Seiklused 90-ga Uunikute talverallil
Postitatud: T Veebr 23, 2016 16:47
Kunagi kui 90-t üles ehitatud sai, siis oli kindel siht, et Uunikumide Talverallil tahan temaga ära käia. Saab oli terve suve igapäevakasutuses ja nüüd mõned kuud õues veedetud. Tegin ennem veel nädalase kasutuse talle, et siis peaks pisivead välja tulema, kui neid on. Ei olnud.
Laupäeva hommikul sai minema hakatud ja kenasti Laitsesse kohale jõutud, kus Talveralli pihta hakkas. Kiiruskatse ringrajal ka kenasti läbitud. Hakkasime rallit sõitma. Päris kiiresti sain aru, et siduripedaal vajub väga pehmeks iga läbitava kilomeetriga. Ühel hetkel enam sidurit polnud. Olgu, õhutasime ära ja toimis. Sõitsime edasi ja sama jama. Tundus järjest hullemaks minevat. Ilm oli ka mõnus, sadas järjest lund peale ja korralik vaip oli maas, käike oli vaja kogu aeg vahetada.
Lisaks sidurile kadus ära ka paugust salongisoojendus. Mispeale hüppas ka mootori temperatuur lakke. Ühel pausil seisma jäädes kees kohe vesi seepeale lahinal välja. Kahtlustasin termostaati. Teha tee peal polnud midagi. Lisaks vaatasin, et auto alla tilgub õli. Tõmbasime õlivarda välja - tüma. Polnud kriipsugi õlivarda peal ja eelmine õhtu sai veel juurde lisatud. Õlifiltri korpuse juurest kuskilt kõik välja lekkinud, poldid kinni - filter kinni.
Kui nüüd see veel kombineerida samal ajal kummitama hakanud kurioosumiga, et sooja mootoriga enam käima ei lähe, siis oligi kena kompott saabunud. Sidur vajus nii pehmeks, et mingil hetkel seisma jättes käiku välja ei saanud, suri välja. Peale seda aga käima enam ei lähe, pidi jupp aega tõmbama ja siis läks hädiselt käima lõpuks. Hiljem avastasime, et peab kõvasti lükkama, meelitama pikalt, siis ka turtsudes ühel hetkel läheb.
Lõunapausiks olimegi dilemma ees - mootor õli sees ei hoia, salongis sooja pole, välja surres käima enam ei lähe, sidur läheb järjest hullemaks - et kas jätame ralli pooleli. Minul oli igaljuhul mott täiesti läinud ja panin ka lauale variandi, et jätame ralli pooleli, pole mõtet mootorit ka kokku lasta.
Lisaks sai teelt väljas käidud ja magistraalis külgepidi driftitud, õnneks resulteerus see vaid kõrvalistujapoolse peegli kaotamisega ja plekid isegi jäid sirgeks.
Aga siis Märjamaal tegime 1,5 tunnise pausi ja tanklast ostsin suurte kogustega kõikvõimalikke vedelikke, et vähemalt Haapsallu tagasi liibata. Tõmbasime isegi termostaadi välja, liigutasime seda ja panime kõik vedelikud jälle normi. Ja siis mõtlesime, et me päeva nautimise huvides teeme kasvõi 5 kilomeetrit nende vigadega senikaua kuni sidurit on ja kui on vaja õhutada, siis kütame Haapsalu poole minema. Aga ma siis vahetasin sidurit minimaalselt ja me saime isegi mingi 70 km sõita ennem õhutamist. Tekkis lootuskiir. Ja kõigil meeskonnaliikmetel oli asi selge - kontrollpunktis läks üks sidurit õhutama, üks punkti võtma, üks rooli taha pumpama ja jälgima, et mootor välja ei sureks sest tühikäigul ta armastas seda ka veel teha nagu läbi karmide õppetundide selgeks saime. Ja nii kilomeeter kilomeetri haaval me selle ralli ka ära lõpetasime. Lõpppeatuses oli sidur nii õhtal jälle, et viimane parkimine Roostal ei olnud mitte sujuv vaid sidurit polnud ja käigupealt suri mats välja ja sinna me jäime. Aga kohal ja elus.
Klassikute kohta on üteldud, et tee äärde see pill naljalt ei jäta. Saan kinnitada, et ei jätnudki!
