Pmst asi ikkagi ise leitud.
Täna päeval helistas mul sõber, et ta meilile tuli kiri, kus öeldi, et on ostetud Nikon D40 kaamera 2800 krooniga. See on selgelt alla turuhinna ja see tundus talle kahtlane. Kuna kaamera ostja oli kinnisvaramaakler, siis mul sõber tegi ühe teise inimesega nii, et läks üht korterit vaatama. Samas nad tahtsid ka kaamerat vaadata, et veenduda, kas tal on D40. Kõik tunnusmärgid klappisid ja asi oli enamvähem selge. Nad tulid rahulikult ära ja läksid kohvikusse istuma.
Nad helistasid ka politseisse. Seal öeldi, et kaamera tegelik omanik (mina) peaks ka ikka kohal olema. Peale seda, kui minul kool läbi sai (Jah, ma lõpetan gümnaasiumi see aasta
), helistasin ma sellele maaklerile ja tahtsin ka üht korterit näha. Kui me siis seal korterit vaatasime, veendusin ka mina, et tal on käes minu kaamera. Ei öelnud talle veel midagi. Tegin sõbrale vastamata kõne, et ta politsei kutsuks. Nad ootasid all autos. Ja kui me maakleriga siis lõpuks õue astusime, oli meie ümber 3 politseinikku. Näitasin neile kaamera dokumendid ette ja nad jäid rahule. Ja siis läksime koos politseijaoskonda ja klaarisime asja ära. Praegu on mu kaamera politseijaoskonnas ja homme peaksin kätte saama
.
Kinkisin tollele maaklerile ühe shampuse kah, et tal liiga morn tuju poleks
. Ta jäi pmst oma rahast ilma ju.
Aga lõpp hea, kõik hea!
