Saab 9-5 Estate Griffin / 2000 / aljoga
Postitatud: K Mai 02, 2007 11:56
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et ühel kenal 2006. aasta sügispäeval tekkis mõte soetada vahelduseks klassikule mõni pisut uuem liikur. Mingit ratsionaalselt põhjust selleks ei olnudki, lihtsalt tahtsin kogeda, kuidas on kulgeda uuema (ja mugavama?) autoga. Samamoodi ei olnud mul selget ettekujutust, mis marki see uuem sõiduk olla võiks. Loomulikult sai esmalt Saabidele mõeldud, kuid tonnine ei tundunud mulle ikka päris „see”, 9-5 oli teada-tuntud oma „pommikindlate” mootorite poolest ja 9-3 tundus omakorda sisse istudes kuidagi kitsas ja võõras olevat. Vahepealsel ajal sai uuritud ka muid marke, alustades Volvodest ja lõpetades Alfa Romeotega. Üsna napilt jäi puudu, et oleksin ostnud minu ammuse armastuse – Alfa Romeo.
Samas jäi foorumist Trionicu jt asjatundjate postitustest silma, et kui 9-5 osta, siis kindlasti 3,0 V6 mootoriga, mis erinevalt R4 mootoritest on ennast üsna töökindlana üles näidanud. Kod. Teageri utsitamisel sai 9-5 V6 mudelitesse pisut rohkem süvenetud ja selgusele jõutud, et V6 võiks kindlasti olla kombinatsioonis Griffin paketiga, ning kahasse üsna usinalt ka erinevate riikide ostu-müügikuulutusi uuritud. Keremudelitest oleksin eelistanud universaali, kuna see on 9-5 puhul IMHO ilusaim variant ja lisaks ka väga praktiline (kavas oli perre ka koera võtmine). Samas pani mind isiklikult V6 mootorite juures tõsiselt pelgama nende kütusekulu.
Niimoodi mul käisid autoostu tujud ülesse ja alla, kuni ühel 2007.a märtsikuisel päeval tekkis foorumisse üks huvitav kuulutus – Saabide puhul üsna haruldast kirsipunast värvi 9-5 Estate Griffin. Kõik paistis olevat ideaalne – 2000.a väljalase, 3,0 V6 mootor, Griffini „täislaks” varustus, hele nahksisu (tume mind eriti ei sümpatiseeri) ja universaalkere. Lisaks oli auto algselt ostetud VM-st, kõik korrapärased (ja ka korrapäratud) hooldused tehtud ja masina suhtes kiitev sõnavõtt ka Trionicult (teades tema kalduvust perfektsionismile, siis oli sellega kõik öeldud
). Põhimõtteliselt oli asi minu jaoks otsustatud juba enne proovisõitu tehes – kohtumine masina omanikega (teatavasti on Saabide puhul tegemist ühise pereliikmega
) oli väga meeldiv ja proovisõit pani ainult „I-le punkti” – 26.04.07 toodi auto „täisteenuse raames” Tartusse ja vormistasime asja lõplikult ära.
Nagu enda klassiku teemas sama päeva õhtul kirjutasin, siis olid emotsioonid suht laes, aga samas ka pisut vastandlikud. Vastandlikud eelkõige Saabidel esinevate tüüp(pisi)hädade tõttu – SID oli üsna loetamatu ja lisaks peksid segast ka esitulede kojamehed. Topsihoidja ka nagises vaikselt, aga järjekindlalt. SID sai kohe järgmise päeva hommikul Akordis paari tunniga korda tehtud ja nüüd töötab perfektselt. Kojameeste relee võtsin lõpuks niisama välja, et nad ei talitleks oma suva järgi, ja see asi ootab hetkel mikromootorite parandust/vahetust.
Nädalavahetusel sai ettevõetud ka pikem sõit Trt-Tln-Trt trassil, mis tõestas, et see 9-5 on ikka uskumatult mugav ja samas väga võimas masin. V6 nurrub vaikselt kapoti all, andes samas endast iga gaasiliigutuse peale vaikselt märku. Kui aga gaas põhja vajutada, siis see tõmme ja hääl, mis sellele liigutusele järgnevad, annavad pigem märku, et istun mingi vihase sportauto roolis, mitte universaalkerega pereauto rooli taga
Samuti olen märganud, et linnas sellega kulgedes sõidan täiesti hoomamatult 40km/h – see masin on lihtsalt nii krdi soliidne, et kaob igasugune vajadus mõttetult tõmmelda. Üks üllatav asi veel – kütusekulu täislastis autol Tln-Trt trassil 100km/h kulgedes jäi esimesel 100km-l 6,6-6,8 piiresse, siis läks 7 peale ja Trt-sse jõudes näitas SID numbrit 7,2L/100km (kliima oli küll ECON reziimis) - sellise suurusklassi auto kohta ju üliökonoomne kulu! Tln linnas (rohkem pikemaid ja sujuvamaid sirgeid) on kulu ca 12-13L ja Trt linnas ca 14-15L.
Ja Harman Kardon 7+1 helisüsteem on ka väga muljetavaldav - ehkki mulle alguses tundus, et basse on pisut vähe (olin harjunud klassiku supakast tuleva "tümakaga"), siis nüüd saan aru, et kõik sagedused on tegelikult omavahel peaaegu ideaalses tasakaalus ja harmoonias.
Lõppkokkuvõttes olen masinaga hetkel väga rahul. Siinkohal tahaksin veel tänada masina eelmiseid omanikke (enne mind 2 omanikku, neist esimene keegi tegelane VM-st [size=-3](nüüd siis teada, et hoopis kod. Armin Kõomägi)[/size]), kes masina eest äärmiselt head hoolt on kandnud, samuti ka omanike palveid teoks teinud autoparandajaid! Teagerile kuulub ka selle masina juures suur tänu, kuna ilma tema utsitamiseta oleksin ma suure tõenäosusega mingi muu margi valinud
Jube pikk jutt sai, sorri – nüüd mõned pildid kah:









Koerale kah meeldib


PS: hoolimata 9-5 soetamisest olen „klassiker” endiselt edasi – klassik on ikkagi SAAB, mis kannab selle brändi ajaloolist identiteeti paremini edasi ja millise istudes on mul endiselt tunne, et olen 100% SAAB-is
Samas jäi foorumist Trionicu jt asjatundjate postitustest silma, et kui 9-5 osta, siis kindlasti 3,0 V6 mootoriga, mis erinevalt R4 mootoritest on ennast üsna töökindlana üles näidanud. Kod. Teageri utsitamisel sai 9-5 V6 mudelitesse pisut rohkem süvenetud ja selgusele jõutud, et V6 võiks kindlasti olla kombinatsioonis Griffin paketiga, ning kahasse üsna usinalt ka erinevate riikide ostu-müügikuulutusi uuritud. Keremudelitest oleksin eelistanud universaali, kuna see on 9-5 puhul IMHO ilusaim variant ja lisaks ka väga praktiline (kavas oli perre ka koera võtmine). Samas pani mind isiklikult V6 mootorite juures tõsiselt pelgama nende kütusekulu.
Niimoodi mul käisid autoostu tujud ülesse ja alla, kuni ühel 2007.a märtsikuisel päeval tekkis foorumisse üks huvitav kuulutus – Saabide puhul üsna haruldast kirsipunast värvi 9-5 Estate Griffin. Kõik paistis olevat ideaalne – 2000.a väljalase, 3,0 V6 mootor, Griffini „täislaks” varustus, hele nahksisu (tume mind eriti ei sümpatiseeri) ja universaalkere. Lisaks oli auto algselt ostetud VM-st, kõik korrapärased (ja ka korrapäratud) hooldused tehtud ja masina suhtes kiitev sõnavõtt ka Trionicult (teades tema kalduvust perfektsionismile, siis oli sellega kõik öeldud


Nagu enda klassiku teemas sama päeva õhtul kirjutasin, siis olid emotsioonid suht laes, aga samas ka pisut vastandlikud. Vastandlikud eelkõige Saabidel esinevate tüüp(pisi)hädade tõttu – SID oli üsna loetamatu ja lisaks peksid segast ka esitulede kojamehed. Topsihoidja ka nagises vaikselt, aga järjekindlalt. SID sai kohe järgmise päeva hommikul Akordis paari tunniga korda tehtud ja nüüd töötab perfektselt. Kojameeste relee võtsin lõpuks niisama välja, et nad ei talitleks oma suva järgi, ja see asi ootab hetkel mikromootorite parandust/vahetust.
Nädalavahetusel sai ettevõetud ka pikem sõit Trt-Tln-Trt trassil, mis tõestas, et see 9-5 on ikka uskumatult mugav ja samas väga võimas masin. V6 nurrub vaikselt kapoti all, andes samas endast iga gaasiliigutuse peale vaikselt märku. Kui aga gaas põhja vajutada, siis see tõmme ja hääl, mis sellele liigutusele järgnevad, annavad pigem märku, et istun mingi vihase sportauto roolis, mitte universaalkerega pereauto rooli taga

Ja Harman Kardon 7+1 helisüsteem on ka väga muljetavaldav - ehkki mulle alguses tundus, et basse on pisut vähe (olin harjunud klassiku supakast tuleva "tümakaga"), siis nüüd saan aru, et kõik sagedused on tegelikult omavahel peaaegu ideaalses tasakaalus ja harmoonias.
Lõppkokkuvõttes olen masinaga hetkel väga rahul. Siinkohal tahaksin veel tänada masina eelmiseid omanikke (enne mind 2 omanikku, neist esimene keegi tegelane VM-st [size=-3](nüüd siis teada, et hoopis kod. Armin Kõomägi)[/size]), kes masina eest äärmiselt head hoolt on kandnud, samuti ka omanike palveid teoks teinud autoparandajaid! Teagerile kuulub ka selle masina juures suur tänu, kuna ilma tema utsitamiseta oleksin ma suure tõenäosusega mingi muu margi valinud










Koerale kah meeldib



PS: hoolimata 9-5 soetamisest olen „klassiker” endiselt edasi – klassik on ikkagi SAAB, mis kannab selle brändi ajaloolist identiteeti paremini edasi ja millise istudes on mul endiselt tunne, et olen 100% SAAB-is
