Metsloomad autos
Postitatud: T Dets 16, 2025 13:24
Tere,
jagan ühte huvitavat seika.
Nimelt panin tähele, et ükskõik, kas lühemalt või pikemalt sõidult tulles, jääb ventikas tööle. Alguses ei teinud sellest väga välja. Eelmisel nädalal aga lõi sellise korraliku kärsaka sõidu ajal autosse ja see polnud teab mis meeldiv lõhn... et nagu mõnusalt ahi köeks vms. Pigem selline nagu oleks käekarvad läbi leegi tõmmanud ja siis veel märgi puid peale pannud.
Tõmbasin kapoti siis lahti ja kui mootorikatte pealt rabasin, küsis proua kõrvalt tsiteerides filmiklassikat: "kas ma nägin sädet?"
Sädet ei olnud. Seekord. Aga üksik suitsuvine oli.
Ja lehti oli. Oi, kuidas oli lehti. Tamm, pärnaõied... Keegi oleks nagu vooderdamas käinud. Paisupaagi korgi ümbruses oli väikseid junne hulgi. Nagu hiire omad, aga samas nagu ka mitte.. veidi nagu heledamad ja väiksemad.
Seedisin peas juba vestlusi nii kindlustusega kui teenindusega, kartuses, et andsin ju just hapnikku peale.. Aga õnneks olukord rahunes. Hakkasin käepäraste vahenditega seda vooderdust välja "lammutama" ja leidsin ka tõenäolised süüdlased. Ise arvan, et käisin peaaegu igas bioloogia ja botaanika tunnis kohal koolis, aga Eestis ma sellised tegelasi pole varem näinud ega nendest kuulnud. Lühikirjelduseks sobib hästi prussakas (see tsuktsi anekdoot, kus ta käis Moskvas loomaaias ja pärast seletas teistele kodus kuidas kaelkirjak välja näeb.. Noh pm nagu jääkaru, aga...). Need olid 45-55mm pikad ja vähemalt 25mm laiad. Paksud sellised ja kõvad. Küpsed ka muidugi selleks hetkeks. Tumepruun võis olla nende originaalvärv. Praegu mõtlen, et nii kahju, et ei pildistanud vaid loopisin nad laia kaarega eemale.
Puulehtede järgi sain aru, et see "töö" oli tehtud ära siis pikema nädalavahetuse ajal maakodus, kus ühelpool autot tamm ja teiselpool pärn.
Mis siis kokkuvõtteks. Üks foobia jälle juures.
jagan ühte huvitavat seika.
Nimelt panin tähele, et ükskõik, kas lühemalt või pikemalt sõidult tulles, jääb ventikas tööle. Alguses ei teinud sellest väga välja. Eelmisel nädalal aga lõi sellise korraliku kärsaka sõidu ajal autosse ja see polnud teab mis meeldiv lõhn... et nagu mõnusalt ahi köeks vms. Pigem selline nagu oleks käekarvad läbi leegi tõmmanud ja siis veel märgi puid peale pannud.
Tõmbasin kapoti siis lahti ja kui mootorikatte pealt rabasin, küsis proua kõrvalt tsiteerides filmiklassikat: "kas ma nägin sädet?"
Sädet ei olnud. Seekord. Aga üksik suitsuvine oli.
Ja lehti oli. Oi, kuidas oli lehti. Tamm, pärnaõied... Keegi oleks nagu vooderdamas käinud. Paisupaagi korgi ümbruses oli väikseid junne hulgi. Nagu hiire omad, aga samas nagu ka mitte.. veidi nagu heledamad ja väiksemad.
Seedisin peas juba vestlusi nii kindlustusega kui teenindusega, kartuses, et andsin ju just hapnikku peale.. Aga õnneks olukord rahunes. Hakkasin käepäraste vahenditega seda vooderdust välja "lammutama" ja leidsin ka tõenäolised süüdlased. Ise arvan, et käisin peaaegu igas bioloogia ja botaanika tunnis kohal koolis, aga Eestis ma sellised tegelasi pole varem näinud ega nendest kuulnud. Lühikirjelduseks sobib hästi prussakas (see tsuktsi anekdoot, kus ta käis Moskvas loomaaias ja pärast seletas teistele kodus kuidas kaelkirjak välja näeb.. Noh pm nagu jääkaru, aga...). Need olid 45-55mm pikad ja vähemalt 25mm laiad. Paksud sellised ja kõvad. Küpsed ka muidugi selleks hetkeks. Tumepruun võis olla nende originaalvärv. Praegu mõtlen, et nii kahju, et ei pildistanud vaid loopisin nad laia kaarega eemale.
Puulehtede järgi sain aru, et see "töö" oli tehtud ära siis pikema nädalavahetuse ajal maakodus, kus ühelpool autot tamm ja teiselpool pärn.
Mis siis kokkuvõtteks. Üks foobia jälle juures.