Aga looga hakkan peale iidamast-aadamast. Aastad olid kas 1990 või `90nendate esimesed aastad kui tuli esimene SAABikogemus. SAAB oli ka too hetk esimene välismaa auto kus sees olin istunud ja millega sõitnud. Vanust oli mul siis järsku 7 või 8 aastat, vot üksikasju ei mäleta enam, aga koolis ma juba käisin.
Aga lugu ise selline, et Inglismaalt tulid sugulased külla ja neil oli SAAB 9000. Mina ei olnud nii suure ja mugava masinaga veel sõitnud. Ega ma sellest sõitmisest suurt ei mäletagi, aga üks asi, mis jäi meelde ja hämmastas mind, oli see, et autol ei pidanud käike vahetama. See oli toohetk täielik ulme minu jaoks, mis jäi hulgaks ajaks meelde. Ehk siis tegemist oli ka esimese automaatkastiga autoga, mida elus nägin.
Sellest ajast nüüd paarkümmend ja rohkemgi aastat möödunud ja too hetk pelgalt kauniks mälestuseks jäänud, aga jah – esimene välismaa auto, millega pikemalt sõita sain, oli SAAB.
Nüüd kõik fännid kindlasti arvavad, et see kogemus jättis kustumatu mälestuse ja olen väikesest peale tõsiusklik SAABlane. Pean teid kurvastama – ei läinud see teekond seekord niimoodi.
Autosid olen omanud kaugelt üle kümne ja alles käesoleva aasta jõululaupäeval sain esmakordselt SAABi omanikuks. Samas ma ei salga, et foorumit olen salaja lugenud (loomulikult inkognito, kasutajaks registreerisin ennast alles äsja) ja mõtted seda marki autot osta on olnud, aga kunagi mitte nii intensiivsed, et oleks mõnda isendit vaatama/proovima läinud.
Jõuame siis looga käesolevasse aastasse. SAAB on see aasta mul neljas auto, mille ostsin ja selleks aastaks jääb ka viimaseks. Mitte et mul oleks haiglast tungi kogu aeg autosid vahetada, vaid iga järgmise masinaga saan ma rämedalt petta ja siis tuleb auto maha müüa, patja nutta ja odavama raha eest veel hullem risu osta
Tegelikult asi muidugi nii mustades värvides pole, sest just maha müüdud vana Subarupann oli hea auto ja lõbutseda temaga sai, aga vanadus hakkab vist kontidesse tungima ja tahtsin mugavamat autot. Ja hästi odavalt, soovitavalt ilma rahata
Uue auto valimine käis alguses tegelikult niimoodi, et Alfa-Romeost Volvoni ja kõik need teised tähed, mis sinna vahele jäävad. Aga eks määravaks kriteeriumiks oli ikka hind, mis meie karmis kapitalistlikus maailmas kõike dikteerib.
Jätan nüüd välja teema sellest kuidas ma igal õhtul kuvari taga posisin ja kõrgematelt/tergematelt vaimudelt ilmutusi ootasin, et nad mind odava raha eest mugava/vastupidava/ökonoomse igiliikurini juhataksid ja jätkan kohast, kus ma mingil hetkel tabasin enda ainult SAABide müügikuulutusi vaatamast.
Iseenesest oli valik lihtne. Te peate lihtsalt ette kujutama 1991a esimese generatsiooni roostes Subaru Legacyt, summat, mis makstakse sellise auto eest ja siis seda nimekirja, kuhu mahuvad SAAB marki automobiilid, mida sellise raha eest osta saaks...jah, see loetelu oli lühike.
Õnneks oli mul strateegilist taipu Subaru siis müüki visata kui ilmataat selle lumekuhja taevast alla viskas. Sellistel hetkedel on nelikveolistel turgu. Ja õnneks leidsin kuulutuse, kus oli müüa SAAB Tallinnas, mis vastas minu hinnakriteeriumitele.
