Eesti Saabiklubi foorum

mu silm on nyyd masina ära näind.

need kohad, mida vilets teha, need on head, isegi pärishead. ikka pigimastiks on kõva sõna!
kuigi tegemist palju. aga siiski umbes 10...15 korda vähem, kui ise kunagi vaeva nägin.

Eelmisel nädalal sai kahe küüliku abil tekitatud Tallinnas inimestele mõningaid kaelanikastusi, sest nähes seda rohelist, mis minu omal sabas sõitis, ei suutnud paljud oma silmi lihtsalt uskuda (nende näoilmete pärast tuleks järgmine kord kohe kaameramees tagaistmele võtta:D). Igal juhul roheline sõidab peale mõningast seismist ja nädala lõpuks sõidab ehk veelgi paremini kui varem. Üks väike pildike hetkel garaazhis toimuvast. Tegelikult võiks teha lausa fotoseeria onlines, illustreerimaks küüliku mootori mahavõtmist etapikaupa. Nagu näha, toimub kõik "ahvikiirusel"

Lisatud failid

Algselt postitas: krss
Tegelikult võiks teha lausa fotoseeria onlines, illustreerimaks küüliku mootori mahavõtmist etapikaupa. Nagu näha, toimub kõik "ahvikiirusel"

Njah, eks maailmas on ka aeglasi ahve Juba vanarahva tarkus ütles, et ikka tasa ja targu. Ja kuna mina olen vana aja inimene, siis juhtuski, et siduri survelaagri vahetuseni sai jõutud alles ca aasta pärast Plörtsukese soetamist. Ja sedagi vaid tänu Krssi torkimisele.
Epopöa algas 1. septembril, kui mina ja Ryhkija kulutasime Rohuplörtsu käivitamisele ca 4 tundi. Vahetasime küünlad, ühendasime aku - ei läind käima, bensiin ei jõudnud bensiinifiltrini. Pärast katsetust lisavooliku ja kanistriga selgus, et bensiinipump on surnud. Kust saada uut pumpa? Kiire kõne Krss-le tõestas, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - Plörtsukene sai endale tutika V6 bensiinipumba. Ka osad voolikud olid surnud - said needki uute vastu vahetatud, aga Plörtsukene ei tahtnud ikka käima minna. Selleks, et ta käima hakkaks oli vaja Krss-i sõbralikku naeratust ja osavaid käsi.
Seejärel sai rongis Krss-i garaaži sõidetud - Krss Tibukesega ees, mina Plörtsuga tema järel ja Ryhkija Sekeldajaga kõige sabas. Aga rohkema remondini me sel õhtul enam ei jõudnud, sest 200 g jogurtist ei jätku inimesele just kauaks, seega suundusime sööma, pärast mida tekkis mõnus rammestus, nii et autoremont ei tundunud enam kuigi hea mõte olevat.
3. septembril asusime siis mootori mahavõtmiseks ettevalmistusi tegema. Esmalt muidugi kapotikaas maha ning põrkeraud ning esikannel koos tulede ja radikaga eest ära:

Seejärel kõikvõimalikud voolikud ja juhtmed lahti. Järgmiseks - mootor käigukasti küljest ... lahti ei tule. Kanguta mis kangutad, lase igasugu plögasid peale, aga poldid ei kõssa ka mitte. Saigi siis poldid MoS2 ja grafiiti sisaldava möginaga kokku lastud ja jäetud.
5. septembril hakkasime uuesti nonde poltidega mässama - ei minu keeramiseürituste peale ega isegi mitte seepeale, kui Ryhkija neid pisikirvega hirmutas, ei teinud nad teist nägugi:

Aga siis tuli Part. Paar näpuliigutust ja lahti need poldid olidki:

Seejärel tungraud mootorile alla, 5 cm üles ja starter küljest ära (muidu ei pääsenud alumisele poldile kuidagi ligi). Nüüd tuli mängu käsivints (säärane, millega tavaliselt botaanikaaias suuri taimi ümber istutatakse) ja mootor kerkiski käigukastist piisavalt kõrgele ja kaugele:

Siduri survelaagri kättesaamisega probleeme polnud, küll aga nõudis pikka arutelu uue paigaldamine, sest nii uus survelaager ise kui ka tema kinnitusklambrid nägid välja teistsugused kui vanad:

