
eemalt mitte miski ei viitanud sellele hullule tõvele.
kuid aravta ju võis, miks mees muidu sammud minu juurde seadis.
see on kujutlematu, milliseks saabi omamine inimese teeb: peale selle, et ta kaotab pea, kaotab ta ka kontrolli oma käitumise yle. teda juhib vaid teadmine, et tal on SAAB .
alguses oli kõik muidugi väga kena: vaatasime SAABE : katsusime neid siit ja sealt, piilusime sisse ja vaatasime põhja alla ja proovisime sõita ja kuulasime mootorit jne...
siis hakkasime vaatama igasugu vanadest saabidest järele jäänud tyhist kola - täiesti mõtetud pisikesi vidinaid: mõned olid kõverad , ja mõned roostes- ühesõnaga vana värk!
ja siis......
sattus saabihaige pilk mõne vana ja pisikese tähtsusetu läikiva jubina peale ja siis oli kontroll tal täiesti kadunud ja haige möllas kui purikas, kes on landiotsa jäänud...
ja mina ka nii arevuses, et ei tea mida teha, kuis rahustada meest kes raskes tõvehoos...
ja vaid suurema summa nimetamine eesti kroonides tõi mehe maapeale tagasi....
ja ise arvas ta siis , et ehk vaid ajutiselt.....
vot selline tore lugu juhtus täna meil!
lugu on kirjutatud heasoovlikult .
