Eesti Saabiklubi foorum

SAABihaigus tabas mind umbes kakskümmend aastat tagasi Stockholmis. SAAB 900, mida tänapäeval nimetatakse klassikuks, oli äsja saanud ümarad põrkerauad ja nägi vastupandamatu välja. Või mis me räägime, Eestis maksis siis veel rubla ning tänavapildis domineerisid Moskvitšid, Žigulid ja Volgad. Iga „välismaa” auto (isegi roostes Datsun) tundus nende kõrval ihaldusväärne. Haigus kulges kaua aega latentselt, selle nähud piirdusid esialgu piidlemisega, millele pakkus 1993. aastal lisaainet uus 900. Jalutasin neil aastail sageli Kungsholmeni kaldapealsel, mida kuni Mariebergini palistavad parklad jõukate Svenssonite autodega. Tegi kadedaks ja nukraks, sest oli selge, et minusugune sellist SAABi niipea EI SAA...

Mõni aasta hiljem jõudsin esimese proovisõiduni nn klassikuga. Paraku ei täitnud see üsna väsinud isend, millele mu rahakott oleks peale hakanud, kõrgele kruvitud ootusi. Sõitsin Opeliga edasi. Seitse aastat tagasi oli autoost taas päevakorral. Elustiil ja perekonnaseis nõudsid universaalkerega autot. SAABiperes oli ju õige tore 9-5, aga nende hinnad ületasid mu võimalusi kaks-kolm korda. Ostsin ilusa Itaalia auto, mille nimi algab F-tähega. Aga lubasin endale, et järgmine saab olema SAAB. Kui ilus F-tähega auto hakkas ilmutama väsimise märke ja sisenes kahe aasta eest katkematusse remonditsüklisse, lõi haigus jälle välja. Leidsin bilweb.se vahendusel ühe vähesõitnud klassiku, mis nägi välja nagu oleks alles äsja Trollhättanist minema sõitnud. Hinda polnud just väike. Nii et jäin paariks päevaks jokutama ... ja läinud ta oligi. Tänaseni ei anna rahu.

Läinud sügisel, kui tekkis vajadus soetada teine auto, et pere pesamuna saaks lasteaeda ja ema tööle, tõusis taas palavik. Otsustasime osta väikse odava ja töökindla auto, aga esimesena läksime miskipärast vaatamas NG900-t 2.3-liitrise mootoriga. Õnneks või kahjuks käis selle rool nii raskelt (rikkis võimendi?), et pärast proovisõitu kergitasime viisakalt kaabut. Ja tegelikult oli Opel Corsa just see, mis meie mure leevendas. Aga minu haigust mitte. Ikka ja jälle tabasin end netis kolades automüügilehekülgedelt, sisestamas otsingusse numbreid 9-3, 9-5, 900. Lugenud vanade SAABide kohta igasuguseid hirmutavaid lugusid (kett, DI-kasett, turbo, SID, bensiinipump jne), piirasin oma valikuid 2.0- ja 2.3-liitriste vabalthingavate lollikindlate mootoritega, mille puhul saab abi kas just igalt külasepalt, aga osavalt automehhanikust naabrimehelt ikkagi.

Ja siis see juhtus. Umbes kuu aega tagasi saabus Itaaliast pakkumine, millest ei saanud loobuda. Ühel Tartu müügiplatsil seisis auto. Hõbedane 9-3. Hodomeetri näit 65000! Helistasin ja küsisin, kas siin mitte pole mõni number kirjutamata jäänud. Väidetavalt ei olnud. Aga asi tundus liiga ilus, et uskuda. Ühel vihmasel päeval sattusin Tartusse käima ja põikasin ka Annelinna. Seal ta oli – elusast peast veel ilusam kui pildil või müügimehe jutu järgi (tavaliselt on vastupidi). Liisk oli langenud. Haigus vajas viivitamatult ravi. Aga raha ei olnud. Ei saanudki olla, sest mitu aastat olid möödunud kehval doktorandipajukil. Mis sest värskest kraadist, kui viimasest stipipäevast on möödas pool aastat ja töökoht alles terendamas. Aga nagu ütleb rootsi vanasõna: Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka SAAB.