Aga natuke tervet talupojamõistust, lõiketangid ja osavad käed tegid oma töö ja paika ta läks. Mootori tagasi saamisega oli paras mängimine, kuidagi ei tahtnud mootor ja käigukast õige nurga alla kohakuti sattuda, jupp aega mängimist vintsi ja kahe tungrauaga kandis siiski vilja ja lõpuks oli mootor paigas. Aga kell oli ca 3 öösel.
6. septembri hilisõhtul (taas pärast pikka tööpäeva, nagu eelmistelgi kordadel) panime tagasi kõik ülejäänu, mis tagasi pidi minema:

Kui kõik peale kapotikaane oli tagasi pandud, saabus põnev moment - kas käivitub ja kas sidur on ka olemas:

Käivitus (kuigi töötas ainult kolm silindrit) ja sidur oli ka olemas. Natuke jahutusvedelikku veel juurde:

ja sõit garaažist tagasi Rohuplörtsu peatuspaika võiski alata:

Tuhat tänu Pardile
ja Krss, ütlen tunnistajate juuresolekul, et Sinule olen ma küll nii palju tänu võlgu, et ei jõua sõnades seletada ega kirjas kirjutada, igatahes, kui Sul iial peaks mingit abi vaja olema ja mina Sind vähegi aidata saan, siis olen ma olemas, ka kell 3 öösel.
Kui nüüd suudaks Plörtsukesele selgeks teha, et ikka neli silindrit peab töötama ja mitte kolm (ei tööta loomulikult see silinder, mille küünlale on kõige halvem ligi pääseda - otse generaatori kõrval olev), siis võiks ülevaatusele minna ja ringi hakata!

Oo, kui meeldiv näha, et ma pole Tallinnas ainuke, kes viimastel päevadel kraanaga V4 kallal on käimas. Suve läbi rippus doonormootor ühes garaazis lae all, ja kerge nokaga kere teises garaazis. Eestimaa suvi on teadagi lühike, niiet nädal tagasi saidki nad teineteisega kokku. Kas ka tulemuslikult, seda näitavad lähiõhtud.

Jõudu, viitsimist ja ennekõike edukat ülevaatust!

Oh, ega ma ju muud teinudki kui laenasin garaazhi ja kirvest:). Töö tegite ju täielikult kahekesi, oma tööriistedega ja oskate nüüd teha seda ka tulevikus. Kusjuures kui hakata arvutama tundides, polnud ka ajakulu midagi erilist, lihtsalt peale tööpäevi mõne tunni haaval selliseid asju tehes kulub aeg kiiremini kui teinuks kõik järjest. Auto sõitis garaazhini ilusti nelja silindriga ja vast õnnestub see pirtsutav silinder kah teistega taas koostööd tegema meelitada (vt u2u). Aga krdi mõnus on ikka sõita selle autoga, väga erinev kõigist teistest küülikutest (95, 96) millega seni üldse sõitnud olen

Vahepeal on jälle hulk vett merre voolanud ja suvest on tasapisi talv saamas. Tasapisi liiguvad asjad ka Rohuplörtsuga. Kange tahtmine oli ta enne talve tulekut ülevaatusest läbi saada ja Krss käis ka nagu uni peale, et: "Rohuplörtsuga ülevaatusele, Rohuplörtsuga ülevaatusele, Rohuplörtsuga ülevaatusele...", seega:
1. Kõik tuled üle kontrollida, klemmid puhastada ja paar uut pirni sisse panna - põlema hakkasid kõik peale tagurdustulede, aga kuna ma sotti ei saanud, miks nad ei põle, siis jäin lootma Looja peale, et ehk ei panda tähele või ei peeta oluliseks veaks.
2. Piisavalt palju mööda asutuse territooriumit rallida, et seismisest pisut kinni jäänud pidurid jälle korralikult tööle hakkaksid (tegelikult tulnuks neid muidugi ka puhastada, aga praegusel aastaajal on päevad paraku lühikesed ning valgel ajal tööpäeval polnud selleks lihtsalt mahti).
3. Said vahetatud jagaja kaas ja rootor.
4. Pisut ka iluravi:
taha iluliistud külge

ning tagarattakoobaste ette külgedele kummist lõigatud lapid (originaale oli ainult üks järel ja seegi krõbises seest)


