Olen juba tükk aega silmad lahti vaatanud ja uurinud, et kust saaks midagi sellist enam-vähem, kuhu kohe kaablirullitäis keevitustraati ja vagunitäis plekki vaja ei läheks.
Nüüd vist leidsin. masina sain oma esimese saabimehe-autoriteedi Martini käest. Kui ma möödund sajandi keskpaigas Martini roosat masinat nägin siis sellest ajast peale ma unenägusid enam ei näinud. See oli ikka selline iludus, kenadus ja kui ühel mingil külmal talvepäeval kuskil Nõmmel ka Martinit ise nägin ja juttu ajasin, siis olin küll väga õnnelik ja rõõmus, et tean sellist kuulsust, kelllel saab 96 ja kes ka rootsis ülemaailmsel kokkutulekul oma 96 ga käinud; ja eks noh mõtlesin siis, et prooviks ise kah ühe 96 teha.
Muideks, uurisn martinilt, et palju siis huvilisi on olnud, kogu selle aja jooksul, mis masin siin müügis, siis vastuseks sain, et üks väliseestlase moodi hästi viisakas mees oli suvepoole vaatamas käinud aga lõpuks tõi ta endale soomest. ( me muidugi teame, kes too on; ta tervitab meid tihti, kui meie saabikestega midagi juhtub ja me abi otsima läheme)
Aga nüüd autost.
Sõites Pärnu poole uurisin mis paberipahna ta mulle kaasa andis. Paberiteks ise auto ajalugu ühesõnaga... aastast 1973. Silmad võttis märjaks kui aastal 2000 juba see käsi , mis kõike üle 30 aasta ülestähendanud juba värisevaid numbreid ja tähti maalind....
ja muidugi veel oli Soome Muuseumiregistri pass, või kuidas seda kutsutakse.
Autoga jõudsin Pärnu täitsa normaalselt, 110 jooksis välja ja möödasõitudel hätta ei jäänud. Kodus tegin tunni tööd ja nüüd peaks olema parem kui kunagi varem!
Hea, et see auto maha põlenud veel polnud!! Karburatorisse mineva bensiinivooliku ots oli ammusest ajas praguline ja kust bensiini sisselaske peale juba ammmu tilkunud, nii et seal korralik vaigu kiht juba peale tekkinud. Siis sai veel klapivahed tehtud, mis olid kõik olemas aga väga, väga napid , karburaator ja tühikäik tunde järgi reguleeritud ja nüüd võiks sõita nagu. Ah ja veel klaasipesu vee paagi voolik sai paagi pesa õigest august välja toodud ja see kah nüüd töötab. Tunniga jõudis päris palju
Mootori rihm tundub kah veel originaal olema, seega koduümbert suurt kaugemale ilma uue rihmata või sukkpükstes naiseta minna ei julge. Aga sõitis hästi! Eriti meeldis see vaikse hääl.... mitte nagu mu sinisel.
Esmamulje järgi tundub kõige viletsam see laiguline välimus ja puuduvad liistud ustel ja tiibadel. Tõenäoliselt tuleb esitiivad eemaldada ja mõned praod kinni keevitada ja tagaservad fikseerida. Aga muidu tehnika esmapilgul tundub OK. Ülevaatuselt käisime kah Martiniga koos läbi ja läbi ta läks kuigi riided veel selle sumpsist tuleva rikkabensuhaisuga koos.
jätkan...