Järgmiseks Tartu-sõiduks leppisin juba kokku ülevaatuse Carringus ja tellisin treileri. Diagnostika ei tuvastanud muud häda kui kulunud piduriklotsid ja võtmepatarei, mis vajas vahetamist. Kõik paistis ilus – ei õlitilka ega roostetäppi. Tööriistadki pakiruumis olid alles tehasepakendis. Leppisin järgmiseks päevaks kokku käsiraha maksmise ning saatsin veel samal õhtul kirja Annalisale, kelle nime leidsin auto dokumentidest ja e-postiaadressi ühe Itaalia advokaadibüroo koduleheküljelt. Hommikul oli postkastis vastus:

“It was nice to receive your letter and see again my dear old SAAB on the website of the car dealer. And it was nice to learn that its next owner might be someone with a passion for history (congratulations for your PhD!) and for Italian culture. The history of this silver beauty is a tale of caring owners who enjoyed it for a long time (although for relatively few kilometers), of children, of holidays on the Alps and on the beaches of the Mediterranean sea. I am glad to learn that it went back to the Great North, to which it belongs, and I have no hesitation (nor interest) in recommending it to you. Of course this is not a guarantee, but rather an act of gratitude for an old friend which I hope will find a new owner who can appreciate its beauty and its charme. Good luck to both of you!”

Siin ta on. Minu SAAB.

Jutt sai pikk, aga kuna selle lõpetamine on lugeja hiirekliki kaugusel, otsustasin selle siiski ära rääkida. Ja neile, kes suvatsesid kirjutatu läbi lugeda, kuuluvad minu siirad tänusõnad selle foorumi sisu eest. Te olete oma postituste ja heade nõuannetega olnud mulle (ja paljudele-paljudele teistele SAABihaigetele) suureks abiks. Aitäh!



Lisatud failid

krt, tartus ikka muru roheline ja puud lehtes, peab kolimise peale mõtlema :D:D

Minu silmad ei ole nii korralikku OG 9-3 veel näinud-eriti põhja alt

Palju õnne väga ilusa Saabi puhul ja palju muretuid kiomeetreid!:head: Väga huvitav lugu selle auto saamise taga ka muide. Loodan ,et SAABIHAIGUS sai seekord leevendatud, kuid ei kao kuhugile.

Muretuid kilomeetreid! Eks seda Saabihaigust saab ravida ainult ühe või äärmistel juhtudel mitme Saabi omamisega. Kena korralik paistab ka teine pildi pealt.

Seda, et SAAB ei ole lihtsalt auto, teadsin ma ammu. Aga foorumit lugedes olen ma aru saanud, et tegemist on ka religiooni ja vennaskonnaga. Esimesed muljed on väga meeldivad! Nii SAABist kui ka heast seltskonnast.

Lisan siia ühe lugemisväärse blogiaadressi neile, kes seda veel ei tunne: [url=http://]http://simplysaab.blogspot.com/ [/url]. Seal tehakse juttu ka paljukõneldud karterituulutuse probleemist, mille vastu minu autole reedel Audaceris kaitsepookimine tehti. Tänud!

Päris kenakene teine. Endale eriti 4ukselised ei meeldinud (vähemalt 900 küll mitte), aga see sul on küll ka 4ukselisena väga kena, vaata et tahan endale ka varsti kahte ust juurde.
Väike tiivake pagasiluugi peal teeb ka ainult ilusamaks asja.

Jääme rohkem pilte ootama.

Väga kena lugu. Pagana kaua võttis aega küll. Aga nüüd haigus leevendust vaevalt saab, ma enne NG ostu pidasin seda kõige ilusamaks ikka ja ei meeldinud sellised veljed mis sul all, ammugi kandiline klassik. Aga näe nüüd kolm aastat saab mööda ja tahaks just selliseid velgi nagu su autol all ja tahaks turboklassikut, millega ise pole sõitnudki kunagi.

Kindlasti SAAB maitse üle vaielda. Minu jaoks oli SAAB kaua aega silmahaigus. Nende disainis on midagi väga erilist, aegumatut ja lennukat. Vana SAAB läheb hea peremehe käes aastatega paremaks nagu vein. Kuigi tõupuhtast arenguliinist saab rääkida kuni viimase klassikuni, jätkab ka vana kooli 9-3 üsna olulisel määral traditsiooni. Minu jaoks on see tähtis. Samas ka kompromiss, sest kõige kaunimalt tulevad SAABi kujustusjooned esile ikkagi kupee puhul. Aga kolmeukseline pole just kõige praktilisem pereauto. Tõsi küll, ega selleks, et last lasteaeda sõidutada, pole tingimata vaja ka turbot.

Silmailu kah:

Lisatud failid

haha... sleeper:evil:
congrats on MITSU!

Tunnistan, et ma ei tunne veel SAABimeeste slängi. Kas see MITSU peaks tähendama Mitsubishi turbot? Jäin isegi mõtlema, milline variant on 151 kW mootoril. Auto on SE-varustuses, mitte Aero.