Ning eile päeval saigi Krss-i torkimise tõttu (nii palju tänusõnu, kui tema on ära teeninud, pole küll ilma loodud, kui teda olemas ei oleks, siis ei jääks muud üle, kui ta välja mõelda) Plörtsukesega ülevaatuspunkti poole veerema hakatud... ja mõni aeg hiljem koos templi ja allkirjaga passis tagasi veeretud Mida täpselt kontrolliti ja millised olid arvud, näidud jms, seda ärge küsige, olin liiga närvis selleks, et midagi eriti meelde suuta jätta (ühte autosse ei saa ju ometi niimoodi armunud olla ... või saab?) , mäletan ainult seda, et ega need pidurid praegugi suuremad asjad pole, vaid täitsa piiri peal, seega tuleb mingil ilusal hetkel nende puhastamiseks ikkagi aeg ja võimalus tekitada.
Aga seoses talve ja lume peatse tulekuga otsib Rohuplörts talveunne jäämiseks katust. Ehk keegi saab pakkuda? Eriti tore oleks kui see katus asuks Tallinnas (ka Tartu on väga sobiv paik), saaks teda aeg-ajalt patsutamas ja silitamas käia, aga ära ei ütle ka kusagil mujal Eestimaal asuvast paigakesest.

Algselt postitas: Saabiiir
põlema hakkasid kõik peale tagurdustulede, aga kuna ma sotti ei saanud, miks nad ei põle, siis jäin lootma Looja peale, et ehk ei panda tähele või ei peeta oluliseks veaks.

Tulede põlemasaamine ei tohiks nüüd küll ületamatu probleem olla. Natuke testriga toimetamist ja peaks vea üles leidma. Vajadusel võin abi pakkuda (lähiajal pole eriti aega). Samas kuna TÜV tehtud ja auto talvel nagunii ei sõida, siis kiiret vist pole.

lüliti, 99% tõenäsusega, kapoti all käigukasti peal, kas puudub, ei saa käigukangihoovalt õiget mehaanilist inputti või on seest kärbatanud (hea tahtmise korral põlve otsas lahtivõetav ja konditsiooni seatav)

tagurdustulede mittetöötamist võib põhjustada valesti paigaldatud , nihkunud andur käigukasti peal, kus
-vahetushoovastik kasti läheb.
ja neid tag. poritiivale käivaid kumme peaks laos veel mõni olema. ( see, mis seal sees prõksub tuleb välja saada seesmiset kyljest, ja siis parem kui enne!)

Ma ise kahtlustasin ka lülitit. Nii vanal autol peab lihtsalt kogu süsteem lihtne ja primitiivne olema (lihtne vigu otsida ja parandada).

Algselt postitas: ivomets
tagurdustulede mittetöötamist võib põhjustada valesti paigaldatud , nihkunud andur käigukasti peal, kus
-vahetushoovastik kasti läheb.
ja neid tag. poritiivale käivaid kumme peaks laos veel mõni olema. ( see, mis seal sees prõksub tuleb välja saada seesmiset kyljest, ja siis parem kui enne!)

See prõksuv kraam on ilmsesti roosteks muundunud plekileht, mille eemaldamine jääb ilmselt kuhugi talve tubaste tööde hulka. Praegused naljakad asendajad jäävad kuni suuremate keretöödeni jõudmiseni paika.

mina olen originaal-lapakad pooleks lõiganud ( eemaldanud nii selle sisemise, tüüblitega külje, kui ka krõbiseva roostes pleki sealt vahelt , pinna puhastanud ja liiminud kontaktliimiga otse tiivale - jääb täitsa viisakas ja originaalist erineb peamiselt ainult selle tõttu et on 2.5...3 mm õhem


http://www.saabnet.ee/vestlus/SAAB4.jpg (saab veel viisakamalt teha kui siin paistab)

Ehkki kalender näitab sügavat talve, on õhus juba kevadehõngu tunda ning see ajab tegutsema. Seda enam, et Plörtsuke lausa nõudis tegutsemist - ei töötanud ju mootor ikka ideaalselt ning muidki tegemisi jagus/jagub küllaga.
Nii saigi täna hommikul seatud rattad Pärnu suunal veerema, et tuntud loomaarsti, sealhulgas ka transportküülikutohtri, Ivometsa poole põrutada.
Kuna oli juba üsna kindel kahtlus, et ega üks silinder ikka ei tööta küll (nimelt esimene, mis otse generaatori taha jääb), siis alustas tark tohter loomulikult silindrirõhkude mõõtmisest. Tulemus: 10,2; 10,2; 10,8 ja 0. Järgmine samm - klapikambrikaas maha ja vaatame, mis kambris sees toimub:

