Eesti Saabiklubi foorum

On tehtud küll ju. Iga aastaselt vist isegi.

sai nähtud seda kuidas ca 5...6 Bmw-d mööda paidet sõitsid ja signaali andsid. tegelt oli päris nõme see...
kohalik motoasjamees rääkis ka et ka nad ise tahtsid mingit sarnast heategevusyritust samale "abivajajale" korraldada aga neile ei lubatud??
kes ei luband, ei mäleta, kuna eriti ei süvenenud teemasse, oli muudki tarvilikumat teha, et koju jõuda.

Selline üritus on isegi kunagi korraldatud, aga eks paku midagi konkreetsemat välja ja kui mõte hea on, küll siis leidub ka neid, kes sellega kaasa tulevad.

Algselt postitas: saab222
on, ju meil kõigil vanavanemad, äkki aitaks neid, kes on üksi, ja vanadekodus?

Mõttel on ju jumet.

Jõulud ei ole kaugel nii,e t kui planeerima hakata saaks midagi kenasti selleks ajaks ju korraldatud.

Nii, et pane mõtted ning plaan valmis ning küll mõtte kaaslaseid leidub.

Nt. mazdaklubi külastab Koeru lastekodu. Viivad kingitusi. Mitmendat aastat teevad juba, tundub, et asi toimib.

Aga tao nüüd rauda saab222 kuni see kuum on:thumb:
Kui hätta jääd-ütle. Aitame kui vaja:thumb::thumb:

Ideena, minu südames on üks eriline koht varjupaiga loomadele..

koerte varjupaikasi on küll ja enamgi veel ning neidki, mis abi vajaksid.

Ise näiteks on paaril korral veidi Keila SOS Lasteküla toetanud, plaan on seda edaspidigi teha. Konkreetne pere ja pereema, kellega mul kokkupuude on olnud, olid igatahes väga sõbralikud ja lahked inimesed. Hea meel on tõdeda, et vähemalt mõnedki koduta/vanemateta noored saavad midagi päris kodu sarnast ja seeläbi ka korraliku hüppelaua iseseisvaks eluks

Üldiselt saab head teha iga päev ja iga kell, selleks ei peagi klubisse kuuluma. Mina näiteks annetasin Tallinna Loomaaiale väikse summa, neil on päris suur rahapuudus.

Vat see loomaaia teema oleks täitsa uhke, arvan, et vähe on neid inimesi, kes pole seal kunagi käinud.. kas siis väiksena või ise lapsevanemana, väiksed pudinad näpu otsas vaimustusest kilkamas...
Tean omast käest...

Enamasti toetatakse ikka hooldekodusid, lastekodusid, haiglaid jne. Nende rahastamiseks maksan ma sotsiaalmaksu nii et vähe ei ole ja ikka ei ole küllalt!
Toetaks parem kodutute loomade varjupaika. Neid ei aita ju peaaegu mitte keegi...
Olen nõus üldsuse nõusolekul sellega tegelema. Rääkima varjupaikadega, korjama raha ja vajadusel neile vajaminevaid asju organiseerima.
Et asjast rohkem tolku oleks, siis võiksime valida omale (Saabiklubile) ühe varjupaiga mida regulaarselt toetada mingi summa ja/või tegevusega.
Head eeskuju näidates võiks kaasata ka teisi margiklubisid teiste varjupaikade toetamiseks. Ehk suudaksime nii midagi paremaks muuta?

Ma ei peaks paljuks teha näiteks igakuine 25 kroonine püsikorraldus Saabiklubi heategevuskontole, mis oleks avatud kõigile soovijatele, mitte ainult klubiliikmetele. Päris ilusa summa saaksime kokku.. Kõigile annetajatele võiks tänuks välja panna mõned minimalistlikud meened, ning kindlasti mingi tore kokkusaamine toetatavas asutuses

Minimalistlikud meened ja toredad kokkusaamised kodutute loomade varjupaigas on küll suur ahvatlus aga eesmärk peaks olema püstitatud selline, et poleks neid kohti kus kokku saada, või oleks neid võimalikult vähe.
Mida selleks teha?
Olen nõus toetama trükise kirjastamist mis käsitleks kogu seda problemaatikat ja informeeriks praeguseid ja tulevasi loomapidajaid kõikides detailides.
Koduloomade steriliseerimine võiks olla riigi mure ka, eelarvest rahastatav. Vähe tõenäoline, et tagajärgedega võitlemine kokkuhoidu annab.
Kes oleks see kes viiks selle sõnumi riigiisadeni?