Pean ära rääkima ka selle, et lisaks silmahaigusele lõid välja ka uued sümptomid. Korraliku liiklejana pole ma kunagi mõistnud jutte sõidumõnust. Tähtis on olnud, et auto viib turvaliselt punktist A punkti B ning ei nöögi ega nõua liiga palju raha ja aega. Piisas aga mõnest kilomeetrist kõrvalistel kurvilistel teedel, kui adrenaliin voolas verre ja seier läks meelest. Tartu-Tallinna maanteele keerates tegi aparaat pikemalt mõtlemata "autahvli" jaoks pildi ära ja täna hommikul oli postimees tähitud kirjaga ukse taga. Edaspidi püüan olla tähelepanelikum, kuigi see pole just lihtne...

mitsu on jah turbomark. 2000 aasta oligi nn üleminek, kus autole paigaldati juba B205R mootor (151kw), aga aero varustust veel ei olnud. Kaspariusel oli täpselt sarnane masin. Seepärast ta siin rõõmsalt hõikabki
muide see kiiruse ja võimsuse asi ilmselt süveneb veelgi. Varsti lased softi näppida jne jne...

Nonii! Kuskilt siitsamast foorumist jäi meelde soomlaste kõnekäänd: "Saabismi on sairaus, turbosaabismi mielisairaus." Aga geniaalsust polegi nii kerge hullumeelsusest eristada. Ütles ju luuletajagi, et kateedrist palatisse on vaid üks samm. Head tervist!

Esimene tuhat sõidetud - ja aina paremaks läheb. Kujutan ette, kui muhedaid naerunäoga pilte teeb kiiruskaamera (vabandust, juba teine, täiesti tahtmatult). Sõidutunne ja maanteemüra ei reeda kiirust, nii nagu vanas F-tähega Itaalia autos. Peab vist püsikiirusehoidja lisamise peale mõtlema hakkama. Head soovitused on teretulnud!

Eile sai auto põhi, küljekarbid ja rattakoopad Hagmansi tökatiga üle käidud. Loodetavasti lisab see pikka iga. Esimesed piduriklotsid, mis, nagu selgus, olid auto sünnist saati vastu pidanud (66000 km!), vahetati Ferodo klotside vastu välja. Tagumised käivad veel kaua. Talverattad said ka alla, nii et tali võib tulla.

Kes, kus pigiga mässas? Heameelega tahaks ka ära teha.

Algselt postitas: no1
Kes, kus pigiga mässas? Heameelega tahaks ka ära teha.

Lahke naabrimees, kellel on kasutada soe garaaž ja kivikaitsepüstol, tegi ära. Tökati (üks põhjale, teine karpidesse) ostsin poest. Roostetõrjele spetsialiseerunud töökodasid võib leida Tallinnast ja Tartust, aga mulle jäid need kaugeks. Kuuldavasti on ka järjekorrad pikad. Auto peab vähemalt kaks päeva sees olema, et põhi ära kuivaks (rooste kõrvaldamise vajadust mul polnud).

Äärmiselt meeldiv on näha, et ka uuemate Saabide omanike hulka on tekkimas inimesi, kes näevad oma autos ajalugu, suhtlevad eelmiste omanikega jne, mitte ei tarbi oma Saabi nagu iga teist tavalist autot. Just sellised omanikud teevadki Saabi eriliseks, mitte mingid möödasõidukiirendused, istmete vahelised süütelukud jm igale suvalisele autole mõningase vaevaga külgepoogitavad omadused. Lõbusaid kilomeetreid Saabi seltsis!

Algselt postitas: krss
Äärmiselt meeldiv on näha, et ka uuemate Saabide omanike hulka on tekkimas inimesi, kes näevad oma autos ajalugu, suhtlevad eelmiste omanikega jne, mitte ei tarbi oma Saabi nagu iga teist tavalist autot. Just sellised omanikud teevadki Saabi eriliseks, mitte mingid möödasõidukiirendused, istmete vahelised süütelukud jm igale suvalisele autole mõningase vaevaga külgepoogitavad omadused.

Need ilusad omadused, mida sa kirjeldasid, ei sõltu margist vaid inimesest. Veidike unikaalsem on Saabi juures pigem tema oskus muuta oma omanik ühele margile lojaalseks. Oli see vist Tiff Needell, kes ütles, et Saabi-lojaalsust saab võrrelda vaid Mersu-lojaalsusega. Korra ostad Saabi, ostad ilmselt veel. Isegi juhul, kui sa tarbid teda nagu tavalist autot.

Unetud postitajad on keeranud jutu üsna huvitavasse suunda. Mis on see, mis teeb SAABi eriliseks - kas auto ise (s.t tootjate püüdlused) või hoolivad margitruud kasutajad? Milles seisneb SAABi identiteet? Ja kes on inimesed, kes moodustavad rahvusvahelise SAABi kogukonna (et mitte öelda koguduse)? Eri maades on see vist mõneti erinev.