Helistan siis inimesele, lepin järgmiseks päevaks vaatamise kokku ja sõidan järgmine päev pealinna SAAB 900 vaatama. Saame kokku ja kujutage ette mu pettumust, et auto ei olnudki poeuus. Tegime ka proovisõitu. Ja siis ma taipasingi, et järgmine auto saab mul olema SAAB. Sest see masin oli mugav ja suht-koht kiire (V6). Probleem oli ainult sellest, et see konkreetne auto mulle väga ei sümpatiseerinud. Kuigi tõele au andes tuleb tunnistada, et isend oli tehniliselt enam-vähem korras ja ma olekski pidanud selle osta. Aga ma ei ostnud.
Tagasi kodus olles istutasin ennast jälle arvuti taha ja jätkasin otsinguid.
Jõululaupäeval leidsin kuulutuse, mis tollel hetkel oli paar tundi tagasi Soovi pandud ja müügiks oli SAAB 900, mis vastas mu nõuetele. Jutt oli ilus, helistasin müüjale, auto pidi olema viimase peal. Ainuke viga, et tahhomeeter ei tööta. No pole hullu mõtlesin, automaadil pole tahhomeetrit vaja.
Jätkus minu poolt väga otsusekindel tegutsemine. Kell oli nii palju, et kui samal päeval bussiga Tartusse kimada, siis oleks kell nii palju olnud, et mitte mingi vahendiga enam tagasi ei saa. Ütlesin ka müüjale, et ma tulen ja ma ei tule niisama kõvatama, vaid ostma.
....... (see punktiir näitab seda, et järgnes mitu tundi bussisõitu)
Sain Tartusse, pimedas ja kaugelt nägi SAAB väga hea välja. Lähemale jõudes hakkasid ennast ilmutama vead. Mitte töötav tahhomeeter tähendas tõlkes seda, et kogu näidikute plokk oli pime, töötas ainult spidomeeter. Muidu põles suur punane ohukolmnurk, et löö autouks pauguga kinni ja jookse hästi kiiresti minema. Aga nii kergesti ma ennast hirmutada ei lase. Kompuutris töötas välistemperatuuri näidik. Teised näidud mitte. Jälle positiivne – kui ma selle pilliga tee äärde jään, siis oskan vähemalt umbkaudu ennustada kui kiiresti ma surnuks külmun
Nii palju sain veel teada, et automaatkastiga autol pidi süütelukk tarka infot edastama igale poole ja see on otsas. Seepärast pole ka infot. Näidikute suremise olen juba sellel aastal korra omal nahal ära proovinud (siis oli küll peategelaseks Volvo S60) ja tean, et ka see viga on lahendatav.
M+S rehv, mis autol all oli ei soosinud kiirusi üle 50km/h. Aga rohkem nagu suuri vigu mulle ei räägitud. Ka ülevaatus oli just tehtud ja kehtib järgmise aasta detsembrini.
Nagu nüüd kõik lugejad on aru saanud, siis adekvaatselt mõtlev inimene paneks tuhatnelja plagama, aga mitte mina – pioneer väljakutset ei karda!
Statoilis ostu-müügi leping ja Haapsalu poole tuld. Bensiinitaseme näidik ka ei töötanud ja seega asusin ühes automaattanklas tankima. Oli see nüüd Neste või Alexela, kes seda enam mäletab, aga kui ma olin 50 euro eest bensiini paaki saanud ja asusin autot uuest käivitama, siis voolu enam polnud.
Jess! Lausa mitu kilomeetrit sai sõita selle autoga. Päris mitu minutit istusin autos ja mõtlesin seda toredat mõtet. Õnneks leidsin lõpuks autost väljudes ja kapoti alla piiludes vea põhjuse – aku miinusklemm oli lahti. Keerasin selle näpuga kinni, auto läks käima ja jätkasin teed järgmise bensukani, kust sai ostetud number kümme võti, akuklemmid korralikult kinnitatud ja igaks petteks ka ühed näpitsad kaasa ostetud. Seda siis juhuks, et kui auto tee peale jääb, et oleks mingi tummisem tükk, millega masinat peksta
.Õnneks asi niikaugele ei jõudnud ja ma jõudsin vahejuhtumiteta koju tagasi. Vahemärkusena võib öelda, et nii kaua pole ma seda teed elus sõitnud, sest all olnud rehvid ei lubanud eriti aretada kiirusi üle 70 km/h.
