Augustis 2016 leidsin auto 24l üks 2.0 bensukas Tartus, uurisin kas on veel alles, istusin rongi ja läksin sinna. Keset teed sain sõnumit, et vabandused aga auto müüdud

Saabusin Tallinnasse tagasi ja läksin Ülemiste keskuse parklasse kokkulepitud ajaks müüat koos autoga kohtuma. Eriti korralikult autot ei vaadanud kuna teadmisi ja oskusi tol ajal oli suht vähe. Kiir ülevaat ja läksime sõitma, väike tiir Ülemiste tehnopolis, leppisime hinnaga ja ma olen uus Saabi omanik.
Juba pärast hakkasin kaevama ja uurima mida ma siis endale ostsin. Saab 9-5 2003 aasta. Auto Saksamalt pärit, kuigi osa oma elust oli veel Hollandis, 2015 oli toodud Eestisse. Minu kätte saabudes odomeeter näitas 297000 km. Kere peal kui tähelepanelikult vaadata, oli värviparanduse jäljed näha, kuid samas rooste ja muid kahjustused puudusid. Salong oli väga heas seisus. Aero elektriistmed ventelatsiooniga ja soendusega, tagaistmed ka soendusega. Karbon imiteeriv armatuuripanelid. Navi1 multimeedia. Pagassis loomadeširm. Mootoriruumis aga oli mitte eritti hea reputatsiooniga 3.0 TiD mootor ja isegi kui teada sain mis kass kottis see on, ei tekkinud mul paanikat ja soovi ruttu autot maha müüa.
Nüüdseks on juba 5 aastat möödunud, läbisõit 379k. Olime olnud Saabiga erinevates seiklustes ja kohtades, olen tassinud temaga väga palju asju, nii et pagass oli laeni täis ja pole kordagi juhtunud nii, et pidin tee peal seisma jääma. Mingi hetk tekkis mõtte, et peaks veits uuem autot osta ja jätta Saab varuautoks, sebisin endale Honda Accord 09 a, 2.4 bensukas , atm, beezh sisu, AGA aasta pärast müüsin maha , emotsioone 0 ja sama tunne nagu Saabiga puudus.
Edasi juttustsn mis oli 5 aasta jooksul autoga tehtud ja mis kohtades olime Saabiga olnud.
Hetkel, vaikselt kogun asjad suure remondi jaoks, ja tulevikus plaanides autot ülervärvida.