Pole küll minu pilt aga avalikult jagatav pilt korraldajate poolt. Ehk ei pane keegi pahaks. Saab sai kenasti uhkeks tehtud. Ei tea, mis talle siis ei meeldinud, kõik sai ju antud!
Lisatud failid
Laupäeva hommikul sai minema hakatud ja kenasti Laitsesse kohale jõutud, kus Talveralli pihta hakkas. Kiiruskatse ringrajal ka kenasti läbitud. Hakkasime rallit sõitma. Päris kiiresti sain aru, et siduripedaal vajub väga pehmeks iga läbitava kilomeetriga. Ühel hetkel enam sidurit polnud. Olgu, õhutasime ära ja toimis. Sõitsime edasi ja sama jama. Tundus järjest hullemaks minevat. Ilm oli ka mõnus, sadas järjest lund peale ja korralik vaip oli maas, käike oli vaja kogu aeg vahetada.
Lisaks sidurile kadus ära ka paugust salongisoojendus. Mispeale hüppas ka mootori temperatuur lakke. Ühel pausil seisma jäädes kees kohe vesi seepeale lahinal välja. Kahtlustasin termostaati. Teha tee peal polnud midagi. Lisaks vaatasin, et auto alla tilgub õli. Tõmbasime õlivarda välja - tüma. Polnud kriipsugi õlivarda peal ja eelmine õhtu sai veel juurde lisatud. Õlifiltri korpuse juurest kuskilt kõik välja lekkinud, poldid kinni - filter kinni.
Kui nüüd see veel kombineerida samal ajal kummitama hakanud kurioosumiga, et sooja mootoriga enam käima ei lähe, siis oligi kena kompott saabunud. Sidur vajus nii pehmeks, et mingil hetkel seisma jättes käiku välja ei saanud, suri välja. Peale seda aga käima enam ei lähe, pidi jupp aega tõmbama ja siis läks hädiselt käima lõpuks. Hiljem avastasime, et peab kõvasti lükkama, meelitama pikalt, siis ka turtsudes ühel hetkel läheb.
Lõunapausiks olimegi dilemma ees - mootor õli sees ei hoia, salongis sooja pole, välja surres käima enam ei lähe, sidur läheb järjest hullemaks - et kas jätame ralli pooleli. Minul oli igaljuhul mott täiesti läinud ja panin ka lauale variandi, et jätame ralli pooleli, pole mõtet mootorit ka kokku lasta.
Lisaks sai teelt väljas käidud ja magistraalis külgepidi driftitud, õnneks resulteerus see vaid kõrvalistujapoolse peegli kaotamisega ja plekid isegi jäid sirgeks.
Aga siis Märjamaal tegime 1,5 tunnise pausi ja tanklast ostsin suurte kogustega kõikvõimalikke vedelikke, et vähemalt Haapsallu tagasi liibata. Tõmbasime isegi termostaadi välja, liigutasime seda ja panime kõik vedelikud jälle normi. Ja siis mõtlesime, et me päeva nautimise huvides teeme kasvõi 5 kilomeetrit nende vigadega senikaua kuni sidurit on ja kui on vaja õhutada, siis kütame Haapsalu poole minema. Aga ma siis vahetasin sidurit minimaalselt ja me saime isegi mingi 70 km sõita ennem õhutamist. Tekkis lootuskiir. Ja kõigil meeskonnaliikmetel oli asi selge - kontrollpunktis läks üks sidurit õhutama, üks punkti võtma, üks rooli taha pumpama ja jälgima, et mootor välja ei sureks sest tühikäigul ta armastas seda ka veel teha nagu läbi karmide õppetundide selgeks saime. Ja nii kilomeeter kilomeetri haaval me selle ralli ka ära lõpetasime. Lõpppeatuses oli sidur nii õhtal jälle, et viimane parkimine Roostal ei olnud mitte sujuv vaid sidurit polnud ja käigupealt suri mats välja ja sinna me jäime. Aga kohal ja elus.
Klassikute kohta on üteldud, et tee äärde see pill naljalt ei jäta. Saan kinnitada, et ei jätnudki!
Pole küll minu pilt aga avalikult jagatav pilt korraldajate poolt. Ehk ei pane keegi pahaks. Saab sai kenasti uhkeks tehtud. Ei tea, mis talle siis ei meeldinud, kõik sai ju antud!
Lisatud failid