Klapid ise, õigemini üks neist, ei näinud üldse nii head välja, vaid suisa vastupidi - ilmselgelt põlenud:

Õnneks ei pidanud taibukas tohter klappi ja pesa soveldama ega muid keerulisi asju tegema hakkama, sest need olid tal juba tehtud - tuli lihtsalt plokikaane pool asendada. Ühe väljalaske kinnituspoldiga oli küll veel pisut madistamist, kuid väga kähku jõudis aeg sinnamaani, et: "Kas paneme selle siia niipidi? "

Paika läks asi muidugi nii, nagu paremini istus. Tihendeid polnud loomulikult õnnestunud tervetena kätte saada, aga see polnud probleem, sest kuna me seda juba eelnevalt kahtlustasime, siis oli soetatud uus ja korralik tihendite komplekt:

Eriti kaunis, võrreldes vanaga, nägi välja sisselaskekollektori tihend:

Kui kollektor ise kah paigas oli, siis tuli järgmise sammuna klappide reguleerimine - klapivahe peab olema 0,4 mm:

Sai teadmamees needki paika ja välgukiirusel mootori kokku tagasi ning - see peaaegu et nurrus nagu kassike , täiuslikkust jäi segama vaid sumbutajast kostev plärin, mida põhjustava auguga kunagi edespidi tegeleda tuleb.
Kuid mootoriprobleem polnud kaugeltki Rohuplörtsu ainus probleem ja et me juba nii targa ja toreda inimese juurde jõudnud olime, siis ei saanud me mitte tema kiusamist lõpetada, vaid ladusime järjest ka muud mured letti:
1. Tagurpidikäigu tuli ei põle. Pisut loksutamist ja õlitamist ning juba ta põleski!
2. Salong ei lähe piisavalt soojaks, varbad külmetavad. Taas võttis tohtrihärra kruvikeeraja kätte - kohendas ja keeras trossi natukene ning peagi hakkas salongi suisa kuuma õhku puhuma. Hiljem Tallinna poole sõites selgus, et liigagi kuuma - küpsevarbad pole kah eriti hea variant, mitte eriti parem külmutatud varvastest, järelikult tuleb seda trossi veel kohendada. Tänu Ivometsa targale juhatusele saame me sellega ehk edaspidi isegi hakkama.
3. Radiaator loksus, kuna alumisi kõrvu polnud enam ollagi, siis kinnitas Kuldsete Kätega Ivomets selle ülemisest servast auto kere külge ja loksumine lõppes.
4. Klaasipesupumba mootor ei tööta - kakkusime ta millalgi ise lahti, seest täitsa roostes ja kole. Kiirelt leiti uus pump koos paagiga ja peagi purskas üle auto katuse kolme meetri kaugusele klaasipesuvedeliku fontään. Vedelikule tehti aga paari kiire liigutusega selgeks, et tema mitte niimoodi pursata ei tohi, vaid ilusti esiklaasi keskele peab maanduma, et temast ka miski kasu oleks.
5. Suur mure - viimasel nädalal oleme, mis seal pattu salata, olnud äärmiselt ohtlik element liikluses, sest auto, mille pidurite efektiivsus läheneb nullile, seda paraku on. Seega - tagumine piduritrummel lahti, et selgitada, milles põhjus:

Nagu selgus, tuli vahetada nii klotsid kui ka piduri töösilinder. Õnneks olid meil needki muretsetud, eriti töösilinder nägi vanaga võrreldes ikka õite edev välja:

Isand Ivomets pani nimetatud jupid kenasti omale kohale:

ning pilt, mis avanes, nägi juba hoopis rõõmsam välja:

Sama operatsioon kärmelt ka teise poolega tehtud ja käsipidur sedasi sätitud, et tema mitte liiga vähe ega liiga palju ei pidurdaks, ning enam ei pea me kartma ootamatut pidurdamisvajadust.
Aga Ivometsale tuleks medal anda - ehkki olin palju kuulnud ja lugenud legende Ivometsa ääretutest oskustest ja hämmastavast töövõimest - midagi niisugust ei osanud ma küll oodata. :notworthy::notworthy:
Minust endast polnud sedakorda küll rohkemat kasu, kui see et liikumisanduriga valgustile aeg-ajalt rusikat näidata, et ta mitte valel ajal ära ei kustuks. Ryhkija sai siiski lisaks fotograafi rollile, pisut ka abitöölise rolli etendada.

