsa, üks sai vastu pead ja teine taguotsa. Õnneks või ka mitte jõudsime pidurdada. Põrsaid ei näinud hästi sest vastu tuli auto. Jäime siis tee äärde seisma ja sõber kes juhtis hakkas kasko pärast muretsema, mina nagu ma olen põdesin ainult loomakeste pärast, ega nemad selles süüdi polnud. No pöörame siis ümber ja üks põrsake tee peal üritas püsti tõusta, jätsime auto sea kõrvale tee äärde ja panime ohutuled peale. Läksin siis autost välja ja hakkasin sea poole minema kui tuli valge ford sierra mis hoogu maha ei võtnud ja sõitis hopsti seast üle nii et tükke ja juppe lendas. Vot siis oleks mul kõik mis eelnevalt söödud välja tulnud. See oli jube. Nüüd alati kui sõidame ja kellelgi ohutuled õhtul põlevad teeääres, siis võtame hoo maha. Puhaku need loomad rahus.

Sel esmaspäeval, õhtul kella ~ 18.45'ne paiku Õie tänavalt Vabaduse puiesteele keerates suunaga linnast välja oleks peale järgmist ristmikku ootamatult teele jooksnud metskitse alla ajanud. Õnneks oli kiirus madal eelnevalt tähelepanu äratanud päästeameti bussile ja seda ümbritsevale rolleritega noortekambale kui järsku kits mul ees oli. Jooksis siis vaeseke tsipa mul ees, kuniks otsustas mööda Nurme tänavat Nõmme keskuse poole suunduda. Karv oli teisel jubedalt lahti, ju siis ehmus nii ära (loe: ehk siis vist kitsedel hetkel kasukavahetus käsil). Loodetavasti ta kellegi autole ootamatult ristmikel ette ei jooksnud ja inimesi ära ei ehmatanud ning tänu päästeametile ehk taas kodukohta tagasi toimetatud ...

Ükskord Tallinn- Viljandi mnt-l üritas üks põder üle mu auto kapoti hupata. Sõitsin 100-ga. Kui loom kapoti kohale jõudis, käisid sõrad kahelt poolt akendest sisse ja kere rebis autol katuse maha nagu konservikarbi kaane. Esiklaasi muljus sisse (olin istme ja klaasi vahele litsutud), klaasi pragude vahelt voolas nagu segumasinast sisse põdra sisikond- väkk. Siis lendas põder üle auto taha ja sinna ta tõmblema jäigi kuni ära suri. Soolikad jäid mulle sülle aurama. Olin üleni rohelist paska täis nagu tulnukas. Käed verised (jäid klaasi ja rooli vahele), helistada ei saa. Autod jäid ridamisi seisma, kõigil kaelad pikad: näää-näää põder täitsa surnud... ongi põder. Aga mina? Mina haisesin nii hirmsasti, et mind ei tahetud isegi mitte veoauto kasti võtta, et lähimasse traumapunkti viia.

Lõpuks esimene autojuht, kes kokkupõrget märkas, helistas kuhu oli vaja ja võttis mu oma jeebu tahaistmele (vihmakeep ümber) ja viis kiirabisse. Seal lasti mind dushinurgas survepesuga puhtaks, sest lisaks pasale olin ma ka üleni klaasikilde täis.
Üks käevars vajas kokkutraageldamist. Ülejäänud oli ok.
Hiljem helistasin kohalikku metskonda ja küsisin, kellele ja kuhu trahvi peab maksma? Ei pea maksma midagi, aga soovitati helistada manteametisse ja paluda 100 märk põdramärgi vastu vahetada, sest seal, kus ma põdraga põkkusin, on põtrade ülekäigurada. Maanteeametisse helistasin ja rääkisin asjast. Aasta hiljem ei olnud midagi muudetud- 100 märk seisis endiselt.

Pärast õnnetust tükk aega liha ei mekkinud ja maapiirkonnas sõites olid silmad aiva metsa poole, et mine tea, kustkohast jälle hüppab...