Järgmise päeva hommikul, minnes oma uut autot käivitama, ta ei käivitunud. Süüde läks sisse, aga starterit andes tegi ainult plõks. Et mul oli üks viisakas aku kodus olemas, siis laadisin selle täis ja ülejärgmisel päeval vahetasin aku ära. Kerge lootus oli, et järsku on kuskil vooluleke ja aku käis ööga tühjaks. Ka teise akuga saavutasin käivitamisel ainult sellise toreda plõksu. Iseenesest ju tore, aku ja voolulekke viga välistatud. Tegin siis auto kõrval targa näo pähe ja kontrollisin ka kõik kaitsmed ükshaaval üle. Jälle kõik korras. Foorumist oli meelde jäänud, et ka bensupumbad surevad lambist ära ja hakkasin ka selle mõttega ennast vaikselt harjutama. Aga rohkem ma pühade ajal siis autoga midagi ei teinudki. Istusin kodus lihtsalt, manustasin ohtralt alkoholi ja kirusin ennast.
Peale pühi esimese tööpäeva esimesel töötunnil sammusin ARKsse, et enda nimele üks kena SAAB kirjutada. Kõik läks valutult ja SAABi omanik ka registreerimistunnistuse järgi ma olin.
Koju minnes mõtlesin, et astun korra auto juurest läbi ja keeran võtit ka süütelukus profilaktika mõttes. Ja siis juhtus imelik lugu, et masin läks käima. Poolest pöördest. Vot kus on autol iseloom – enne käima ei lähe kui enda nimele vormistad!
Aga tegelikult läks öösel sulaks ja ju siis kuskil mingi jamadus vahelt ära sulas. Siiamaani on paar päeva nüüd matsupill olnud. Eks elu näitab, et mis siis saab kui külmaks läheb.
Kohe sai lastud teha õlivahetus. Lasin üle vaadata veermiku (mis minu imestuseks oli täiesti lõtkuvaba), tellisin uue kütusefiltri ja vaskpoolse suunatule, mis on katki ja kole. Lähipäevil saavad alla ka normaalsed rehvid.
Mis oli nüüd autot uurides üllatav, et kere on väga korralik. Roostetab juhipoolne tagatiib, aga see on ka kõik. Põhja alt oli masin üllatavalt hästi säilinud selle aastakäigu SAABi kohta. Rooste põhja all põhimõtteliselt puudub. Aga eks ta niimoodi kipub olema, et pole halba ilma heata ja vice versa.
Kes nüüd siiamaani viitsis selle loo läbi lugeda, siis nüüd kirjutan tehnilisi andmeid ka:
Tegu siis NG 900ga, esmane registreerimine 11.1993. Mootoriks 2,3 liitrit 110kw vabalthingav. Varustusaste S ehk siis standart. See oli natuke ka minu jaoks naljakas: kujutasin ette kuidas inimene läks poodi uut SAABi ostma. Rääkis, et raha ka palju pole maksta, võtaks selle kõige odavama variandi kus ainult elekter aknad/peeglid, konditsioneer on. No okei, automaatkastiga võiks ka olla, ei viitsi käiku vahetada. Aga mingeid püsikiirusehoidjaid ja kliimasid ja nahksisu küll pole vaja. Auto ikka ju tarbeese. No jumal hoidku, miks mul neid kerevärvi stangesid vaja läheks. Või udutulesid ette. See kõik on priiskamine, ma võtaks selle täitsa plangu variandi. Aga, eee, tead, mäludega elekter istmed võiks küll olla...