Ei saa mitte vaiki olla! Sedasorti hingega raud on ikka täiesti teine maailm.

Mul jälle väike teemaväline küsimus: Mis seal taustal oleva Ivometsa rallika kapoti peal paistab? Pärg?

Algselt postitas: roomlane
Mul jälle väike teemaväline küsimus: Mis seal taustal oleva Ivometsa rallika kapoti peal paistab? Pärg?

Ivometsa rallikal polnud kapotikaantki hetkel pääl, pärjast rääkimata. Loodame, et pärg ehib seda masinat pärast võidukat Läti-käiku

Rohuplörtsul on huvitatud kuulajaskonnale kaks uudist
Esimene - täpselt nädalapäevad tagasi õnnestus Plörtsule ja Sekeldajale kahepeale üks garaažiboks üürida. Kanalit seal küll pole ja ega ruumigi mitte ülearu, kuid kuiv ja piisavalt soe pesake ometi ja otse Tallinnas öömaja ees kah. Hetkel pesitseb seal Sekeldaja, aga niipea, kui tema ülevaatuse kätte saab, saab Plörtsuke lõpuks ometi natukeseks ka talveunne jääda. Minu jaoks on selle garaažiga seotud küll üks probleem - peab hakkama taburetti kaasas tassima, et boksi ust avada - no pole need ehitajad mitte osanud minu kasvuga arvestada - tee mis tahad, aga ust lukustajasse tõsta lihtsalt ei ulata:


Teine - "Rohuplörts seikleb jälle".
Hakkasime reede õhtupoolikul Tallinnast Tartu poole vurama, aga ei jõudnud esimese hooga isegi päris Arduni mitte - nõksa enne Ardut käis kõva pauk ja Plörts ütles, et tema katkise tagumise rehviga ei sõida:

Otse loomulikult (Murphi) polnud meil ka tagavararatast pardal (kuna see õhku ei pidanud, sai maha tõstetud, et ära puhastada ja siis rehv uuesti peale panna lasta, aga loomulikult polnud me selleni veel jõudnud).
Mida siis suure hädaga teha? Ega paremat mõtet sel hetkel pähe tulnudki, kui Krss-le helistada (ise ta selle auto siia Eestimaa pinnale taris ), et ehk on temal mõni sobiv rehv velje peal, et hädast välja aidata. Õnneks oligi, küll suhteliselt sile suverehv, aga ikkagi rehv! Ja nii ta siis tuligi Tallinnast meile appi:

Vahepeal oli selgunud aga eriti jabur asjaolu - rattapoldid on otsustanud ratast auto all kinni hoida ja seda mitte lahti lasta! Aga õnneliku juhuse tahtel oli Krss-l jalgrataste transamise raam pardale jäänud ja sellest ta siis kangi tekitas ja nii nad Ryhkijaga kahepeale kangutades need jonnakad poldid ka lahti said. Terve rehv alla ja Tartu poole võis jätkuda. Igatahes olen ma piiritult õnnelik, et mul on au Krss-i taolist inimest oma heaks sõbraks nimetada ja suur tänu talle veelkord
Aga kuna tegemist oli tõesti sileda suverehviga, siis tuli Plörtsukesele kiiremas korras uued papud muretseda. Tahtnuksime küll nelja, aga hea, et kakski saime (pärast seda kui Ryhkija telefoni punaseks oli helistanud),

igatahes tagumised rehvid ei tohiks niipea meid enam alt vedada (ja selle tagavararatta võtame ka kiiremas korras uuesti pardale).

Kas teist keegi helistaski mulle ja küsis rehvi kõrgusi???

Mina helistasin, aitähh Sulle, jälle veidikese targem , lihtsalt polnud enne puutunud kokku olukorraga, kus rehvil kõrgusmõõdet peal polegi.
Nüüd siis teada, et see on täiskõrgusrehv ehk mõõt 80% laiusest siis.

Peab ikka numbri mällu panema,mina ei tundnudki sind ära.Mõtlesin veel,et küll tehakse ikka imelikke kõnesid,helistatakse ja küsitakse võhivõõra käest kummimõõte,aga see olid hoopis sina.