Mitmel mu heal kodumaisel sõbral on või on olnud SAAB, ja nemad on oma sõnul otsinud midagi erilist. Rootsis on SAABe nagu kirjusid koeri, s.t SAAB on õige tavaline, aga mu sealsed parimad tuttavad sõidavad miskipärast Volvodega. Seda foorumit lugedes märkasin üllatusena, et SAAB köidab nii tugevalt kirglikke ja nutikaid tehnika- ja tuuninguhuvilisi.

Sõitsin eile õhtul läbi tuisu Tallinnast koju ja pean oma SAABile tänusõnad ütlema! Tunnistan, et pärast esimest omanikurõõmu leidsin juba paar pisiasja, mille üle veidi nuriseda. Elektriantenn, mis esimeste külmadega streikis (asi lahenes lahustilapi abil), ja veidi plärisevad kõlarid. Ka mõned juhitavuse nüansid olid harjumatud nagu näiteks asfaldi pikiroobaste suhtes tundlik rool. Aga eilne sumpamine Tallinna lumesupis ja kindlustunnet sisendav käitumine Tartu maanteel ületas kõik ootused. Viimase külateejupi läbisime lausa tahtejõuga, auto kõhuni lumes.

Hommikul avanes uksest välja vaadates üllatus - leia juuresolevalt pildilt SAAB!





Lisatud failid

Eile sai lõpuks üks väike mure murtud. Olin juba liitumas klubiga, kes foorumis kurdab võdiseva rooli üle. Asi algas pärast talverehvide alla panemist. Kiirusel 85-90 hakkas rool värisema ja edasi läks asi juba õige häirivaks. Mõtlesin murelikult, et äkki on mõni velg kõver või rehv muhuga. Sai siis uuesti rattaid tasakaalustamas käidud. Leitigi, et eelmises kohas oli veidi mööda pandud. Aga mõne aja pärast asi kordus. Eriti hulluks läks siledal asfaldil. Foorumit lugedes selgus, et see on üpris sage probleem, ja nii mõnelgi tõsiste põhjustega. Leidus ka lihtsam seletus - velje külge kinnitunud lumi ja jää. Eks jätkus mulgi tuisupäevadel ohtralt lumes sumpamist. Ja nii lihtne see oligi! Firststopis puhastati veljed ja kilbivahed lumest-jääst ning auto sõidab jälle nagu SAAB.

Endal esimene talv valuvelgedega ja oli sama jama. 50 kr läks see koolitus maksma.

No nii. Käisin eile Tallinnas - "maalt ja hobusega". Ajasin siin-seal asju ja põikasin Viking Motorsist läbi. Sealt lahkudes pidasin endamisi aru, kas sõita Pelgulinna mööda Sõpruse puiesteed või Mustamäe teed. Valisin viimase. Ja kohe pärast Mustamäe teele keeramist see juhtuski. Veeresin vaikselt Statoili juures asuva foori poole, süttis roheline tuli, jätkasin sõitu ... ja vasakust silmanurgast nägin, kuidas tuleb üks auto tagant diagonaalis ja ... lihtsalt rammib sisse. Kole lugu, aga kannatasid ainult autod. Keegi vanem daam jäi vasakpöördega hiljaks, ja kui pöörama hakkas, siis vaatas hoolega ainult paremale, mina aga olin juba foorist möödumas. Ei keeranud ta rooli, et sõita vabale rajale, ei vajutanud pidurit. Märtsis ostetud Citroen C4, tuli katki, stange lömmis, elu esimene avarii. Minu autol olid stange ja tiib rattakoopas. Liipasin Inges kindlustusse, sealt edasi Pirita teele Tuule Autosse, kus lubati töö kiiresti ette võtta. Üks sepp väänas jääraiumise kangiga stange ja tiiva enam-vähem paika ja lasi plekikruvi sisse, et koju saaksin sõita. Õhtul tegin klaasi viskit ja magasin rahulikult. Loodetavasti on kellelgi mõni hea sõna öelda Tuule Auto kohta, see teeks veelgi rahulikumaks. Hea, et niigi läks!

PS Pori auto stangel pärineb sündmuspaigalt.




Lisatud failid

Peaasi, et nad ülejäänud remonti plekikruvidega ei tee vaid ikka korralikult.

Ma loodan ka. Ülemus seisis auto kõrval ja pidas igaks juhuks vajalikuks mainida, et seda kangi, millele kirves otsa oli keevitatud, nad remondi tegemisel ei kasuta, üksnes jää raiumiseks.