Üksi olles võib küll vaikne olla - pole ju kellegagi suhelda, nende suurte loomade, kes süüa toovad keelest kah eriti aru ei saa - seevastu kahekesi jututavad päris hoolega, kuigi see ei sega, pealegi tundub mulle, et suur osa nende jutust käib ultrahelis, ehk inimese kuulmispiirist veidi kõrgemal sagedusel. Ainult kui vaja kurja häält teha, siis see on tõesti kõvasti kuulda, niisamuti kui hädakisagi.
Perekonna jutukaim osa on loomulikult põnnid - need mulisevad, kriuksuvad, piuksuvad jne igal asjal oma heli.
Villakud on mõttes veel huvitavad loomad, et neil on matriarhaat - emasloom on see, kes esimesena süüa saab ja liivavanni suplema. Ainult marakrattidel on õigus oma ema sõna otseses mõttes vannist välja tõsta tema alla kaevudes, maiuspala siiski suust ära võtta ei lasta.
Veidike digiseebikaga tehtud katsetusi ajast, kui nad veel üsna väiksed olid:
Lõik1 ja
Lõik2
Tänase seisuga on villakutüdrukul juba bronn peal.