Ja nüüd mõni pilt ka selle kuiva ja üksluise teksti vahele:
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... b1aaa5.jpg[/IMG]
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... af52c5.jpg[/IMG]
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... 61ef3a.jpg[/IMG]
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... 86aa40.jpg[/IMG]
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... 0b56b4.jpg[/IMG]
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... 70a017.jpg[/IMG]
[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199 ... 5f3f2f.jpg[/IMG]
Nüüd kolm päeva sõidetud ja võib juba muljetada. Sellest ei ole mul mõtet hakata kirjutama, et SAAB on mugav ja hea auto, sest selle foorumi lugejatele on see iseenesest mõistetav. Mis mulle konkreetselt meeldib selle auto puhul, et ta läheb kiiresti soojaks ja sooja puhub ikka nii, et võib särgiväel sõita. Kahe istme vahel asuv süütelukk meeldib ka, aga see nõuab veel harjumist, sest käe sees on veel alles refleks, et autosse istudes liigub käsi automaatselt roolisamba suunas. Veel olen positiivselt üllatunud automaatkasti käiguvahetuse sujuvusest. Ka eelmine masin oli automaat, aga käiguvahetused käisid nõksuga. SAABil on see asi inimlikumalt lahendatud ja käiguvahetus ei ole nii tuntav. Aga kirsiks tordil on ikka mäludega istmed. Kuna kasutan autot naisega kahepeale, siis ikka ülimõnus vigur istmeküljes.
Mis siis autol ei tööta: näidikuteplokist ma juba kirjutasin. Siis lisaks ei tööta juhiistme soojendus (samas kõrvalistuja oma töötab) ja elekter antenn on katki. Kuna autos makki pole (olen avatud orginaalraadio pakkumistele), siis proovisin korra ühte aftermarket makki autosse ja avastasin kaks asja. Raadio sisselülitumisel sõitis antenniaugust ainult tross välja. Eemaldasin selle hetkel ja panin antenniaugu kinni isoleeriga. Ja autol on ainult kaks kõlarit ees armatuuris. Olin natuke pettunud, sest eelnevalt proovitud V6 mootoriga SAAB hämmastas mind oma hea heliga ja salamisi lootsin, et ka enda ostetud autos on kõlareid rohkem ja ainult makk välja võetud. Aga mida pole, seda pole. Tuleb ise kõlarid aretada ustesse.
Nagu piltidelt näha, siis suunatule vahetasin ära. Terve tulega paranes auto välimus tunduvalt. Katkise tulega ei jõudnudki pilti teha, et enne ja pärast võrdlus oleks. Kütusefilter vahetatakse esmaspäeval ära ja eile lasin ka varuvõtme teha. Võtmemees tegi seda üle tunni aja, et saaks toimiva võtme, sest luku muugid ja originaalvõti ju kulunud. Aga hakkama ta sai ja ainult 15 eurot küsis kogu oma vaeva eest. Ütles ka, et väga hea, et autol ei ole signalisatsiooni lisatud. Ta oli alles ühele autole varuvõtit teinud kus oli signa peal ja tänu sellele oli ukselukk põhimõtteliselt uus ja süütelukk kulunud. Et kui uue võtmega saad ukse lahti, siis käima ei saa või vastupidi. Minu SAABil olid lukud ühtlaselt kulunud.
Jutt sai pikk ja peaks praeguseks otsad kokku tõmbama. Lõpetuseks kirjutan veel auto numbrimärgist. Seda on hea meelde jätta. Number 900TGM pani mu kohe kuulutust nähes mõtlema, et masin on Gmi poolt toodetud 900 ja ka numbrimärk ütleb, et 900 The General Motors.
Ahjaa, seda ka, et need käivitamisprobleemid, mis peale ostu tulid, ei ole uuesti ilmnenud nüüd nende mõne päeva jooksul, mis ma SAABiga sõitnud olen. On küll iga päev sulatanud ja öösel külmetanud, aga auto on matsupill. Näita ainult võtit ja ta küsib, et kuhu sõidame. Et siis praegusel hetkel olen rahul!
![[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199/cuffel/Foto2975_zps04d85d19.jpg[/IMG]](http://s136.photobucket.com/user/cuffel/media/Foto2975_zps04d85d19.jpg.html){kind=link}
![[IMG]http://i136.photobucket.com/albums/q199/cuffel/Foto3063_zps383f84e4.jpg[/IMG]](http://s136.photobucket.com/user/cuffel/media/Foto3063_zps383f84e4.jpg.html){kind=link}