Tallinna Zoo"s on võimalik olla ka vader et teatud summa ikka aasta kantakse teatud looma arvele ja selle eest antakse talle siiis süüa ja puuri juurde tuleb ka silt kus peal on toetaja.

Just tegin.
Saab ka ilma kampaaniata head teha.

Kampaaniakorras heategu on nagu mingi tuha päheraputamine omale... On olukordi, kus see on vajalik, aga enamjaolt kipub klišeeks ära minema.

Kui juba toetusfondist juttu oli siis miks mitte mõelda välja kuidas suunata kogutud raha tulevikku, nagu lapsed või siin teemas läbi käinud mõte teha trükis tulevastele loomaomanikele. Lastekodu lastele nänni pole vaja, kui üldse lastekodu lapsed midagi vajavad siis seda, et nendega tegeldaks rohkem. Samas tean ka seda, lasteaia kasvatajad/õpetajad ja ka koolides õpetajad saadad häbiväärselt vähe palka selle eest mida nad teevad.

Häbiväärselt madala palgaga ameteid on Eestis teisigi, näiteks meditsiinitöötajad, kuid nemad ei ole siiski toetust vajav sihtgrupp. Madal palga ja oskuste suhe on üks asi, võime ära elada ja majanduslikult toime tulla hoopis midagi muud.

Kurb on see, et teema aktiviseerus siis kui oli eeskuju (oli sees siis kes oli). Isealgatuslik pealehakkamine on siiram. Praegu on nagu "vägisi mehelepanek". Loomulikult ärge võtke seda kui kriitikat vaid kui subjektiivset arvamust. Iga heategu on ju kellegile suunatud ja selle taha jääb tänulik hing... olgu see siis saaja või pakkuja (kasvõi siis oma pattude lunastamist läbi heateo püüdlev pakkuja). Olen ise sellise teemaga kokku puutunud kordi ja kordi. Kahjuks on nii, et enamasti oodatakse sellise teo eest tunnustust, olgu see siis tänu või tähelepanu. Vähe on neid, kes teevad seda täiesti anonüümselt. Nüüd veid ideest: miks mitte seda teha kuidagi kahepoolselt ja laiemat üldsust kaasates. Ise ma näiteks olen kord sellise suurema programmi läbi viinud, et sügisel varakult enne Jõule korraldasime ühes puuetega laste päevakodus joonistamise võistluse teemal "talv". Võitjatöö aga andsin kaardina trükki ja saatsin oma ettevõtte jõulukaartidena laiali ca. 400-le partnerile, taga ilusasti pildi saamislugu ja kes pildi tegi. Vastutasuks aga sai kingitud lastele teate see kummidega laes rippuv kiik (muide pidi olema nende jaoks parim atraktsioon (nii fun kui kasulik)). Mida aga sisemas lootsin, oli see, et keegigi viitsis lugeda kaardi tagalehte ja see avas nende südame ja miks mitte ka rahakoti.

Kõik on suurepärane, aidata on vaja ja see teeb hea tunde ja mitte ainult jõulude ajal. Andmine ja aitamine ei võrdu alati ainult rahaga. Kuigi see on ilmselt kõige universaalsem ja paindlikum vahend.
Aga ehk alustaks lihtsatest asjadest, lihtsalt olla abistav ja tähelepanelik, kõige lihtsamates asjades. Siis võiks juba vanaemale digibox'i ka installida
Teema algatajale muidugi jõudu - ei ole lihtne luua püsivaid väärtuseid

Mina näiteks tänu Saabiklubile aitan jälle inimesi iga 3 kuu tagant. Kunagi sõjaväes olin ma kindel doonor aga siis ununes see mitmeks aastaks, kuni tuli Saabiklubi üleskutse minna doonoriks ja sellest ajast saadik olen iga kord käinud verd andmas, kui nad mulle sellekohase meili saadavad, et nüüd on jälle õige aeg. Ma lihtsalt unustaksin muidu ära, et kuna võiks jälle verd anda.
Muidugi loomade varjupaika toetaksin ka aga igasugused rahalised annetused jätavad mind külmaks, sest tundub, et seda raha ei kasutata kunagi sihipäraselt või jääb vähemalt mulje, et see raha läheb pigem mingite ametnike taskusse kui õigesse kohta.