Tuttava saabiomaniku (hetkel jalamees) öö hakul Lasna ära visanud, kimasin mööda kanalit kodu poole... voodi juba silme ees terendamas... järsku mingi litter piki kapotti
Esialgne lootus, et keegi viskas õunasüdame sillalt alla, oli ilus unistus. Ninapealne mõlkis ja kriimuline, klaas jäi seekord õnneks terveks. Kivi oli kah õnneks ainult rusikasuurune. Järgmiste sildade all tegin juba suure hirmuga slaalomit...
Põlegi nagu muud, kui hoolega roostetõrjet nina peale mögistama hakata...