P.S. Ega õnnetusse sattunud metsaelukate liha ei tohigi koju kõhutäieks viia, sest nad võivad olla haiged.

Hästi panete. Mul hakkaski juba uni tulema....
Kärsa käitumist pean ise ainuõigeks-parem õudne lõpp,kui lõputu õudus...

Algselt postitas: krss
Ma vist tõesti sõidan natuke liiga palju ringi, et nii sageli millelegi muudkui peale satun. Täna õhtul märkasin tee ääres rohus noort sokku, nina verine ja jalgu hästi alla ei võtnud. Oli vist äsja juhtunud, sest ta juba üritas tee äärde kraavi roomata, kus keegi teda enam märganud polekski. Üks pilt kah. Hilisem ja verisem pilt jäi teadlikult tegemata. Ja siis loed foorumitest, kuidas rullnokkade arvates 100+km/h on meie teedel normaalne kiirus:nono:. Ja kurat, kui juhtub, siis võiks olla niigi palju vastutustunnet, et ise selle looma elu lõpetada või kutsuda keegi, kes seda tema eest teeks

Üks asi on õnnetus ja teine asi on tapmine. Mina ei suuda teadlikult kana ka tappa. Kunagi jooksis kits mu auto radikasse ja tundus nagu ta oleks tee serva kraavi kukkunud. Läksin lähedalasuvasse tallu ja rääkisin taluperemehele õnnetusest. Tema tuli koos koeraga kitse otsima - ei leidnud! Kadunud nagu tina tuhka. Ma tahan sellega öelda, et mõni alla jäänud loom võib suuta läbida sadu miile ja jääda suvalise tee äärde hinge heitma või vaevlema (kus ta üldse viga ei saanud).
Ei saa kindel olla, et see vaesekene just 100...-ga või üle selle alla aeti. Ei taha ka ette kujutada, kuidas sa sellist õnnetut suurt looma autost leitava kangi või labidaga surnuks notid või kaela kahekorra käänad. Halastussurm peab olema valutu (selleks on kuul või süst nagu netist lugesin).

Algselt postitas: Rästas
Ei saa kindel olla, et see vaesekene just 100...-ga või üle selle alla aeti. Ei taha ka ette kujutada, kuidas sa sellist õnnetut suurt looma autost leitava kangi või labidaga surnuks notid või kaela kahekorra käänad. Halastussurm peab olema valutu (selleks on kuul või süst nagu netist lugesin).

Pimedas üle 90ne sõit muutub juba kõhedaks, 80 oleks paras tegelikult. Sest loomad ON liikvel. Ajasin kunagi jänese alla, siiamaani süda valutab. Liipas kraavi poole.

Päiksetõusud ja -loojangud on kõige hullem aeg. Siis on metsloomi eriti palju liikumas.

Algselt postitas: suur
Päiksetõusud ja -loojangud on kõige hullem aeg. Siis on metsloomi eriti palju liikumas.

Õigust räägid.

Algselt postitas: krss

Algselt postitas: Rästas
Halastussurm peab olema valutu (selleks on kuul või süst nagu netist lugesin).

Räägime ikka loomadest mitte inimestest. Halastussurm on kas kuul või lõigatakse kõri läbi, et veri välja lasta (vähem valus kui avarii, lihtsalt haav, verekaotusest ka üsna kohene teadvusekaotus jne). Erinevalt oma naisest pole mul relvakandmislubagi, nii et tulirelva endaga kaasas ei kanna, samas ega igale agoonias loomale ka noaga kallale ei lähe. Selleks ongi hädaabinumber, kes kõne edasi jahimeeste juurde suunavad.

Muidugi räägime loomadest... ega põdrast rääkides soomlast silmas pea

P.S. ma olen näinud, kui rebasele tehti süst igavesele unele (selle pärast mainisin ka süsti) ja vere väljalaskmine ei ole halastussurm. Seda lastakse ikka siis, kui inimene selle looma liha ihaldab. Aga ma sain sust aru.