Eesti Saabiklubi foorum

Käes on puhkus. Kes tuhnib sel juhul peenramaal, kes muutub neegriks, kes üritab Saabiga häid suhteid taastada. Mõtlesin et silitaks tonnist, loeks talle nõiasõnu peale ja kohendaks tiba ta tualette. Aga tibi on jonnakas, õnneks ei ole tualetid veel auklikud aga pruuni värvi kobrutav disainielement et taha mitte irduda. Suure roostes pinna all on mustmiljon pisikest roostekollet otse plekki tunginud. Kohati on pind nõnda krobeline, et puhtaks mina seda nühkida ei suuda (ei viitsi???). Kuidas nendega võidelda? Pinnad on nõnda suured et värviparanduspulgaga ei ole mõtet möllata eriti.

Suurte korüfeede õpetussõnad plus karm reaalsus tekitsid paraja paanika. Proovisin roostet eraldada nii lätlaste roostesurmaga kui hammerite Korust'iga. Korust tundub huvitav ollus olevat, mu meelest tõhusam ja jätab plekile omapärase üsna kõva kihi. Mind huvitabki et kas on olemas vedelikke, mida võiks kasutada üheaegselt nii roostesurmana, kui kruntvärvina?

Või oskab keegi pakkuda välja metoodikat laisa inimese kombel roostes pinna töötlemiseks?

Algselt postitas: ivomets
yhesõnaga see , kas kestab, või mitte sõltub 1000 erinevast asjast. ja kui yhega puusse paned, siis ei kesta

Äkki Ivomets viitsib need 1000 asja siia kirja ka panna

eh, mis nyyd mina....
aga kui juba sellised kohad see, kus kobrutab, siis ikka ei aita midagi, head tulemust ei saa. kui pesta ja puhastada ja õlimöginaga kokku teha ja pidevalt hooldada, siis kestab ja edasi ei arene...

aga mida sa tualeti all mõtled??

esmalt traathari, siis võib ka nõrga liivakaga, kõik oleneb ju kohast, kus mis asub ja palju sa seda tolmutada tahad. kõik see lahtine kobrutava asi maha kraapida, siis lätlaste roostesurma peale vastavalt juhendile, siis taas kraapida ja taas surma peale. siis on valmis, kui enam ei viitsi.

krunt ikka krunt peaks olema ja aerosoolidest tulb ymber käia, sest kihio paksust sa sealt ei saa.. ka 10 korraga mitte. võid pintsliga mötsida. siis värv selga . samas kui ei viitsi värvida, siis taas õlibituumeni mögin selga ja käib kyll igavesti, kui kord 2 aastas vaadata ja parandada.

yhesõnaga kogu jutt kere põhja alla, või salongi sisse.

sai nats mitte ytlevaatlik aga ma kiirustan viljandi rockrambile, aega vähe, kuna vana 96 ga lähen.

Roostesurma all peetakse sageli silmas roostemuundit. See aines muundab rooste stabiilseks ja tihkeks raud-3 oksiidiks. See on selline must ja kaunis kõva ning tihke kiht. Kuid siiski mitte hermeetiline ja ilma täiendava värvikihita läheb selle alt uuesti rooste. Niiet selle peale tuleb mingit kruntvärvi ja kattevärvi või mastiksit, nagu Ivomets jutustas.
Siis on veel olemas sellised ained, mis roostekihi ära lahustavad ja jätavad täiesti halja metalli. Need keemiliselt eemaldavad rooste, ka sügavamatest uuretest, kuhu harja ega liivapaberiga ei pääse. Puhastatud pinnale siis kruntvärv jne.

Mina kasutasin mingisugust comma möginat, millel oli kirjas, et on ka krunt värvi eest. Hiljem aerosooliga kattes selgus et ega ta seda ikka pole. nüüd kohad uuesti lihvitud ja krunditud ning värvitud. Mögina nimi ei tule meelde, oli miskis 200ml potskas millel oli pintsel korgi küljes ja maksis pea 100 raha. Kapotiall on samas see kiht mis see aine tekitas päris tugev ja ilma värvimatta on 6 kuud juba vastu pannud.

Kas lätlaste roostesurm tohib sattuda värvi peale? Minul natuke läks ja värv on sealt matt. Õnneks siiski ainult natuke. Kas värv sai kahjustada? Kas on mingit keemiat millega saaks värvipinda roostesurmast puhastada?

Pasta ja viltkäi(lihvketas),madalad pöörded,nagu tead niigi. Hape on hape.

Kas keegi oskab öelda, mis võtaks puhtaks kruntvärvi peened pritsmed värvilt-lakilt?
Sai mingil hetkel pulverisaatoriga krunditud üht keredetaili natuke hooletult, pihustas õrnalt ka värvipinnale. Avastasin alles hiljem, et pisikesed täpid, ehkki sama värvi (must) nagu autogi.

Ise proovisin kõikvõimalike vahenditega, lõpuks üks pliidi puhastusvahend (kreem, mitte abrassiivne muidugi, mingi suht hinnaline pisike pudelike) sulatas kõva nühkimisega pritsmed lahti. Aluslakki too kreem ei häirinud ja ka mitu kuud hiljem pole värvil kahjustusi ega matistumist näha.
Kuna võimalus oli proovida silmale suht varjatud pinnal, siis sai katsetatud isegi atsetooniga. Ka sellest polnud kasu. Samuti mitte lahustist, bensiinist jne. ja mingi krdi köögikreem toimib . Vaevaliselt, aga siiski.

Äkki on keegi mingi vingema vahendi leidnud, mis "väga vana" värvi ja lakki ei lõhu, aga lahustab "paarinädalasti" värvitäppe.

aastaid tagasi olid mehed glasurit värvi tehasest ja need õpetasit et liivaprits külm valts plekkile ei sobi teha! isegi kui on juba väga sügavale rooste tunginud ,tuleb alguses ikka liivapaberiga nühkida niipalju kui võimalik.terava asjaga koksida pruun kiht lahti ja siis ideaalseni puhastada terasharjaga,nii et ka rooste augud saavad heledad. kui kasutad mingit mürki ,siis peab pärast üle nuhkima.kas niiske lapiga või liivapaberiga. relakaga ei tasu seda tööd teha sest nii jääb metall karvane ja õhuniiskus saab kohe sisse.soovitavalt peab paljaks nühitud plekk saama kiiresti kate. ja pahteldatakse alati metallile ja tugeva pahtliga.mitte mingi softiga. ja siis alles krunt,kas epoksiit või hapekas.hapeka peale ei tehta enam pahteldst.
ka olen ise tihti lihtsalt ideaalselt puhastanud metalli ja siis tinaga üle.need akna servad on saanud tihti nii teha