Tere
Küsimus NG 900 1995a siduri kohta. Siduripedaali vajutamine raske ja sidur äkiline st ei saa "libistada". Kas tuleb ette võtta vahetus või ongi selline. Küsimus võib tunduda rumal aga Saabi kogemus alles "algaja".Tänan ette asjaliku nõuande eest !
K: Sidur
pigem ikka viitavad tunnused v2sinud sidurikorv(kettale). LAmellid on l2bi vajunud ning siduri ketas ja korv kulunud, seet6ttu n6uab ka siduri lahutamine lisa energiat (raske) ning sidur lahutab ainult p6hja vajutades. v2hemalt minu tagasihoidlik kogemus 
Võimsust pole kunagi piisavalt
-
ivomets
- Vanasaabikala
- Postitusi: 7661
- Liitunud: N Apr 22, 2004 18:39
- Asukoht: Suvepealinn
- Auto: Saab 96 , Saaburu, Subaru
Algselt postitas: daags
pigem ikka viitavad tunnused v2sinud siduri kojale(kettale). LAmellid on l2bi vajunud ning siduri ketas ja koda kulunud, seet6ttu n6uab ka siduri lahutamine lisa energiat (raske) ning sidur lahutab ainult p6hja vajutades. v2hemalt minu tagasihoidlik kogemus
härra, mis asi on teie arvates sidurikoda?
ise küsin, ise vastan: sidurikoda on mootoriploki ja käigukasti vahel asetsev, tavaliselt alumiiniumsulamist, vahetükk, mille all on peidus sidur.
kulumisele 100% vastupidav, ei kulu midagi ega kunagi.
ketas võib kuluda küll, või õigemini hõõrdekatted, ketta küljes.
ja mis lamellid? kui mõtled taldrikvedrut, siis see muutub aja jooksul hoopis pehmemaks, ja teeb siduri vajutamise hoopis kergemaks...
ühesõnaga, väga segane jutt sul; ajad teise inimese pea sassi....
probleem võiks olla pigem trossi, siduri survelaagi või nn. käpa kinnijäämises pasa tõttu, mis sinna vahele ikka satub.
KUI AUTO ON KATGI TOO OMA AUTO IVOMETSA SOJA GARAZI 
Keevitan, värvin, keeran mutreid kinni ja lahti.
Keevitan, värvin, keeran mutreid kinni ja lahti.v2sinud nn taldrikvedrud ja kulunud siduriketas ja ka kulunud sidurikorv (ennatlikult 88sel kerge taaruva sammu juures mainitud sidurikoda) teevad siduri vajutamise raskeks. Kui sa seda ei usu, tee proovi, vaheta kulunud sidurikompleks t2iesti uue korvi ja ketta vastu ning sidur on pea poole kergem.
Võimsust pole kunagi piisavalt
