Tahtmine juba harva trehvatava mudeli tervislikku seisundit turgutada ei ole kadunud. Sedakorda siis suurem karbikeste kogum pidurinubinatega.
Kettad, klotsid, kolvid, liugurid, mansetid, tolmukaitsed, niplid ja mis seal remondikomplektides veel on.
Vilets värk on selle pandeemia ja poodidega - paljusid asju tahaks ise letivahel valida ja käega katsuda, nii jäigi seekord suportite värv ostmata. Olemuselt ju võiks loogiliseks pidada nii pudinateks lõhkumise käigus ka sadulatele uus värvkate peale lasta. No olgu sellega, juba praegu on teada, et lahtilappamine pole sellega läbi.
Paistiski esiotsa, et päev lõpeb rahuoleva tundega, et midagi kasulikku on siiski tehtud. Esimese silla vidinad edukalt küljes. Sinnajuurde mahtus ka veidi silmajäänud korrosiooni kõrvaldamist. Kohati pole see asi üldse hull. Üks viimaseid asju oli siis, mõistagi, pidurite õhutamine. Mis lõppes esimese parempoolse piduritoru allaandmisega. Hakkas verist vahtu välja ajama.
Hea oli asja juures see, et uue toru ja vooliku hankimine ei olnudki keeruline.
Järgmine päev algas siis tagumise silla piduritega. Et üks õhutamine lõpus, las siis see esimene toru ootab õhtuni. Niikuinii aimdub, et peab vist logari ka alt ära kiskuma, ülemäära mugav see paigutamine ja sokutamine ei tõota tulla.
Nagu sageli juhtub, ei saanud selle plaanist asja, vasakul tagumisel sadulal olid omad plaanid. Esiotsa ei saa midagi lahti, kõik ropult roostes. Siis midagi ikka saab ka. Kuni selleni, et nippel murdus sisse. Ropendamise saatel andis lõpuks ennast kätte, pidama siiski ei jäänud enam. Vaja ilmselt uus suport leida. Kõik muu sai kokku ja vahetatud, see õli läbinirisemine oli märgata enne õhutamist, mis - mõistagi - oli jälle viimane plaaniline osa tööst.
Vähemasti on kettad sirged ja ilma roosteta.
Õlivahetuse aegu jäi mulle silma üks detail: juhe "õlipunni" küljes. Punn-andur näeb välja, nagu oskaks temperatuuri mõõta, miskit muud funktsiooni ei oskaks talle omistada. Ometi ei illumineeru mulle kusagil armatuuris õli temperatuur. On õli tase (mis mul vaatamata õli kogusele koguaeg veateatena põleb) ja õli rõhk, mis mul praegu üldse enam ei põle, ei süütega ega mootori tööga seda "kannu" näha ei ole. Rõhuandurit polegi oma silmaga veel näinud, ilmselt on kusagil sisselaske all, tulemüüri vastas. Vilguta seal lampi mispidi tahes, ilma asju eest kiskumata ei tuvasta.
Selline see pilt seal karteri all siis on:
Rõhuanduris eeldasin midagi seesugust, kusagil peab see ju ometi olema.
Tahtsin karteri ka alt ära võtta ja sisse kiigata, see paistab, et nõuab ka üksjagu ukerdamist. Vahel ajab marru, et need nõukogudeaegsed garaažid nii pisikesed on. Arvesse võttes, kui palju jupstükke seal mootoriruumis veel tähelepanu tahavad, oleks ilmselt mootori väljatõstmine täiesti põhjendatud. No ei mahu.
Praegu tundub, et käiguvahetuse hoovastiku ja vähemalt ühe veovõlli tihendid on ka õhtul.
entson kirjutas: ↑E Apr 05, 2021 22:27
ilmselt oled juba kasti tuulutuse üle kontrollinud ? edu.
Sellega on nüüd nii, et ma seal otse tuulutuse eesmärgil rajatud vidinat ei täheldagi. Automaatidel ilmselt on, sellel ei tea. Tal on küll õlivarras, mille kinnitus ju kuidagi hermeetiline ei ole, sestap oli selle rõhu olemasolu veelgi imelikum.
See õlivarras mingi tekstilise osaga ei hiilga, mingit min/max juttu seal peal ei ole. Alumises osas on veidi kitsam osa, nii paar sentimeetrit vast. Oletasin seda miinimumi ja maksimumi nivooks, ometi paistab, et see näitab üle maksi. Samas - tasemepunni august mingit purset ei toimu. Mõtisklused jätkuvad.