Kuna toomingad on juba täisõitsemises ja ööbikki laanes laksutab, tekkis kange tahtmine ka Rohuplörts talveunest äratada ning koos temaga kogu seda kaunidust lähemalt kaema minna. Rõõmutoova retke eelduseks on aga Plörtsukese hea enesetunne, mis ei saabu ilma mõningase patsutamiseta. Alustuseks tuleb vahetada sumps, mis juba väga auklik ning sadat kanti keevitatud on ja seetõttu ka mitte päris õiget häält välja ei anna:






Kuna uued sumpsi jupid olid juba ammuilma Soomest Motonetist tellitud ja kohalegi toodud (taaskord aitähh, Krss!), siis saigi pühapäeval garaaži mindud ning tööga pihta hakatud. Vana sumpsi eemaldamisega erilisi probleeme ei tekkinud - leegitoru kinnituste mutrid-poldid olid juba sügisel lahti keeratud ning praegu pooles vinnas - sai teised näpuga keerates lahti. Sumpsi tagumine toru irdus tagumisest pütist rauasae abil, esimene toru leegitorudest haamrit kasutades, torude omavahelise ühenduse katkestamiseks polnud vaja enamat kui pisut loksutamist. Mootoriruumist vana leegitoru otste kättesaamisegagi muret polnud, uue omad sinna esimese hooga küll minna ei tahtnud (polnud nad ju mõlkis ega ajaga deformeerunud), kuid pärast Ivometsa nõuannet (aitähh!) üks ots esmalt starteri peale sättida, oli uus leegitoru mõne minutiga paigas. Esimene vahetorugi istus leegitoru külge nagu valatult:



Tagumist vahetoru paigale panema asudes tundus asi esimesest hetkest alates kahtlasevõitu - ei saanud teist esimese toru ühendusse lõpuni sisse lükata, muidu poleks põhjakinnituspuksid oma pesadesse istunud:



Kui aga tagumist pütti tahtsime toru külge kinnitama hakata, selgus, et nii ei lähe see asi mitte - tagumine toru on igati liialt lühike ja vale kõverusega, sobides küll vast 96-le, kuid mitte 95-le:



Sedasi ei saa ju kuhugi sõita! Nüüd on hea nõu kallis - vanad saabikalad ja muidu osavnäpud - avitage!

mõõda ära pikkus, palju puudu on ja võta tagumine toru kyljest jka vii kuskile keevitaja juurde ja lase tykk vahele keevitada....

Täna kolisime Rohuplörtsu Tallinnast Tartusse

Temaga sõitmine on ikka elamus omaette
Tegelikult peaks jõudma ka vahepealsetest tegemistest veidi kirjutada - praegu jääb mulje, et vahepeal oli puhas kaheaastane auk.

Ryhkija

PS Plörts otsib endale jätkuvalt urgu, aga sedakorda kindlasti maapealset.

Sõitsin hommikul Tartust Tallinna poole - ja justkui vana tuttav oleks vastu tulnud. Nüüd tean, et see oli Rohuplörts (no on alles nimi!). Pikka iga ja head tervist fröken (?) Rohuplörtsule!

Sõitsin hommikul Tartust Tallinna poole - ja justkui vana tuttav oleks vastu tulnud. Nüüd tean, et see oli Rohuplörts (no on alles nimi!). Pikka iga ja head tervist fröken (?) Rohuplörtsule!

Rohuplörtsu (minu meelest on see nimi sama omamoodi ja nunnu nagu masingi - seega igati sobilik ) ja tema omanikku rõõmustab kangesti, kui neid tähele pannakse ja ära tuntakse! Ega ta nii vana olegi ju - sel aastal saab täpsel 40 - igati vääriline iga ühele veel nooruslikule, kuid juba elukogemustega daamile. Ja loomulikult loodan ma, et ta teist samapalju veel vastu peab.
Selleks aga on mul targemate ja osavamate nõu ja abi vaja.
Hing on Rohuplörtsul nooruslik ja täis tegutsemistahet ja -lusti, kuid kaks talve niiskes maa-aluses garaažis pole paraku möödunud ilma tema ihule jälgi jätmata, seega sooviks ta sügisel, kui päevitamisilmad lõppevad, minna "spaasse" oma ihu turgutama. Ootan soovitusi teemal, kus on see "spaa" (Ivomets, Sul vist oli mingi hea koht?), kus teda vääriliselt koheldaks (ja samas mind sellega näljasurma ei mõistetaks, sest vabakutselisel, et mitte öelda töötul, taimeökoloogil pole selle va kõlisevaga just priisata) ning millised (ja kuidas täpselt, et ikka hästi saaks!) eeltööd ma ise suve jooksul ära teha saaksin.